Sweet Spot, Kalana, Intsikurmu, Mägede Hääl – mis neil ühist on? Peale selle, et tegemist on kodumaiste muusikafestivalide ja nüüdisaegse kultuuriruumi sulamiga, tuleb ju tunnistada, et on toimunud muutused inimeste

Piltide järgi otsustades arvasin, et Fink on lihtsalt üks põline Briti madrus ega pole suurem asi laulumees. Seda kuniks kuulasin ta uut albumit. Kümme verivärsket lugu hiljem olin kindel, et

2017. aasta suvi rõõmustab indie-entusiaste. Tänavune võrdlemisi külm suvi on saanud sooja alguse: eelnevas kirjutises (“Indie uus hingamine annab lootust”) mainisin, et mõlemal kollektiivil on tulemas uued albumid (ehkki Cigarettes

Indie on kõikjal – see on festivalidel, kinos, YouTube’is hõivanud kõiksuse ning mida kõike. Me räägime liikumisest, mida võiks võrrelda 90ndate grunge’i või 60ndate popiga. Olla indie artist on populaarne,

Dave Grohl ütleb tihti „Rock is dead“, ent ometi mängib ta korraga mitmes rokk-kollektiivis. Grohli kohati paradoksaalne suhtumine ajab mind segadusse 

Juba pikalt on meie seas olnud mõttes teha nelja albumi laupäev, kus  laupäevati tutvustatakse nelja erinevat albumit. Jätame selle enda otsustada, mis žanr, aasta, üleüldine meeleolu ja mitmekesisus läbi käib.

’’Never made it as a wise man, couldn’t cut it as a poor man stealin’, tired of living like a blind…’’ ja nii edasi. Me kõik teame neid sõnu.

23. jaanuari varahommikul leian end Tallinna bussijaamast suunaga Vilniuse poole. Miks? Tegu oli parima sünnipäevakingiga, mida ma oleks võinud oodata — pilet Slipknoti kontserdile Siemensi Arenale Vilniuses.

Kaheksas Quentin Tarantino film. Kaheksas. Mõne režissööri jaoks oleks see üsna väike asi, kuid arvestades Tarantino mõjukust ning hinnatust filmimaailmas, hakkab iga suur austaja kohe rõõmust hüppama.