Fink ja hinge mõrumagus mekk

Published On: October 6, 2017By

Piltide järgi otsustades arvasin, et Fink on lihtsalt üks põline Briti madrus ega pole suurem asi laulumees. Seda kuniks kuulasin ta uut albumit. Kümme verivärsket lugu hiljem olin kindel, et pean ta kontserdile minema. Noh, kui ta juba siin Tallinnas esineb.

Vaba Lava suur saal meenutab mulle kergelt black-boxi, kus koreograafid saaksid tantsu lüüa. Baaris karget Saku Heledat tellides pistan pea ka korraks saali sisse, kus minu imestuseks on isegi tribüünid; korraks juurdlen peas, miks inimesed tulevad kontsertidele istuma. Võimalik, et olen osa kultuuritust põhjakihist ega satu piisavalt tihti Telliskivisse, aga taipan, et siin toimub ka muid üritusi ning ühe kontserdi jaoks pole mõtet tribüüne lahti monteerida. Võtan oma õlle ning suundun saali. Näen tuttavaid nägusid, noogutan sõbralikul kombel ja jään ootele.

Nii kui kell sai kaheksa, hakkas rahvamass üürgama; lavale saabus Erki Pärnoja oma bändiga. Varem pole neid oma silmade-kõrvadega saanud kogeda, aga „Efterglowoli kuradi kõva ning teeb silmad ette enamikule Eesti artistitest – just oma värskuse poolest. Bänd otsustab kontserti alustada „Efterglowavalauluga ‘’Late August’’. Erkile meeldib tema loop machine. Neli lugu kütetakse ja kütetakse. Jalg tatsub korralikult. On näha, et mehed armastavad seda, mida nad teevad ja rahvas õõtsub ühel lainel.

Sulgen vahepeal silmad ning kujutan ette, et see on kõik üks ilus unenägu, naiivne ja südasuvine rattasõit mere ääres. Kõik omandab oma korduvate käikudega kõrvades üsna magusa tunde. Vahepeal tutvustab Erki bändi, mängides koheselt ka edasi. Bänd lõpetab esinemise oma hitiga ‘’Himmelbjerget’’, mille järel antakse rahvale pool tunnikest hingamiseks. Hingetõmbe ajal vaatan saalis ringi ning näen, et rahvast on oluliselt rohkem. Tehnikud veavad lavale kaableid ning teevad viimase minuti soundchecki.

Fink. Viis meest, üks neist frontman Fin Greenall aka Fink (selgituseks: Fink on nii solisti kui ka teda toetava koosseisu nimi). Alles nüüd panen tähele laval olevat kahte trummikomplekti – see saab tähendada ainult kahe trummarit. Bänd astub lavale ning algab teekond õhtu kulminatsiooni. Greenaalli nägu katavad elukogemused ja hall habe ning tema hääles on kuulda merekohinat ja IPA-sid, millel on bluusilikult malbe kvaliteet. Vaheldumisi käib ta süntesaatori ja kitarri tagant, ikkagi mitmekülgne mees. Vahepeal räägib solist ka sellest, kuidas nad on Eestis esimest korda ning tullakse kindlasti tagasi. Sellele tüüpilisele live-show müügijutule lisaks saab rahvas kuulda ka nende esitatavate lugude tagamaid.

Aga see kõik on kõrvaline, sest ma tean, et kontserdile tulemine oli eos hea mõte. Juba esimesest noodist alates tundsin nende meeste sära. Iga lugu on rännak. Fink laulab kuulajate hingedele ning mehed tema taga saadavad seda vokaali võrratult. Kõik lood kõlavad paremini kui need stuudios lindistatud said. Vaatan enda ümber ning näen suletud silmi ja õõtsuvaid päid. ‘’Not Everything Was Better In The Past’’ ajal proovin minagi silmi sulgeda ning kaon muusikasse, maailm mu ümber läheb mustaks ning jään üksinda selle kogemuse keskele, kus tõdengi mina laulu pealkirja tõesust. Tulen sellest välja, et avastada, kuidas bänd on jäänud lummavasse kontravalgusesse – sellel kõigel on filmilik kadreering.

Selle kõige juures lubavad mehed endale palju jämmimist ning tõesti, see on see, mida tähendab üks korralik live-set. Intensiivsus käib lainetena. Ka lisalugu, ‘’This Is The Thing’’, on maagiline. Rahvas plaksutab breakdown’ile kaasa ning hakkab rütmis trampima. Laval läheb lahti kaos ning kõik annavad endast viimase. Ka Greenall laseb lõpuks kitarrikaelast lahti ning kogeb rahvaga plaksumaaniat, viidates ülejäänutele, et ärgu lõpetagu. Kas keegi on kunagi Telliskivi loomelinnakus üldse trumme nii kõvasti tagunud, ma ei usu.

Trügin koos rahvamassiga saalist välja ning hakkan oma mantlit otsima, kui mind tabab huvitav võrdlusmoment: Erki Pärnoja ja Finki muusika on tegelikult võrdlemisi sarnane, ent vanusevahest ja staažist tulenevalt on nende muusikas elukogemuse erinevus. Nagu suvine õunasiider ja tummine punane Pinot Noir.

Ümisen Telliskivi trammipeatuses endale Finki lüürikat ja mõtlen, mida paremat ma oleks selle õhtuga saanudki teha, kui seda mitte seal veeta. Lasen kurbadel lausetel endast läbi minna ning naudin, sest ka tume šokolaadi on mõru mekk on nauditav. Hingeõhk tuleb nähtavale ning elu läheb edasi, kuid unistus käärida tummiseks punaseks veiniks minu sees säilib.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Fink ja hinge mõrumagus mekk

Published On: October 6, 2017By

Piltide järgi otsustades arvasin, et Fink on lihtsalt üks põline Briti madrus ega pole suurem asi laulumees. Seda kuniks kuulasin ta uut albumit. Kümme verivärsket lugu hiljem olin kindel, et pean ta kontserdile minema. Noh, kui ta juba siin Tallinnas esineb.

Vaba Lava suur saal meenutab mulle kergelt black-boxi, kus koreograafid saaksid tantsu lüüa. Baaris karget Saku Heledat tellides pistan pea ka korraks saali sisse, kus minu imestuseks on isegi tribüünid; korraks juurdlen peas, miks inimesed tulevad kontsertidele istuma. Võimalik, et olen osa kultuuritust põhjakihist ega satu piisavalt tihti Telliskivisse, aga taipan, et siin toimub ka muid üritusi ning ühe kontserdi jaoks pole mõtet tribüüne lahti monteerida. Võtan oma õlle ning suundun saali. Näen tuttavaid nägusid, noogutan sõbralikul kombel ja jään ootele.

Nii kui kell sai kaheksa, hakkas rahvamass üürgama; lavale saabus Erki Pärnoja oma bändiga. Varem pole neid oma silmade-kõrvadega saanud kogeda, aga „Efterglowoli kuradi kõva ning teeb silmad ette enamikule Eesti artistitest – just oma värskuse poolest. Bänd otsustab kontserti alustada „Efterglowavalauluga ‘’Late August’’. Erkile meeldib tema loop machine. Neli lugu kütetakse ja kütetakse. Jalg tatsub korralikult. On näha, et mehed armastavad seda, mida nad teevad ja rahvas õõtsub ühel lainel.

Sulgen vahepeal silmad ning kujutan ette, et see on kõik üks ilus unenägu, naiivne ja südasuvine rattasõit mere ääres. Kõik omandab oma korduvate käikudega kõrvades üsna magusa tunde. Vahepeal tutvustab Erki bändi, mängides koheselt ka edasi. Bänd lõpetab esinemise oma hitiga ‘’Himmelbjerget’’, mille järel antakse rahvale pool tunnikest hingamiseks. Hingetõmbe ajal vaatan saalis ringi ning näen, et rahvast on oluliselt rohkem. Tehnikud veavad lavale kaableid ning teevad viimase minuti soundchecki.

Fink. Viis meest, üks neist frontman Fin Greenall aka Fink (selgituseks: Fink on nii solisti kui ka teda toetava koosseisu nimi). Alles nüüd panen tähele laval olevat kahte trummikomplekti – see saab tähendada ainult kahe trummarit. Bänd astub lavale ning algab teekond õhtu kulminatsiooni. Greenaalli nägu katavad elukogemused ja hall habe ning tema hääles on kuulda merekohinat ja IPA-sid, millel on bluusilikult malbe kvaliteet. Vaheldumisi käib ta süntesaatori ja kitarri tagant, ikkagi mitmekülgne mees. Vahepeal räägib solist ka sellest, kuidas nad on Eestis esimest korda ning tullakse kindlasti tagasi. Sellele tüüpilisele live-show müügijutule lisaks saab rahvas kuulda ka nende esitatavate lugude tagamaid.

Aga see kõik on kõrvaline, sest ma tean, et kontserdile tulemine oli eos hea mõte. Juba esimesest noodist alates tundsin nende meeste sära. Iga lugu on rännak. Fink laulab kuulajate hingedele ning mehed tema taga saadavad seda vokaali võrratult. Kõik lood kõlavad paremini kui need stuudios lindistatud said. Vaatan enda ümber ning näen suletud silmi ja õõtsuvaid päid. ‘’Not Everything Was Better In The Past’’ ajal proovin minagi silmi sulgeda ning kaon muusikasse, maailm mu ümber läheb mustaks ning jään üksinda selle kogemuse keskele, kus tõdengi mina laulu pealkirja tõesust. Tulen sellest välja, et avastada, kuidas bänd on jäänud lummavasse kontravalgusesse – sellel kõigel on filmilik kadreering.

Selle kõige juures lubavad mehed endale palju jämmimist ning tõesti, see on see, mida tähendab üks korralik live-set. Intensiivsus käib lainetena. Ka lisalugu, ‘’This Is The Thing’’, on maagiline. Rahvas plaksutab breakdown’ile kaasa ning hakkab rütmis trampima. Laval läheb lahti kaos ning kõik annavad endast viimase. Ka Greenall laseb lõpuks kitarrikaelast lahti ning kogeb rahvaga plaksumaaniat, viidates ülejäänutele, et ärgu lõpetagu. Kas keegi on kunagi Telliskivi loomelinnakus üldse trumme nii kõvasti tagunud, ma ei usu.

Trügin koos rahvamassiga saalist välja ning hakkan oma mantlit otsima, kui mind tabab huvitav võrdlusmoment: Erki Pärnoja ja Finki muusika on tegelikult võrdlemisi sarnane, ent vanusevahest ja staažist tulenevalt on nende muusikas elukogemuse erinevus. Nagu suvine õunasiider ja tummine punane Pinot Noir.

Ümisen Telliskivi trammipeatuses endale Finki lüürikat ja mõtlen, mida paremat ma oleks selle õhtuga saanudki teha, kui seda mitte seal veeta. Lasen kurbadel lausetel endast läbi minna ning naudin, sest ka tume šokolaadi on mõru mekk on nauditav. Hingeõhk tuleb nähtavale ning elu läheb edasi, kuid unistus käärida tummiseks punaseks veiniks minu sees säilib.

+ posts
+ posts