Indie on kõikjal – see on festivalidel, kinos, YouTube’is hõivanud kõiksuse ning mida kõike. Me räägime liikumisest, mida võiks võrrelda 90ndate grunge’i või 60ndate popiga. Olla indie artist on populaarne, selles pole mingit kahtlust. Aga mingipärast vajuvad paljud artistid ühte auku ning nende repertuaar kaotab oma näo, saund on üksluine ning samastub teistega. Ent lootus pole kadunud ning kõigi seas on kollektiive, mis on teistest tükkjagu ees ning isegi, kui on nüüdseks juba aastaid albumist release’st möödas, kõlab iga kuulamine sama soliidselt nagu esimene kord.

Indie muusikat (ehk pikalt independent) saab kirjeldada kui artiste või bände, kes pole suurte plaadifirmade palgal või nimistus, olles seejuures iseseisvad või iseseisvate plaadifirmadega koostöös. Indie on suures joones malbe, n-ö ‘’malbe muusika’’, kus enamasti domineerivad rahulikud kitarriballaadid, saatvad trummirütmid ja rütmikad bassiliinid, pluss puhtad vokaalid. Ehkki indiet võib veel jagada tuhandeks alamharuks, nagu indie pop, indie rock, indie folk, on suures pildis tegu ikka üsnagi sarnaste struktuuride ja tunnetega. Iseenesest on see žanr eksisteerinud juba aastakümneid, ent ‘’hipsterluse tulekuga’’ sai see uue hingamise ning nüüd on lihtsalt popp olla indie artist. Popp on olla ka indie filmitegija, indie arvutimängi looja ja üldsegi iseseisev suurest süsteemist.
Nagu juba mainitud, siis üsna raske on kuidagi eristuda sellest massist, mistõttu olen sel korral otsustanud tutvustada nelja erinevat artisti ning nende albumeid, mis tõesti on erilised. Järgnevatest artistidest on osad “pseudoindie” artistid ehk teevad koostööd suurte plaadifirmadega. Aga fuck that, looming on põhiline.

Bon Iver ‘’For Emma, Forever Ago’’ (2007)

The original hipster – Justin Vernon. Tegemist on mehega, kes põdes mononukleoosi ja sõitis lihtsalt kodust kaugele metsa sügavustesse ning lindistas selle indie folk meistriteose, üksinduses. See album on see, mis tõstab Kalamajas korterite üürihindu ning sundis vaesemad inimesed sealt välja. See album viljastas munaraku, millest kasvas välja hipsterite meka Telliskivis. Võrratu album tõesti. Ma ei oska sellelt albumilt valida laulu, mis oleks mingil moel nõrk või teiste kõrval kahvatu.
Kõrgetesse häälekõrgustesse süübiva, samethäälega ehk falsettos Vernon võtab enda kaaslaseks akustilised kitarrid ja laulab kadunud armastustest ning keskpärasusest. Selles peitub silmnähtavalt palju nukrust ja üksildust, ent tulemus on sedalaadi, et sa võid sellega magada, kohvi juua, autoga sõita, seksida ja mida kõike. Tuhat tänu Sulle Justin, et end avada oskasid.
Kuulamiseks: Bon Iver ‘’Flume’’

2. alt-J ‘’An Awesome Wave’’ (2012)

Minu arust poleks NOEP oma häält leidnud, kui poleks seda bändi. Alt-J on aastate jooksul oma stiili juurde nii tugevalt jäänud, mis on harukordne nähtus muusikatööstuses ja igatigi austusväärne tegevus. Selle eest on neid isegi tituleeritud ‘’uueks Radioheadiks’’, kuna nad ei lase kriitikutel ennast heidutada ja innoveerivad muusikamaailma sellega, mida nad teha tahavad. Mis on nendes nii erilist? Noh..
‘’An Awesome Wave’’ on selline album, mida sa naljalt ainult üks kord ei kuula – see on tõesti hea tuju muusika, mis sobib nagu Bon Iver igaks ilmaks, ent rütmiliste struktuuride rüppes hakkab jalg sügavalt tatsuma. Kitarrid, bassid, sündid, trummid, delay vokaalid… ja väga omanäoline vokaalstilistika, mis võib tunduda esialgu veidrana, ent on tõesti midagi teistsugust. Kogu album jätab mulje, et justkui on tegu rännakuga looduses. Lood on asjalikud järjestatud, vahepaladena mängitakse ‘’Interlude’’ kolmel korral. Ja need mehed alles alustavad, 2014. aastal ilmus tugev ja sobiv järg nimega ‘’This Is All Yours’’ ning peatselt ilmub ‘’Relaxer’’, millelt avalikustatud laul nimega ‘’3WW’’ on mu Spotify’s olnud juba nädalakese stabiilselt korduse peal.
Kuulamiseks: alt-J ‘’Fitzpleasure’’

3. Cigarettes After Sex ‘’I. (EP)’’ (2012)

Unenäod kohtuvad romantika ja vihmaste ilmadega. Neli laulu, üks EP, mitte ühtegi stuudioalbumit.. kurat, pange juba album välja, ma ei jaksa oodata. See on üks kõige romantilisemaid albumeid, mida ma elus kuulnud olen ning ma ei ütle seda naljaga. Selle ambient indiepop grupi esiotsas on malbe falsettoga, vaat et isegi naiseliku häälega Greg Gonzalez, kes mängib ka basskitarri. Bassiliinid moodustavad trummide, kaunite kitarrikäikude ja vokaalidega ideaalse tervikliku. Kõla pole karm, vaid rahustav ja vaat et kergelt uinutav, sest olen korduvalt maganud magusaid öid selle EP saatel. Kui Sa peaksid kindlasti midagi neist neljast albumist kuulama, siis palun-palun-palun kuula seda – see räägib enda eest.
Kuulamiseks: Cigarettes After Sex ‘’Nothing’s Gonna Hurt You Baby’’

4. Mick Pedaja ‘’Ärgake/Awakening’’ (2016)

Jah, ka eestlane hõivab nimistus koha. Aga püha Taara isiklikult, ma pole kohanud meie kodumaal artisti, kelle muusika oleks nii truu, nii isiklik, nii aus ja kaunim kui varahommikune udu hämaral samblal. Mick tuli rambivalgusesse, kui astus Eesti Laulul üles oma lauluga ‘’Seis’’. Ootamatu lugu Sven Lõhmuste ja Pearu Pauluste keskel. Kõiki puudutas selle hingelisus ja selle melanhoolia. Eurovisioonile ta ei läinud, kuid parem ongi, sest nii siiras muusika väärib paremat.
‘’Ärgake/Awakening’’ ilmus alles ametlikult alles 2016. aasta novembris, kuid varasemalt oli kuulda erinevaid palasid sellelt. Igal laulul on oma nägu, kõiki ma kullaks ei peaks, ent siiras kindlasti. Albumiga sama nime kandev ‘’Ärgake/Awakening’’ on ‘’Seisu’’ kõrval üks albumi ilusamaid laule, kus akustilist kitarri saadab kevadine linnulaul ning Micku võrratult kaunid vokaalid. Tõesti, see on muusikaline meditatsioon, mida see laul endas kannab.
Kuulamiseks: Mick Pedaja ‘’Ärgake/Awakening’’

Foto: www.freeimages.com