Briti laulja-laulukirjutaja Louis Tomlinson on tänavu oma soolokarjääri kolmandal maailmaturneel. Ta esitleb oma jaanuaris ilmunud albumit „How Did I Get Here?”, mis on seni tema kõige mitmekülgsem ja eksperimentaalsem väljalase. Kuna Eesti jäi seekord tuurigraafikust välja, sõitsin 27. märtsil Soome, et vana lemmikut taas laval näha.

Olen Tomlinsoni tegemistel silma peal hoidnud aastast  2013, mil ta tegutses poistebändis One Direction. Tomlinsoni muusika on sageli emotsionaalne ja võlub silmist pisaraid välja lausa mängleva kergusega. Samas leidub ka hulganisti lugusid, mis rõhuvad hetkes elamisele ja innustavad võtma rohkem riske.

Tänapäeval jõuab info kontsertidel toimuvast sekunditega fännideni üle maailma nii, et miski ei jää külastades enam üllatuseks. Mina aga otsustasin minna kontserdile nii, et ei tea, mis täpselt saama hakkab. Blokeerisin kõikvõimalikel sotsiaalmeediaplatvormidel Louis Tomlinsoniga seotud märksõnad ning kui silmasin midagi kahtlast, kerisin ruttu edasi. Õnneks oli minuga kaasas sõbranna, kes end toimuvaga kursis hoidis ja hoiatas mind hetkede eest, mis oleksid vajanud põhjalikku vaimset ettevalmistust. Enne kontserdisaali jõudmist püüdsin ennustada, mis laulud esitusele tulla võiksid – ja nagu hiljem selgus, mitte liialt mööda.

Euroopa tuuril saadavad Tomlinsoni kaks soojendusesinejat – Alex Spencer ja Pale Waves. Viimane oli kahjuks enne meie šõud haigestunud, kuid Spencer suutis ka üksi publiku kuumaks kütta. Vaid 18-aastane Manchesterist pärit Spencer esitas publikule nii originaallaule kui ka kavereid teiste artistide tuntud hittidest, sealhulgas Noah Kahani „Stick Season” ja Coldplay „Yellow”. Noormees oli energiline ja suhtles publikuga tihedalt, mis oli üllatav, sest stereotüüpiliselt on noored artistid selle koha pealt häbelikumad. Temaga koos oli laval klahvpillimängija, kes mõnel lool teda klaveriga saatis, kuid põhiosa tööst tegi ära Spencer ise oma akustilise kitarri ja huvitava tämbriga. Märkimisväärne oli see, et kui tavaliselt kõlab Briti artistide aktsent lauldes vaid mõnes sõnas, siis Spenceri päritolu oli pidevalt kosta.

Võrreldes Tomlinsoni varasemate tuuridega oli lavakujundus seekord märksa uudsem.

Võrreldes Tomlinsoni varasemate tuuridega, oli lavakujundus seekord märksa uudsem – varem on see olnud üsna lihtsakoeline. Sel korral ulatus lavast publiku poole küsimärgikujuline käigulava, mida võib pidada ka selle albumi logoks. Pealaval asusid valguspartiiga kooskõlas vilkuvad blokid, millel musitseerisid instrumentalistid.

Tomlinson ise jõudis lavale umbes pool tundi pärast soojendusesineja kava lõppu. Pimedaks läinud saalis ilmusid ekraanidele meeleolu loovad videod ja pinget tekitav muusika, mis fännid pöördesse ajas. Avalooks oli albumi esimene singel „Lemonade”, tänu millele algas mu ennustamismäng positiivsel noodil. Poole laulu pealt paiskasid kahurid areenile üüratutes kogustes helekollast konfetti, mis ergutas niigi elevil saalitäit. Minu sõbeannade sõnul, kes seisid lava ees, oli lendlevate paberitükikeste kogus lausa lämmatav.

Neljast laulust – „Lemonade”, „On Fire”, „Written All Over Your Face” ja „Out of My System” – koosnev introblokk oli tugev algus energilisele šõule. Laulud olid hoogsad ja kaasahaaravad ning põimisid Tomlinsoni viimased kaks albumit. Artist ise liikus lauldes aktiivselt laval ringi, tervitades fänne ja haarates publikut endaga kaasa.

Nüüd oli aga tunda, et ta on kõvasti vokaaltreeningut teinud – laulu kõrged ja pikad noodid kõlasid võimsamalt, kui eeldasin.

Peale introt liikus laulja fännidele lähemale käigulava lõppu ning võttis kontserdi hoogu pisut maha. Seejärel kõlas laul „Bigger Than Me”, mis jäi mul eelmisel tuuril, kui Tomlinson Eestis esines, kuulmata, sest see eemaldati setlistist laulja hääle tundlikkuse tõttu. Nüüd oli aga tunda, et ta on kõvasti vokaaltreeningut teinud – laulu kõrged ja pikad noodid kõlasid võimsamalt, kui eeldasin.

Loole järgnesid „Saturdays” ja „Angels Fly”, samuti eelmiselt albumilt, mistõttu olid need mulle suureks üllatuseks. Esimene mainitutest on minu jaoks sügava tähendusega lugu, mida illustreeris üksik valgusvihk. Koos sellega lõid elektrikitarri saatel esitatud tossupilve ja sädemete visuaalid melanhoolse atmosfääri.

Minu üks lemmikumaid Tomlinsoni laule on 2017. aasta lõpus avalikkuse ette jõudnud singel „Miss You”, mille oma kõrvadega kontserdil kuulmisest polnud ma aastaid julgenud unistada. Kahjuks oli see üllatus ka ainuke video, mida sattusin nägema enne, kui sotsiaalmeedias edasi jõudsin kerida. Kui see oleks jäänud üllatuseks, oleksin sajaprotsendilise tõenäosusega silmapilkselt kummuli kukkunud. Tagantjärele ei oska hinnata, kas see läks nüüd õnneks või mitte, et taoline šokk saamata jäi. Loodan, et pärast tuuri mõistab ka Louis ise, et „Miss You” on kindlasti üks parimaid kaasalaulmise ja -karjumise lugusid tema loomingus. Minu keha õnnehormoonid olid igatahes nende kolme minuti jooksul laes!

Tomlinsoni tämber on unikaalne ja seda tõestavad just tema lugude akustilised versioonid.

„Broken Bones” ja akustiline versioon loost „Defenceless” aeglustasid kontserdi tempot. Tomlinsoni tämber on unikaalne ja seda tõestavad just tema lugude akustilised versioonid. „Defenceless” on samuti üks minu lemmiklugusid tema debüütalbumilt „Walls”, seega oli selle veelgi emotsionaalsem versioon suur elamus. Minimalistlikud visuaalid süvendasid seda – suur osa ajast näidati vaid ühel ekraanil laulja nägu, muu oli pime.

Koostöös DJ Steve Aokiga valminud lugu „Just Hold On”, mis oli ühtlasi ka Tomlinsoni esimene sooloprojekt, pole peale selle möödunud kümnendi kõrgaegu palju tähelepanu pälvinud. Olin ka meeldivalt üllatunud, kui selle esimesed sõnad mu kõrvu kostusid. Raadiohitist oli saanud rahulik pala, mille vokaali saatsid akustilised kitarrid, klahvpillid ja vaiksed trummid. Kogu bänd oli ühtäkki asetunud rahva keskel asuvale platvormile, seega avanes ka meile kaunim vaade. Esitusele lisasid emotsiooni õrnad valged ja sinised prožektorid ning tossumasin, mille eest vastutanud töötaja sai „Just Hold On” saatel oma mõjuvõimu näidata.

Uue albumi lood „Lazy”, „Sunflowers” ja „Lucid” esitati samuti rahva keskel. Parema vaate üle oli suur heameel, kuid hiljem tehtud videoid vaadates märkasin, et pea- ja lisalaval esinevad kaks täiesti erinevat Louist. Ta on artist, kes liigub pisut hoogsamate lugude ajal ringi, kuid lisalava otsas instrumentidest ümbritsetult paiknedes polnud tal selleks väga võimalust. Seetõttu tundus tal olevat kohati veidi ebamugav. Ilmselt vajab uus asetus lihtsalt harjumist või on see asjaolu, mida tema tiim edasiste lavade planeerimisel peab rohkem kaaluma.

Sügavaima mulje eelmainitud kolmikust jättis mulle „Lucid”, millele aitasid eriti kaasa valgusšõu ja ekraanil näidatud graafika. Meeleolu lisasid ka publiku telefonide taskulambid, mida peaaegu terve areen ühes rütmis kõigutas. Kõige tugevamalt mõjus just laulu vaheosa (bridge), mille kasvav ülesehitus ja üheskoos fraasi „How did I get here? (Kuidas ma siia sattusin? – K. H.)” kordamine jäävad veel pikaks ajaks meelde.

„Jump the Gun” jõudis lavale pärast pisikest pausi, seega oli etteaste energia veel värskem ja võimsam. Selle loo live-versiooni ootasin uuelt albumilt kõige rohkem juba esmakuulamisel ning õnneks ei pidanud pettuma. Ootan Tomlinsonilt lähitulevikus kindasti ka rokkalbumit, sest see stiil sobib talle minu hinnangul nagu valatult!

Esitlusel oli ka „Imposter” ja „Sanity”, mis olid tema viimaselt albumilt. Paljude sealsete lugude tempo ja võnge on üsna sarnane. Kuigi „How Did I Get Here?” pole minu lemmik Louis Tomlinsoni väljalase, oli mingis mõttes värskendav kontserdil niisama kaasa laulda ja tantsida ning mitte ärevalt oma lemmiklaule oodata ja iga sekundit filmida, sest igal pool toimub midagi ägedat.

Järgnevad laulud „Kill My Mind”, „Face the Music” ja „Silver Tongues” viisid publiku tagasi Tomlinsoni teise stuudioalbumi nostalgilistele radadele. Tegemist on paljudele fännidele südamelähedaste lugudega, seega areen lausa rõkkas kaasa laulda. Minu jaoks on ületamatu eelmise tuuri lõpuloona esitatud „Silver Tongues”, mille ajal õnnestus mul lauljale lausa pai teha, seega on lugu mulle alatiseks eriline.

Kontserdi encore oli julge valik. Stereotüüpiliselt tuuakse sel ajal lavale oma veel esitamata populaarseimad hitid, mis publiku ülevate emotsioonidega koduteele saadavad. Tomlinson mõtles aga teisiti ning esitas lõpuosas kolm laulu. Esimene „The Answer” on lugu tema viimase albumi deluxe-versioonilt ning pole leitav voogedastusplatvormidel artisti ametlikel profiilidel – seda saab kuulata vaid YouTube’i tagatubades. Tegemist on melanhoolse looga ning arvasin, et siit saab vaid ülespoole minna. Seejärel tabas mind ootamatu emotsionaalne hoop.

Minu silmad täitusid juba esimestel nootidel pisaratega ning pidin lausa maha istuma.

Eelviimasena laulis Louis oma diskograafia teist kõige kurvemat lugu „Dark to Light”. See räägib tema lahkunud bändikaaslasest Liam Payne’ist ning viitab ka lahkunud laulja ema ja noorema õe kaotusele. Seetõttu on laulul märgiline tähendus nii lauljale endale kui ka fännidele. Minu silmad täitusid juba esimestel nootidel pisaratega ning pidin lausa maha istuma.

Järgnev oli täiesti talumatu. Lootsin, et Louis võtab lühikese hingetõmbepausi ning annab publikule võimaluse pisaraid pühkida, aga eksisin. Eeldan, et sellise laulu esitamine on artistile vaimselt keeruline ja ta vajab selle seedimise eest justkui pääsu ning seepärast umbes kümme sekundit pärast eelmise laulu lõppu juhatati lõpulugu „Palaces” sisse. Minule polnud veel kohalegi jõudnud, et nüüd võiks nutmise lõpetada. Tehtud video pealt on näha, et sain end püsti alles laulu teiseks salmiks ning isegi siis oli raske kõrvale heita kõik äsja kogetud emotsioonid. Ma ei kujuta ettegi, mida tundsid lava ees seisnud fännid, keda Louis lõpuloo ajal barrikaadi äärde tervitama läks – tahad ju ikka näidata artistile, et sul on üüratult lõbus.

Nii varjutasidki kontserdi kauneid lõppakorde hoopis leinameeleolu ja masendus. Kontserdi lõppedes jäin veel nuuksudes oma kohale rahulikult istuma ning jälgisin, kuidas rahvas areenilt välja vooris. Mõni nuttis ja pakkis põrandalt korjatud konfettit kotti, mõni naeris ja jäädvustas lava ees viimaseid hetki sõpradega. Peagi palus turvamees mul ja sõbrannal tribüünilt lahkuda, kuid tunded jäid meiega terveks ülejäänud õhtuks ning kummitavad videoid vaadates siiani.

Kontsert, kus käisin, oli alles tuuri kolmas ning kaks päeva hiljem Stockholmis toimunud šõul oligi Tomlinson tõstnud pisarakiskuja „Dark to Light” setlist’i keskele. Arvan, et see oli ainuõige otsus – nii saavad inimesed neid emotsioone kogeda, kuid need ei kustuta õhtu jooksul kogetud positiivseid tundeid.

Kokkuvõttes oli Tomlinsoni pärast ette võetud reisi Soome igati edukas! Kontserdielamus oli meeldejääv hoolimata asjaolust, et olin juba varasemalt tema kontserdil käinud. Kui eelmisel tuuril olin lava ees rohkem keskendunud mehele endale, sain sel korral nautida kogu kompotti – ka heli, visuaale, valguslahendusi. Nendest kolmest olin kõige suuremas hämmingus just ekraanide graafikast, mis illustreerisid laule ja laval toimuvat ülihästi.

Enim imetlen aga Tomlinsoni sidet oma fännidega. Kontserdiareen oli võrdlemisi suur ja tõepoolest, kuigi tühje istmeid leidus kindlasti rohkem kui kümme, ei peatanud see ei publikut ega muusikuid laval. Tomlinson suutis ilmselt igale fännile saalis silma visata või keskmist sõrme näidata. Viimast muidugi vaid armastusega – tema kogukonnas see nii käibki!

 

Illustratsiooni fotod: erakogu

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Janella Jugaste