Algatus „Noorelt teatrisse!” näitab, et huvi teatri vastu on noorte seas olemas, kuid väikelinnades jäävad saalid sellest hoolimata tühjaks. Probleem ei pruugi olla noortes, vaid selles, kuidas teater nendeni jõuab.

Armastan Eesti teatrit. Üritan vähemalt viis korda aastas teatrisse jõuda. Eesti näitlejad on alati olnud minu jaoks midagi enamat kui lihtsalt esinejad. Imetlen nende julgust ja professionaalsust: võimet õppida pähe mahukaid tekste, kanda laval välja tugevaid emotsioone ja luua karaktereid, mis tunduvad korraga nii päris ja samas täiesti teisest maailmast. Teater on elav kunst – see sünnib igal õhtul uuesti.

Märts on teatrikuu. 20. ja 21. märtsil tähistati noore vaataja teatripäeva 26 teatris üle Eesti. 27. märtsil oli aga rahvusvaheline teatripäev. Just sel ajal toimus ka Draamateatri algatus „Noorelt teatrisse!”, mille eesmärk oli tuua tähelepanu keskmesse noored ja nende suhe teatriga, pakkudes taskukohasemaid pileteid ja eriprogrammi. Idee on iseenesest vajalik – anda noortele võimalus kogeda teatrit ilma, et piletihind oleks suureks takistuseks.

Ootused vs. reaalsus

Kui ma reedel, 20. märtsil Rapla Kultuurikeskusesse Nuutrumi etendust „Venus karusnahas” vaatama läksin, sain üsna kiiresti aru, et idee ja tegelikkus ei lange alati kokku. Saalis oli ligikaudu 150 inimest. Noori? Heal juhul 15.

Olin ausalt öeldes pettunud. Ootasin, et „Noorelt teatrisse!” tähendabki seda, et saalis on noored – et seal on elevust, esmakordseid teatrikülastajaid, võib-olla isegi veidi kohmetust. Selle asemel oli publik valdavalt vanemaealine. Tekib paratamatult küsimus: kellele see algatus tegelikult mõeldud oli, kui noored ise kohale ei jõua?

Ootasin, et „Noorelt teatrisse!” tähendabki seda, et saalis on noored – et seal on elevust, esmakordseid teatrikülastajaid, võib-olla isegi veidi kohmetust. Selle asemel oli publik valdavalt vanemaealine.

Tallinnas on huvi olemas

Olukord on eriti huvitav, kui vaadata, mis samal ajal Tallinnas toimus. Draamateatris müüdi vaid noortele mõeldud teatriõhtu piletid välja loetud minutitega. 20-eurosed piletid kadusid kiiresti ning huvi oli nii suur, et täitusid ka etenduse-eelsed ringkäigud. See näitab selgelt, et noortele suunatud taskukohase teatri järele on nõudlus olemas.

Järelikult ei saa probleem olla selles, et noored ei taha teatrisse minna. Tahavad küll, aga mitte igal pool.

Elamus, mis võiks noori kõnetada

Oma kodulinnas, Raplas, nähtud Jaanus Rohumaa „Venus karusnahas” ei olnud seejuures kuidagi „valesse sihtgruppi” kuuluv lavastus. Vastupidi. Tegemist on intensiivse, mängulise ja psühholoogiliselt pingestatud looga, mis uurib alistumise, domineerimise ja võimu teemasid. Lavastus mängib pidevalt reaalsuse ja teeskluse piiril – vaatajana ei ole alati lõpuni selge, kas näitlejad on rollis või mängivad rolli rollis. Just see kihilisus muudab loo põnevaks.

Eriti jäi mulle meelde, kuidas etenduses kujutati prooviesinemist – laval justkui harjutati etendust, mida publik samal ajal vaatas. Teises vaatuses toimuv rollivahetus pani kogu eelneva täiesti uude valgusesse. „Venus karusnahas” oli täpselt selline teatrikogemus, mis võiks noort vaatajat kõnetada: tempokas, visuaalne, natuke piire nihutav ja samas humoorikas. Ja ometi ei olnud neid saalis.

„Venus karusnahas” oli täpselt selline teatrikogemus, mis võiks noort vaatajat kõnetada: tempokas, visuaalne, natuke piire nihutav ja samas humoorikas. Ja ometi ei olnud neid saalis.

Veelgi kõnekam oli etendusejärgne vestlusring. Kohal oli umbes 20 inimest, neist kuni 26-aastaseid minu hinnangul seitse (kui end ka sisse arvestada). Näitlejad Alo Kõrve ja Saara Pius rääkisid vabalt ja humoorikalt oma tööst. Jutust jäi kõlama, kui palju tööd ühe rolli taga tegelikult on. Näiteks kirjeldas Pius, kuidas ta õpib teksti pähe nii, et filmib proovi ja harjutab seejärel oma osa helita, kuuldes vaid partnerit. See on detail, mille peale vaatajana ei mõtle, aga mis annab hästi aimu sellest, kui läbimõeldud ja süsteemne see töö tegelikult on.

Selgus ka, et nad on seda lavastust mänginud juba ligi 50 korda ning iga etendus on nende sõnul erinev. Nad tunnetavad publikut – isegi seda, kui keegi saalis haigutab või ohkab. Vestlusringi õhkkond oli vaba ja vahetu. Mõned seal viibinud inimesed olid etendust vaatamas juba mitmendat korda ning kohale oli tuldud isegi Tallinnast.

Aga jällegi – noori oli vähe. Miks?

Miks väikelinnade noored kohale ei jõua?

Ühest vastust ei ole. Võimalik, et osa noori ei tunne teatri vastu huvi, kuid see ei saa olla ainus põhjus. Ka 20-eurone pilet võib tunduda kallis, eriti kui alternatiiviks on kõikvõimalikud digiplatvormid, mis pakuvad pidevat ja lihtsasti kättesaadavat meelelahutust. Kuigi reklaam oli olemas (näiteks jõudis info minuni Instagrami kaudu), tekib küsimus, kas see jõuab ka teiste noorteni. Võimalik, et algoritmid näitavad sellist sisu eelkõige neile, kes on niigi teatrikülastajad.

Võimalik, et osa noori ei tunne teatri vastu huvi, kuid see ei saa olla ainus põhjus.

Samuti võivad kultuurihuvilised noored eelistada suuremaid ja tuntumaid teatreid, nagu Draamateater, Linnateater või Vanemuine, millel on tugevam maine ning mis pakuvad lisaks etendusele ka terviklikumat elamust. Õhtu ei alga seal mitte saalis, vaid juba teatrimajja sisenedes.

Oluline roll on ka asukohal. Suuremates linnades on lihtsalt rohkem inimesi ja kultuuritarbimine on igapäevasem. Väikelinnades jääb publik väiksemaks ning ka hea algatus ei pruugi jõuda piisava hulga inimesteni. Näiteks Jõhvis jäeti sama etendus publiku vähesuse tõttu sootuks ära.

Kuidas noorteni jõuda?

Eelnimetatu põhjal järeldan, et sotsiaalmeedia ei pruugi olla ainus ega ka kõige tõhusam kanal väikelinnades elavate noorteni jõudmiseks. Aga kuna noorte igapäevased liikumisteed on üsna sarnased, pakun välja, et võiks rohkem kasutada füüsilist ruumi.

Pilkupüüdvad plakatid või nähtavam reklaam kohtades, kust noored iga päev liiguvad, aitaksid jõuda ka nendeni, kes ise teatrisisu ei otsi. Reklaami võiks paigutada kesklinna, bussipeatustesse, kooli ja miks mitte ka treeningsaali. Viimase puhul kohtuksid sel juhul nii keha kui ka vaim.

Probleem pole idees, vaid teostuses

Kõik viitab sellele, et probleem ei ole idees. Mure on selles, kuidas idee päriselt inimesteni jõuaks.

„Noorelt teatrisse!” on kahtlemata vajalik algatus. See loob võimalusi, teeb teatri taskukohasemaks ja püüab noori kõnetada. Aga ainult sellest ei piisa. Kui noored saali ei jõua, pole küsimus enam ainult hinnas, vaid ka ligipääsetavuses, harjumustes ja selles, kuidas neid üles leida.

Kui noored saali ei jõua, pole küsimus enam ainult hinnas, vaid ka ligipääsetavuses, harjumustes ja selles, kuidas neid üles leida.

Noored ei ole teatrist kadunud. Aga tundub, et teater ei jõua alati noorteni ja seda eriti väikelinnades.

 

Illustratsiooni foto: Matt Richmond / Pexels

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Marijana Kreek