Kes meist ei teaks Kris Kärnerit – poleemikat tekitanud striimerit ja poliitikut. Või on ta ennekõike ikkagi poliitik ja siis striimer? Siinkohal esitan ühe noore naise arvamuse, sest kõnealuse teema eestvedajad on olnud peaasjalikult mehed. Avaldan arvamust mehest, kes rikub minu hinnangul sõnavabadust.

Ajakirjandust õppides oleme koolis palju arutanud, kuivõrd kutsub meedia inimestes üles vägivaldset käitumist. Isiklikult usun, et meedia ise ei tekita taolist käitumist, küll aga õhutab ja normaliseerib seda.

Veebruari lõpus ilmunud Vilja Kiisleri intervjuus nentis Kärner: „Ma saan väga selgelt aru, mida ma ütlen. Öelda võib kõike, ega see ei tähenda veel, et see on tõde. See oli meelelahutuslik ülekanne, mitte Delfi uudisteportaal. See, mida ma seal räägin, ei pea olema tõde. See on meelelahutus.” Niiviisi vihjas ta oma striimidele, kus tihtipeale puuduvad filtrid. 

Rollide küsimus

Väidan, et esmalt peab Kärner oma rollid ühiskonnas selgeks tegema. Tõsi, esmase jälgijaskonna kogus mees meelelahutajana, kuid poliitkarjääriga kaasneb uut tüüpi vastutus ja tuntus. Kärner, sa oled avaliku elu tegelane. Mis veel hullem – avaliku elu tegelane, keda jälgivad ja kellele vaatavad alt üles mõjutatavas eas, haprad noormehed.

Kärner, sa oled avaliku elu tegelane. Mis veel hullem – avaliku elu tegelane, keda jälgivad ja kellele vaatavad alt üles mõjutatavas eas, haprad nooremehed.

Hannah Arendt, saksa-ameerika politoloog ja filosoof, lõi kontseptsiooni kollektiivsest vastutusest poliitilises sfääris. Ta sedastas mõtte, et kui inimene kuulub mõnda kollektiivi, siis ta vastutab ka seal toimuva eest. Seega mõtteviis, et üksikisiku käitumine ei mõjuta ühiskondlikke protsesse, ei pea alati paika. 

Mulle jääb Kärneri antud intervjuust Vilja Kiislerile kõlama mõte, et meedias toimuv pole justkui reaalne. Samas kaasnevad seal kajastatuga käega katsutavad ja silmaga nähtavad tagajärjed. (Sotsiaal)meedia pole enam ammu pelgalt naljategemise koht. Viimast ilmestas 2010. aastal aset leidnud Araabia kevad, mille käigus kukutati mitme riigi autoritaarsed režiimid. Rahva ühisliikumine, mis sai alguse Facebooki üritusest. 

Araabia kevad, tuntud ka kui „Facebooki revolutsioon”, tähistab poliitilise tärkamise lainet Araabias. Liikumine sai alguse Tuneesias 2010. aasta lõpus, levides seejärel Egiptusesse, Liibüasse ja Süüriasse. Egiptuses kogunesid miljonid inimesed Tahriri väljakule, nõudes president Hosni Mubaraki tagasiastumist, mis lõpuks pärast ligi 30-aastast võimu ka juhtus. Kuigi igas riigis toimunud liikumine oli erinev, sümboliseeris Araabia kevad kollektiivset nõudmist väärikuse, õigluse ja demokraatlike reformide järele.

Revolutsioon tõi esile sotsiaalmeedia võimsa rolli poliitiliste liikumiste mobiliseerimisel. Egiptuse näitel võimaldasid platvormid nagu Facebook ja Twitter aktivistidel mööda hiilida riigi tsensuurist ning korraldada massilisi proteste. Facebooki leht „Me kõik oleme Khaled Said” sai politsei vägivalla vastase vastupanu sümboliks ja aitas äratada avalikkuse meelepaha. 

Lisaks kinnitab 2025. aastal ilmunud Euroopa Parlamendi noorteuuring, et 42 protsenti Euroopa noortest saab enamus uudised sotsiaalmeediast, peamiselt Instagramist ja TikTokist. See tähendab, et platvormidel toimuv arutelu on äärmiselt oluline ja noori otseselt mõjutav. Siiski tuleb meeles pidada, et sotsiaalmeedias levib väga palju valeinfot. Viimane tundub eriti usaldusväärne, kui tuleb eeskuju suust.

Vastutus

Tänapäeva ühiskonnas, kus avalikud väljaütlemised levivad kulutulena, on solvangute talumine sama hea kui õigustamine. Juba enne kohalike omavalitsuste valimisi oli õhkkond pingeline – tegelikult oli ju teada, millise inimesega tegu on. Sellest hoolimata tolereeris Isamaa Kärneri käitumist liiga pikalt ja võimaldas talle platvormi, tänu millele pääses Kärner volikokku. Ta mitte lihtsalt ei pääsenud sinna, vaid tegi seda lausa muljetavaldava 1597 häälega, mis oli ühtlasi Tartu linna paremuselt neljas tulemus.

Jääb mulje, et Kärneri jaoks on kõik väljaütlemised õigustatud, kuna lisaks poliitikule on ta ka striimer. Ei! See põhjendus lõpetas kehtivuse juba ammu. Uue ametiga kaasneb vastutus, mida ei tohi ega saa alahinnata. Kui tegu oleks ükskõik millise teise poliitikuga, oleks trall ammu lõppenud. Miks Isamaa taolist käitumist üldse nii kaua talus? 

Kui tegu oleks ükskõik millise teise poliitikuga, oleks trall ammu lõppenud.

Rollide küsimuse arutelu on viimasel ajal ühiskonnas üldse väga aktuaalne teema olnud. Olgu küsimus treeneris ja isas või vanaisas ja nõukogu liikmes. Olles juhtival positsioonil, ükskõik, millises valdkonnas, peab suutma oma ülesandeid eristada. On ju mõeldamatu, et näiteks peaminister hakkab otsuseid tegema selle põhjal, mis vaid talle meelepärane või kasulik on. Seda enam, et Kärneri rollid, striimer ja poliitik, on mõlemad avaliku elu rollid. 

Minu hinnangul on Kärneri puhul suurim probleem just see, et ta ei vastuta oma väljaütlemiste eest. Vähemalt ei teadvusta ta neid avalikult. Pole isegi vahet, kas ta on hetkes poliitik või striimer, aga tema öeldul on mõju ja seda peab Kärner teadvustama. Nagu ta ka Kiisleri intervjuus tõdes: „Olen meelelahutaja, naudin tähelepanu.” Tema jaoks on see kõik vaid üks suur mäng.

Pole isegi vahet, kas ta on hetkes poliitik või striimer, aga tema öeldul on mõju ja seda peab Kärner teadvustama. Nagu ta ka Kiisleri intervjuus tõdes: “Olen meelelahutaja, naudin tähelepanu.” Tema jaoks on see kõik vaid üks suur mäng.

Tekib tunne, et agressiivsed loosungid lausa tõstsid ta populaarsust. Kahju, et valimistulemusi ei saa demograafiliselt analüüsida, sest olen kindel, et Kärner tegi nii kõva tulemuse vaid tänu noorele jälgijaskonnale. Just noori ta sihibki, sest neid on kerge mõjutada. Olen vestelnud nii mõnegi noormehega, kes teda tõsimeeli fännavad ja seetõttu tema poolt ka hääletasid. Viimane on reaalsus, mida ei saa ega tohi aktsepteerida.

Olen vestelnud nii mõnegi noormehega, kes teda tõsimeeli fännavad ja seetõttu tema poolt ka hääletasid. Viimane on reaalsus, mida ei ei saa ega tohi aktsepteerida.

Paremäärmusluse levik

Usun, et kui Kärneril poleks varasemat striimeri tausta, oleks ta poliitikas mitte keegi ning tema karjäärile oleks ammu punkt pandud. Kas me tõepoolest taluksime neid ütlusi, kui ta oleks lihtsalt tavaline mees, kes otsustas jala poliitmaailma ukse vahele pista? Ilmselt mitte. 

Kas me tõepoolest taluksime neid ütlusi, kui ta oleks lihtsalt tavaline mees, kes otsustas jala poliitmaailma ukse vahele pista? Ilmselt mitte.

Viimast väidet kinnitab näide üksikkandidaadist Hendrik Tiidost, kes vaatamata põgusale meediakajastusele ei saavutanud Kärnerile ligilähedastki tulemust. Sarnase maailmavaatega noorpoliitikuid on jalaga segada, kuid puuduva platvormi tõttu pole nad avalikkuse huviorbiidis. 

Mehed, nagu Andrew Tate ja Charlie Kirk, on viimastel aastatel olnud meedia valvsa pilgu all. Tegelikult ju üsna sarnastel põhjustel, mis Kärner: diskrimineeritakse vähemusi ja peedistatakse neid, kes pole samal arvamusel. 

Usun, et paremäärmuslastest meeste kasv pole juhuslik. Kuidas see saakski olla, kui eeskujusid on jalaga segada ning iidolite tegemistel saab internetis 24/7 silma peal hoida. Kes näinud mullu ilmunud Warp Filmsi sarja “Adolescence”, teavad, millele vihjan.

Sõna mõju

Tõsi, Eestis kehtib sõnavabadus demokraatliku ühiskonna alustalana. Ja tõesti, meil pole kehtestatud vaenukõne seadust, kuid see ei tähenda, et mingisuguseid piire poleks. Viimane on vaikimisi sätestatud kokkulepe, mis põhineb käitumisnormidel. Piir, mida ei tohi ära kasutada, kui soovime puutumatut sõnavabaduse jätku.

Ja tõesti, meil pole kehtestatud vaenukõne seadust, kuid see ei tähenda, et mingisuguseid piire üldse poleks.

Soovin tõsimeeli teada, kas Kärneril jagub ka kaamera tagant välja tulles piisavalt julgust, et kellelegi silmast silma öelda: „Sind peaks pumppüssiga maha laskma.” Reeglina need, kes teisi kritiseerivad, on omadega pahuksis. Kellegi peal peab ju oma rahulolematust välja elama. 

Kärneri jaoks võib poliitika olla küll väike kõrvalhüpe, aga tema tegevusel on reaalsed ja kestvad tagajärjed. Tagajärjed, mille laiahaardelisust me praegu isegi hinnata ei oska. Kärner peab oma rollid selgeks tegema, sest ka sõnavabadusel on piir. Piir, mida ei tohi ära kasutada.

Kärner peab oma rollid selgeks tegema, sest ka sõnavabadusel on piir. Piir, mida ei tohi ära kasutada.

 

Illustratsiooni foto: Remo Tõnismäe/Õhtuleht

Illustreeris: Daria Taranzhina 

Toimetas: Annaliisa Karu