Hasartmänge ei mängita enam ammu lihtsalt nurgatagustes kasiinodes. Need on jõudnud meie igapäevasesse meediaruumi. Kuigi seaduse silmis on kõik justkui korras, tekib ikkagi küsimus: miks me normaliseerime asjaolu, et kõikjal meie ümber on hasartmängu reklaamid? 

Maksu- ja tolliameti aastaraamatu andmetel laekus Eesti riigile 2025. aastal hasartmängumaksu 61 miljonit eurot. Sellest 23,8 miljonit tuli internetikasiinodelt ja 13 miljonit tavakasiinodelt. Lausa vapustav, kas pole? Seega 1,36 miljoni eestlase kohta panustas igaüks umbes 45 euroga aastas. 

Raha, raha, raha, aga mis hinnaga? 

Ma ei tea, kui paljud inimesed on oma meediatarbimise juures märganud hasartmängu reklaame, täpsemalt netikasiino reklaame. Neid on viimasel ajal tekkinud rohkem kui… mäletate neid naisi, kes jõudsid telepilti hilisõhtul ning kellele võis helistada ja kõike küsida? Kasiinoreklaame on igatahes palju rohkem. Tõesti, palju rohkem! 

Neid on viimasel ajal tekkinud rohkem kui… mäletate neid hilisõhtu televiisori naisi, kellele võisid helistada ja kõike küsida? Kasiinoreklaame on igatahes palju rohkem.

Mõned kasiinod on taskuhäälingute sponsorid. Teised ajalehtede ja YouTube’i videote reklaamides. Nutz, Olybet, Coolbet, BetSafe, Winz, Optibet ja Ninja kasiino, need on vaid mõned üksikud näited hasartmängu reklaamidest, mis on muutunud meie igapäevaelu taustamüraks. Ja tõsiselt – MÜRAKS!

Aga miks peaks keegi neid üldse vaatama? Miks peaks kedagi kasiino üldse huvitama? Kelle kaudu neid meieni tuuakse?

Kallid sõbrad, see on väga lihtne – läbi inimeste, keda me usaldame ja jälgime. Parasotsiaalsed suhted all the way!

Kallid sõbrad, see on väga lihtne – läbi inimeste, keda me usaldame ja jälgime. Parasotsiaalsed suhted all  the way!

Näiteks Käärijä on seotud Winz kasiino reklaamiga ning Brigitte Susanne Hunt Nutz kasiinoga. Taskuhäälingumaastikul on hasartmängu sponsorid näiteks Malluka ja Kristina Pärtelpoja „Salajuttudel“ (Coolbet) ning Mikael Meema podcastil „Mikael ja Mikker” (Betmaster). Meeldib see meile või mitte, hasartmängud on osa meie meediaruumist.

Aga ma ei hurjuta siin ainult üksikindiviidide kallal, vaid ettevõttete ja ajakirjanduse kallal ka! Olete ehk märganud mõnes väljaandes hasartmängureklaami, mis lihtsalt hüppab ekraanile? 

Need reklaamid on sinna ostetud. Ja miks? Ma nüüd oletan: ikka selleks, et need oleks kõikjal! Telekas, läpakas ja telefonis. Sinu jalutuskäigu, õhtuse saate, taskuhäälingu ja uudiste juures. Sinuga iga jumala päev, kuniks lõpuks viskad sellele liiga heana tunduvale võimalusele pilgu peale ja mängid. 

Te ei usu? No heakene küll…

Kui Käärija jookseb mu ekraanil ja ajab palli taga või koputab oma klooni õlale, et suuremat jäätist saada, endal kollane tekst kõrval „Tunned igavust?” – mida ma vaatan? Mis see on? Miks see nii veider oli, et ma ikka veel sellele mõtlen?

Või kui näen Obtibeti reklaamis Liis Lemsalut, kelle kõrval on suur kollane kiri „KAS NÄKKAB?”. Siis no ma ei tea, Liis… nagu ööklubis või… aaa, sa mõtlesid kasiinos… oot, peab vist pilgu peale viskama! Äkki läheb seal paremini. Teate ju küll – kellel armastuses ei vea, sellel veab õnnemängus! Või Coolbet, kes andis näiteks „Salajuttude” 73. osas ühele õnnelikule kuulajale (kellel on Coolbeti konto) ära 1000 eurot. Miks see ei võiks olla mina?! Raha meeldib ju kõigile, eriti tasuta raha! Sign me up!

Ja kui Brigitte Susanne Hunt sulle poolalasti (mina ei näinud ühtegi riideeset peale kontsade, aga miskit ehk seljas ikkagi oli) vannist silma pilgutab ja ütleb ainult „Nutz kasiino”, siis mõni kindlasti viskab ju pilgu peale? Marketing done well! (and I hate it).

Või siis see Optibeti lauluke, kus öeldakse “… mängud, panused, mängud, sport ja panused…järgmine tase meelelahutuses, Obtibet”. Reklaamina tõsiselt hea – ma lähen iga kord endast välja, kui see muusika algab.  

Ja kõik on seejuures juriidiliselt korrektne! See on kõik lubatud! Ja äkki ma olen natuke kretiin. Ei salga, mul on veel palju õppida, aga miskit mind siin häirib.

Hasartmängu reklaam ei tohi sisaldada üleskutset osaleda hasartmängus. Samuti ei tohi jätta see muljet, et hasartmängud suurendavad sotsiaalset edukust. Paberil tundub kõik korrektne. Praktikas balansseeritakse aga väga täpselt selle õige-vale piiri peal. Või kuidas teile tundub?

Hasartmängu reklaam ei tohi sisaldada üleskutset osaleda hasartmängus. Samuti ei tohi jätta see muljet, et hasartmängud suurendavad sotsiaalset edukust.

2025. aastal laekus alkoholiaktsiisi riigile umbes 257 miljonit eurot. See on mitu korda rohkem kui laekus hasartmängumaksu. Ühe eestlase kohta pandi magama veidi alla 190 euro. Ometi on alkoholi reklaamimine juba aastaid olnud ühiskondlikult kriitilisemalt käsitletud. Kui inimene tahab juua, siis ega ta reklaami vajagi. Seega, minu küsimus on: miks peavad olema kõikjal hasartmängu reklaamid?

Miks me siis suhtume hasartmängu leebemalt?

Võib-olla sellepärast, et selle mõju pole kohe niivõrd nähtav. See ei lõhna, ei paista välja, ei jäta pudelit lauale, ei kahjusta su maksa. Aga probleemid, nagu sõltuvus, võlad, vaimne stress, on ju ikka täiesti reaalsed. 

Ja meie noored! Alati meie vaesed noored!

Hasartmänge saad mängida üldiselt 21. eluaastast, aga sellega on nagu alkoholiga – kui tahad, küll leiad viisi. Eriti netis.

Hasartmänge saad mängida üldiselt 21. eluaastast, aga sellega on nagu alkoholiga – kui tahad, küll leiad viisi. Eriti netis.

Kui noor inimene näeb pidevalt tuntud inimesi, kes on seotud hasartmängudega, loob see kuvandi, justkui oleks mängurlus osa normaalsest elust. Miski, mida täiskasvanud ja edukad inimesed teevad.

Kas see on sõnum, mida tegelikult tahame edastada?

Kas peaksime aktiivselt turundama midagi, mis võib tekitada sõltuvust ja ühiskondlikke probleeme? Kas see, et hasartmäng on seaduslik ja toob riigile tulu, tähendab automaatselt, et seda peaks ka agressiivselt reklaamima? 

Kas me peaksime aktiivselt turundama midagi, mis võib tekitada sõltuvust ja ühiskondlikke probleeme? 

Lõpuks pole see ainult ettevõtete otsus. See on ka meedia otsus. See on suunamudijate otsus. Ja mingil määral ka ühiskonna vaikiv kokkulepe tolereerida sellist käitumist.

Juriidiliselt võib kõik olla korrektne. Aga eetiliselt? See on juba palju keerulisem küsimus.

Tahaksid sa, et sinu ema-isa-vend-õde-poeg-tütar mängiks kasiinos? Kui sa tahad mängida ja sul pole probleemi, siis fine by me! Mängi omal vastutusel! Aga äkki oleks aeg sellist asja mitte reklaamida? Või mis teie arvate?

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Annaliisa Karu