“We Are Not Your Kind” – mineviku pahed, oleviku karjed ja tuleviku ohked

Published On: October 1, 2019By

Legendaarne 9-liikmeline raskemuusika gigant Slipknot on oma pea 25-aastase tegevuse kuldses hiilgehetkes. Kolme esialgse liikme kaotamise ja õigeaegse asendamise järel on bändi ilmesse ja imagosse imbunud värsket verd ja värskeid päid. Erinevalt Toolist, kelle uut albumit tuli ju oodata 13 aastat, on viimasest Slipknoti teosest möödunud vaid soliidset viis aastat. Viie aastaga leiavad ja kogevad inimesed nii mõndagi ning selle tõestuseks on 9. augustil ilmunud WANYK.

Eksperimentaalse, ent samas bändile omase sünge kõlaga album jõudis meieni ajal, kui moshpiti armastajad olid vaikselt juba lootust kaotamas. 1995.  aastal alguse saanud bänd oli enne uue albumi ilmumist mõnevõrra madalseisus, mille ilmekaim näide on “.5 The Grey Chapter” – tegu polnud küll halva albumiga, kuid pärast bassisti Paul Gray surma ja trummari Joey Jordisoni lahkumist jäädi justkui kaotatud energiat otsima. Murettekitav oli ka perkussionisti Chris Fehni keeruline lahkumine, mille põhjustas teenitud raha peitmine bändikaaslaste eest. Ent inspiratsioon leiti üles ning bänd lubas eeskujuks võtta “IOWA” (2002), nende populaarseima albumi, ning teha midagi samaväärset oma toonilt ja olemuselt. Kas õnnestuti?

Keskmiselt 45-aastaste muusikute põletav kirg oma kunsti ja väljendamise vastu ei ole kadunud. Kui vaadelda Slipknoti kollektiivi, nende senist karjääri ning edu, võib ju arvata, et fookus lasub oma muusika liigsel kommertsialiseerimisel ja peavoolustamisel. Paljude fännide pahameeleks on laulud muutunud liiga meloodiliseks ning kaotanud oma hinnatud toore ja omapärase nu-metal kõla. Sellega tehakse bändile ülekohut, sest debüütalbumi edukaim singel “Wait and Bleed” oli samuti võrdlemisi meloodiline, kuid sellele tähelepanu ei pööratud. Vahe on suuresti produktsiooni ja laulukirjutamise kvaliteedis, mis on aastatega muutunud. Samamoodi heidetakse vokalist Corey Taylorile ette seda, et tema stiil ja tehnika on muutunud liiga pehmeks – mees on siiski pea 50-aastane, AGA suitsetamisest loobumine on albumil kuulda. Ka Jay Weinberg, kes 2014. aastal varemmainitud Joey Jordisoni trummide taga välja vahetas, on lõpuks end leidnud: ei pea olema liiga tehniline, vaid keskenduma muusika toetamisele ja rõhutamisele. Lõpuks on näha, et kollektiiv toimib sümbioosis ning selle tulemusena sündiski album WANYK.

Kitarrist Jim Root on öelnud: “One of my inspirations this time around was those artists that recorded full length albums – not just songs.  While the industry is moving toward singles, Slipknot wanted to make an album experience, front to back.”  Albumi kogemus on tõesti tänuväärt, sest 14-looline WANYK on kui hingesoppide tume reflektsioon kõhedast reaalsusest. Tegemist pole lihtsalt tunniajase anarhiafestivaliga, vaid eksperimentaalse mahlase eneseväljendusega, mis teeb oodatud sammud tagasi juurte juurde.  Avalugu “Insert Coin’’ meenutab rohkem võigast retro-videomängu, ent avaloona mitte nii meelde jääv kui varasemad avalood nagu debüüdil ilmunud “742617000027”.  Sellele järgneb albumi esimene singel “Unsainted”, kõige raadio-sõbralikum laul albumil, mis lisab varem kasutamata elemendi, koori. Sel korral ei tähenda raadio-sõbralikkus pehmendatust, vaid hoopis universaalsema kõlaga pala, millest võiksid uued kuulajad alustada. Kuid ka vanemad fännid ei pea muretsema, sest ,,Orphans’’ ja “Red Flag” on meeleolult ja toonilt väga sarnaselt “Iowa” albumi lugudega – kiire ja karm vokaal, kuulipildujalikult täpsed ja rasked kitarrikäigud ning tehniliselt keerukas rütmitaju. Väga värskendav on kuulda ka vahepalasid nagu “Death Because of Death” ja “What’s Next”, mis suurepäraselt kannavad emotsioone ühelt palalt teisele edasi. Albumi emotsionaalselt tugevaim teos “A Liar’s Funeral” on valulikult raske lugu depressionist, reetmisest ja valedest arusaamadest. Hingemattev laul, mille puhul meloodilisus ei ole mitte negatiivne, vaid hoopis tugevdav omadus. Album lõpeb šoti folkmuusikast inspratsiooni leidnud lauluga “Solway Firth”, mis on tõenäoliselt üks tugevamaid luigelaule, mis nende albumitel veel on olnud. Liin lüürikalt nagu “I know I’ll never go home/So set fire to your ships and past regrets and be free” selle muusika keskel võtab kokku albumikogemuse väärtuse – kui album algab kahetsuse ja enesesalgamise toonil, jõuab sõnum lõpuks lahtilaskmise ja vabaks saamisele.

WANYK ei jõua siiski päris “Iowa” tasemele – puudu jääb alkoholismist ja ravimisõltuvusest tingitud emotsionaalsusest ning radikaalsetest salvestusvõtetest, mida fännid tegelikult ootavad (“Iowa” salvestamise ajal jõudis Taylor faasi, kus ta end klaasikildudega lõigates ja oksendades tühjaks karjus). Samas ei peagi kõik olema nii pöörane, kui nooruses – enesehävitusest võib sündida kunstilist kulda, kuid selline elu pole siiski jätkusuutlik. Küll aga on WANYK sarnaselt kurjakuulutav ja vägagi isiklik: mitte pelgalt vana ümberpakendamine või uue leiutamine, vaid omandatu ja läbitehtu rakendamine uues kuues. Tahetud   plahvatuslik agressiivsus on täiesti olemas, kuid leidub ka eksperimentaalsust ning enesekindlat meloodilisust. Samuti on Taylori sõnul see lüüriliselt üks tema süngemaid albumeid: “It’s one thing to record something heavy; it’s another to forget what inspired it. And, for me, that will never go away. My memory is long. I can tap into that, but that’s it.” Albumil leidub ka nostalgiahõngulisi laule nagu “Spiders”, mis kõlab kohati sarnaselt debüütalbumil kuuldud “Prosthetics” ja “Purity”-ga. Mõne laulu puhul jääb ehk potentsiaal kasutamata, nagu näiteks “My Pain”, milles on puudu see “miski”, millele ei oska näppu peale panna, aga mis oli olemas kõigis “Iowa” lauludes. Selle kirjeldamatu näol pole tegemist lihtsalt viha näitamisega, vaid kustutamatu raevuga, mis kestab – nii, nagu see on alati olnud. Sellele vaatamata on toimunud loomulik areng ning muusika on muutunud eakohasemaks. Kõik veidrad konarused tasandab  toodangu üleüldine eneseteadlikkus ja tugev laulukirjutus oskus, mis seob kõik  kokku.

Jättes kõrvale suurepärase produktsiooni kvaliteedi, kuulipildujaliku ja täpse rütmika ning emotsionaalselt kurnavad teemad, jääb alles bänd, kes on oma kuldses keskeas end taas tugevalt kehtestanud. Surm, kaotus ja depressioon, nende põhiteemad, verdtarretavad ja kohati isegi õudsed hingerebivad karjed. Justkui välk selgest taevast meenub, et oma tundeid ei pea kartma ega neid vaevaliselt välja lalisema. Kes neist on kaotanud tütre, kes elab läbi raske lahutuse: erinevad tagamaad, mis  saavad jutustatud ja välja elatud ühiselt. See pole küll uus “Iowa”, ent kindlasti üks nende tugevamaid albumeid siiani. Slipknot on üks  energilisemaid bände, seda nii stuudios kui ka nende plahvatuslikel kontsertidel. Kõik on endast väljas ja vihased, just nagu 20 aastat tagasi. Selle töö ja vaeva eest jõudis album 11  riigi muusika edetabeli tippu, sealhulgas USA-s, Ühendkuningriigis  ja isegi Soomes. See ei ole üllatav, kuna tõepoolest on tegemist raskemuusika lipulaevaga, kes ei käi enam Metallica kontserte soojendamas, vaid teeb silmad ette  Metallicale endalegi. Sünge, samas  karastavalt puhas ja plahvatuslik – see on nende Des Moines’ist pärit muusikute pulss, tuksudes sama rütmiga nii 1995. kui ka 2019.

Toimetas: Kertu Kook

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

“We Are Not Your Kind” – mineviku pahed, oleviku karjed ja tuleviku ohked

Published On: October 1, 2019By

Legendaarne 9-liikmeline raskemuusika gigant Slipknot on oma pea 25-aastase tegevuse kuldses hiilgehetkes. Kolme esialgse liikme kaotamise ja õigeaegse asendamise järel on bändi ilmesse ja imagosse imbunud värsket verd ja värskeid päid. Erinevalt Toolist, kelle uut albumit tuli ju oodata 13 aastat, on viimasest Slipknoti teosest möödunud vaid soliidset viis aastat. Viie aastaga leiavad ja kogevad inimesed nii mõndagi ning selle tõestuseks on 9. augustil ilmunud WANYK.

Eksperimentaalse, ent samas bändile omase sünge kõlaga album jõudis meieni ajal, kui moshpiti armastajad olid vaikselt juba lootust kaotamas. 1995.  aastal alguse saanud bänd oli enne uue albumi ilmumist mõnevõrra madalseisus, mille ilmekaim näide on “.5 The Grey Chapter” – tegu polnud küll halva albumiga, kuid pärast bassisti Paul Gray surma ja trummari Joey Jordisoni lahkumist jäädi justkui kaotatud energiat otsima. Murettekitav oli ka perkussionisti Chris Fehni keeruline lahkumine, mille põhjustas teenitud raha peitmine bändikaaslaste eest. Ent inspiratsioon leiti üles ning bänd lubas eeskujuks võtta “IOWA” (2002), nende populaarseima albumi, ning teha midagi samaväärset oma toonilt ja olemuselt. Kas õnnestuti?

Keskmiselt 45-aastaste muusikute põletav kirg oma kunsti ja väljendamise vastu ei ole kadunud. Kui vaadelda Slipknoti kollektiivi, nende senist karjääri ning edu, võib ju arvata, et fookus lasub oma muusika liigsel kommertsialiseerimisel ja peavoolustamisel. Paljude fännide pahameeleks on laulud muutunud liiga meloodiliseks ning kaotanud oma hinnatud toore ja omapärase nu-metal kõla. Sellega tehakse bändile ülekohut, sest debüütalbumi edukaim singel “Wait and Bleed” oli samuti võrdlemisi meloodiline, kuid sellele tähelepanu ei pööratud. Vahe on suuresti produktsiooni ja laulukirjutamise kvaliteedis, mis on aastatega muutunud. Samamoodi heidetakse vokalist Corey Taylorile ette seda, et tema stiil ja tehnika on muutunud liiga pehmeks – mees on siiski pea 50-aastane, AGA suitsetamisest loobumine on albumil kuulda. Ka Jay Weinberg, kes 2014. aastal varemmainitud Joey Jordisoni trummide taga välja vahetas, on lõpuks end leidnud: ei pea olema liiga tehniline, vaid keskenduma muusika toetamisele ja rõhutamisele. Lõpuks on näha, et kollektiiv toimib sümbioosis ning selle tulemusena sündiski album WANYK.

Kitarrist Jim Root on öelnud: “One of my inspirations this time around was those artists that recorded full length albums – not just songs.  While the industry is moving toward singles, Slipknot wanted to make an album experience, front to back.”  Albumi kogemus on tõesti tänuväärt, sest 14-looline WANYK on kui hingesoppide tume reflektsioon kõhedast reaalsusest. Tegemist pole lihtsalt tunniajase anarhiafestivaliga, vaid eksperimentaalse mahlase eneseväljendusega, mis teeb oodatud sammud tagasi juurte juurde.  Avalugu “Insert Coin’’ meenutab rohkem võigast retro-videomängu, ent avaloona mitte nii meelde jääv kui varasemad avalood nagu debüüdil ilmunud “742617000027”.  Sellele järgneb albumi esimene singel “Unsainted”, kõige raadio-sõbralikum laul albumil, mis lisab varem kasutamata elemendi, koori. Sel korral ei tähenda raadio-sõbralikkus pehmendatust, vaid hoopis universaalsema kõlaga pala, millest võiksid uued kuulajad alustada. Kuid ka vanemad fännid ei pea muretsema, sest ,,Orphans’’ ja “Red Flag” on meeleolult ja toonilt väga sarnaselt “Iowa” albumi lugudega – kiire ja karm vokaal, kuulipildujalikult täpsed ja rasked kitarrikäigud ning tehniliselt keerukas rütmitaju. Väga värskendav on kuulda ka vahepalasid nagu “Death Because of Death” ja “What’s Next”, mis suurepäraselt kannavad emotsioone ühelt palalt teisele edasi. Albumi emotsionaalselt tugevaim teos “A Liar’s Funeral” on valulikult raske lugu depressionist, reetmisest ja valedest arusaamadest. Hingemattev laul, mille puhul meloodilisus ei ole mitte negatiivne, vaid hoopis tugevdav omadus. Album lõpeb šoti folkmuusikast inspratsiooni leidnud lauluga “Solway Firth”, mis on tõenäoliselt üks tugevamaid luigelaule, mis nende albumitel veel on olnud. Liin lüürikalt nagu “I know I’ll never go home/So set fire to your ships and past regrets and be free” selle muusika keskel võtab kokku albumikogemuse väärtuse – kui album algab kahetsuse ja enesesalgamise toonil, jõuab sõnum lõpuks lahtilaskmise ja vabaks saamisele.

WANYK ei jõua siiski päris “Iowa” tasemele – puudu jääb alkoholismist ja ravimisõltuvusest tingitud emotsionaalsusest ning radikaalsetest salvestusvõtetest, mida fännid tegelikult ootavad (“Iowa” salvestamise ajal jõudis Taylor faasi, kus ta end klaasikildudega lõigates ja oksendades tühjaks karjus). Samas ei peagi kõik olema nii pöörane, kui nooruses – enesehävitusest võib sündida kunstilist kulda, kuid selline elu pole siiski jätkusuutlik. Küll aga on WANYK sarnaselt kurjakuulutav ja vägagi isiklik: mitte pelgalt vana ümberpakendamine või uue leiutamine, vaid omandatu ja läbitehtu rakendamine uues kuues. Tahetud   plahvatuslik agressiivsus on täiesti olemas, kuid leidub ka eksperimentaalsust ning enesekindlat meloodilisust. Samuti on Taylori sõnul see lüüriliselt üks tema süngemaid albumeid: “It’s one thing to record something heavy; it’s another to forget what inspired it. And, for me, that will never go away. My memory is long. I can tap into that, but that’s it.” Albumil leidub ka nostalgiahõngulisi laule nagu “Spiders”, mis kõlab kohati sarnaselt debüütalbumil kuuldud “Prosthetics” ja “Purity”-ga. Mõne laulu puhul jääb ehk potentsiaal kasutamata, nagu näiteks “My Pain”, milles on puudu see “miski”, millele ei oska näppu peale panna, aga mis oli olemas kõigis “Iowa” lauludes. Selle kirjeldamatu näol pole tegemist lihtsalt viha näitamisega, vaid kustutamatu raevuga, mis kestab – nii, nagu see on alati olnud. Sellele vaatamata on toimunud loomulik areng ning muusika on muutunud eakohasemaks. Kõik veidrad konarused tasandab  toodangu üleüldine eneseteadlikkus ja tugev laulukirjutus oskus, mis seob kõik  kokku.

Jättes kõrvale suurepärase produktsiooni kvaliteedi, kuulipildujaliku ja täpse rütmika ning emotsionaalselt kurnavad teemad, jääb alles bänd, kes on oma kuldses keskeas end taas tugevalt kehtestanud. Surm, kaotus ja depressioon, nende põhiteemad, verdtarretavad ja kohati isegi õudsed hingerebivad karjed. Justkui välk selgest taevast meenub, et oma tundeid ei pea kartma ega neid vaevaliselt välja lalisema. Kes neist on kaotanud tütre, kes elab läbi raske lahutuse: erinevad tagamaad, mis  saavad jutustatud ja välja elatud ühiselt. See pole küll uus “Iowa”, ent kindlasti üks nende tugevamaid albumeid siiani. Slipknot on üks  energilisemaid bände, seda nii stuudios kui ka nende plahvatuslikel kontsertidel. Kõik on endast väljas ja vihased, just nagu 20 aastat tagasi. Selle töö ja vaeva eest jõudis album 11  riigi muusika edetabeli tippu, sealhulgas USA-s, Ühendkuningriigis  ja isegi Soomes. See ei ole üllatav, kuna tõepoolest on tegemist raskemuusika lipulaevaga, kes ei käi enam Metallica kontserte soojendamas, vaid teeb silmad ette  Metallicale endalegi. Sünge, samas  karastavalt puhas ja plahvatuslik – see on nende Des Moines’ist pärit muusikute pulss, tuksudes sama rütmiga nii 1995. kui ka 2019.

Toimetas: Kertu Kook

+ posts
+ posts