Kas see on lind? Kas see on lennuk? Ei, see on Mac DeMarco. Mees, kes avab hammastega õllepudeleid, peksab mikrofone vastu lava katki, räägib pikalt oma suguelundi probleemidest ja lõpetab

Mängufilm “Venom” on Sony filmistuudio katse. Saadud tulemus lahutab meelt ja on samal ajal kohutavalt segane, sundides mind kohati absurdsusest pead haarama. Kes pole superkangelastega tuttav, siis Venom on Ämblikmehe

Indie-rock’i viljeleva bändi vastvalminud album on justkui rännak nii eneslikult kui ka muusikaliselt. Tegu on mõnusa tagasiviskega varasematesse muusika hiilgeaegadesse, kus ei domineerinud electropop või mõminaräpp. Tegemist on küll tänapäevase,

Sweet Spot, Kalana, Intsikurmu, Mägede Hääl – mis neil ühist on? Peale selle, et tegemist on kodumaiste muusikafestivalide ja nüüdisaegse kultuuriruumi sulamiga, tuleb ju tunnistada, et on toimunud muutused inimeste

Ruttasin Balti Jaamast Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uue maja poole. Kontrast missugune: hallikarva ja nõukaaja-hõngulisest vaksalist otse modernse, ent samuti must-valge uudishoone poole. Sel lühikesel teel märkasin linnakodanike seas kummalist segadust.

Astun ruumi, kus diskorid sätivad tehnikat, puupõrandaga saal tundub olevat üsna väike – kuidas küll sinna 50 (tantsumaratonile selleks hetkeks registreerinud) inimest ära mahub? Võtan endale suured kõrvaklapid ja asetan need

Aparaaditehase õu ei ole paksult rahvast täis. Hoonete vahele tõmmatud valgusketid ei põle. Üles seatud lava ehivad vaid lillakad valgusvihud. Selline oli vaatepilt, kui saabusin Tudengipäevade öötantsupeole pool tundi enne

Hiljuti novembris minetas hinge kultuslik sektiliider Charles Manson. Vaatamata sellele, et mõrvad sooritasid hoopis tema jüngrid, mäletab maailm Mansonit kui psühhopaati ja sarimõrvarit. Koletute veretööde varju on jäänud Mansoni musikaalne pool

Kui käes on novembri viimane nädalavahetus, õues juba miinuskraadid ja taevas sombune, siis on taas aeg iga-aastaseks luuleteatri pidupäevaks. 24. – 25. novembrini leidis Jõgeval aset XV Betti Alveri luulepäevad