Hoolimata sellest, et väärtfilmikinosid on Eestis viis, täidavad nad ühiskonnas kommertskinode kõrval olulist rolli. Koduste ekraanide ja telefonidega võitlevad kõik kinod, lootes tervitada vaatajaid saalides. Aga kuhu peaks minema filmihuviline, kes soovib näha väiketootjate ja väiksema kassaga filme?

Sõprus ja Artis Tallinnas, Elektriteater Tartus, Kannel Võrus ja Thule Kuressaares on kinod, mis on oma publiku nägu. Nende säilimine kultuuriruumis on külastaja ja töötaja ühise töö vili. Väikekinodele omast eripära pole võimalik kokku võtta ühe iseloomustava sõnaga, sest nii nagu publik, on nad pidevas arengus ja otsingul pakkuda külastajale rohkemat kui lihtsalt kinoelamust. Oskus tunda oma publikut, leida tasakaal väärtfilmide ja menufilmide näitamisel ning jääda majanduslikult ellu – soovil erineda on oma hind ja veel suurem publikupoolne tänu.

Väärtfilmi definitsioon pole kivisse raiutud

„Kes otsustab, et mis on ja mis ei ole väärtfilm?” arutles Kino Sõpruse tegevjuht Ivar Murd. „Kas film, mis avab Eesti kinoloos uue peatüki väärib väärtfilmikinos eksponeerimist? Mina ütleks, et väärib – me proovime ühest küljest olla väike aken suurele maailma ekraanile, teisest jälle hoida käest kinni kohalikul tööstusel.”

Ka kino Artise turundus- ja projektijuhi Monica Raua sõnul on päris raske määratleda, mis see „väärtfilm” õieti on. „Oleme väärtfilmiks harjunud pidama vastandit kommertsfilmidele. Samas võib mõn suurtootja menufilm olla fantastiline ja mõni Euroopa või Austraalia linalugu totaalne jama. Sellisel juhul sooviks ju näidata seda esimest ning teist pigem mitte.”

Kino Kandle programmijuht Kris Kelp tõi esile, et Europa Cinemas liikmelisus mõjutab väikekino programmivalikut kolme tingimusega: minimaalne seansside arv, müüdud piletite arv ja filmide päritolu. Seansside ja müüdud piletite koguse arvutamiseks võetakse aluseks kogu kinoprogramm, mille koostamist mõjutab otseselt ka filmide päritolu tingimus – 2022. aastast peab ühe ekraaniga kinode Euroopa filmide seansside osakaal olema vähemalt 20%. Antud protsendi arvutamise hulka ei loeta kohalikke Eesti filme.

Vaataja tunneb, et läheb külla, mitte kinno

Oktoobri alguses sai Elektriteatril täis viis aastat praeguses kinosaalis. Elektriteatri produktsioonijuht Mihkel Salk meenutas, et kuni 2005. aastani oli Elektriteatri praeguses saalis ülikooli humanitaarraamatukogu. Ühel päeval olid kino külastanud kaks vanahärrat, kes tuletasid nostalgiliselt meelde lugemissaalis veedetud aegu. Nostalgialakse ja äratundmisrõõmu on kogenud teisedki külastajad.

Elektriteatris tehakse igale seansile sissejuhatus, et publik tunneks juba enne filmi algust, et barjääre pole. Salki sõnul on selle eesmärk luua külastajatega kontakt ja side. Elektriteatri kommunikatsioonijuht Tiina Pitk lisas, et läbiviidud küsitlustest selgus, etinimene tunneb, et läheb külla, mitte kinno. „Pole anonüümsust, inimene võetakse töötajate poolt vastu ja filmile eelnev tutvustus muudab kogemuse personaalsemaks. Oleme ise nii ära harjunud, et mõnes teises kinos on imelik: kõmaki laksatakse tuled kustu ja läheb,” sõnas Pitk.

Thule programmijuht Kristi Porila rääkis, et nende kino on inimestega vastutulelik ja paindlik. Kui inimene tuleb kassasse sooviga vaadata konkreetset filmi endale sobival ajal, siis esmalt uuritakse, kas soovitud film on alles. Seejärel pakutakse võimalusel külastajale sobiv aeg. Suured kinod niimoodi tegutseda ei saa.

Väikekino külastaja teab, mida tahab

„Kuressaare publik on teatri- ja kontserdipublik ning külastajate seas on päris palju vanemat generatsiooni. Eesti filmide puhul on saalid täis!” lausus Porila. Elektriteatri kommunikatsioonijuht Pitk rääkis, et Tartu Elektriteatri külastaja otsib filmi, mille üle hiljem mõtiskleda ja arutleda. Puhast meelelahutust ta otsima ei tule. Elektriteater on Pitki sõnul kui väike mõttega kino, kust külaline läheb millegi uuega ära.

„Võru publik ei erine oluliselt ülejäänud Eesti publikust. Filmid, mis on populaarsed mujal kinodes, on populaarsed ka Võrus,” rääkis Kandle programmijuht Kelp. Kandles on kõige populaarsemad filmid läbi aastate on olnud Eesti filmid ning teisel kohal lastefilmid.

Kino Sõpruse turundus- ja projektijuhti Raua sõnul on kino Artise külastajatel omad eelistused ja filmiprogrammi koostajad teavad tavaliselt juba ette, millised filmid neil menukaks saavad ning millistele saab olema raske vaatajaid leida. Kuna Artises käib väga palju keskealisi, väljakujunenud maitsega naisi, on oluline hoolitseda selle eest, et nemad alati väärt vaatamist leiaksid. Iga kuu toimuvad truult „Daamide valiku” kinoõhtud, mis haakuvad hästi publiku valikuga.

Kvaliteedi nimel ka kommertsi

Murd Sõprusest selgitas, et kui nad hakkaksid näitama ainult peavoolu filme ja muutuksid kommertskinoks, siis satuksid nad ilmselt väga kiiresti raskustesse. „Need ei ole lihtsalt need filmid, mida meie publik näha tahab. Me oleme sundseisus, kus me peame kvaliteeti näitama, et elus püsida.” Murdi sõnul aitab ka koostöö teiste väärtfilmikinodega – see võimaldab püsida pildis, teha sündmused suuremaks ning on efektiivsem kulude mõttes.

Kandle programmijuht Kelp rõhutas, et Võru suuruses linnas oleks ainult väärtfilme näitaval kinol tegevuseks vajaliku eelarve kokkusaamine ääretult keeruline ja kui maakonnas on ainult üks kino, pole see ka mõistlik. Kelp rääkis, et Kandles on kino näitamiseks üks saal – teatrisaal, mida jagatakse teatrite, kontsertide ja teiste üritustega. Kuigi see piirab kino näitamist, saab tema sõnul ka ühe saaliga kõik menufilmid ja väärtfilmid näidatud.

Raud Kino Artisest oli Kandle programmijuhiga sama meelt. „Selge on see, et meil tuleb näidata ka valitud kommertsfilme, kui neid ootab meie lojaalne publik ja kui need toovad kassasse raha.” Ilma selle tuluta ei saaks Raua sõnul nii suurt valikut „väärtfilme” näidata.

Thule programmijuht Porila sõnul on olemas hardcore arthouse filmid ja siis puhtalt teine äärmus, kus saalist lahkudes külastajal ununeb, mida ta vaatama läks. Nende kahe vahel on aga palju filme ja Thulel pole võimalik äärmuslik olla.

Elektriteatri produktsioonijuht Salk toonitas, et puhtalt selle nimel, et arved ära ja töötajatele palk välja maksta, ei ole nad vastu enda tahtmist ühtegi filmi kavasse pannud. Salk rääkis, et kuna Eesti on piisavalt väike, siis on tuttavatega hea koostööd teha, kui see on mõlemale poolele kasulik. Tema sõnul pole väärtfilmikinod konkurendid, vaid partnerid.

Metsarahvale sobib hästi loodusfilmide žanr

Kui Eestis oleks võimalik teha niši-kino ehk näidata ainult ühe žanri filme, siis milline oleks eestlastele kõige iseloomulikum žanr? Salk Tartu Elektriteatrist sõnas, et žanrifilmi tegemine on keeruline ja selleks on tarvis suurlinna. „Eestis võiks toimida loodusfilmide žanr: eesti inimene on ikka metsa poole natukene,” muigas Elektriteatri produktsioonijuht. Ka Elektriteatri kommunikatsioonijuhi Pitki meelest on loodusfilmide žanr hea mõte, sest publik ikka käib ja unistab: suvel tahetakse lund, talvel suve, tahetakse mägesid.

Kino Artise turundus- ja projektijuht Raud lausus, et Eestis ei oleks võimalik teha nišikino, kui just keegi seda spetsiaalselt ei rahasta. „Artises on ilmselt kõige menukam film humoorikas draama, aga kes tahaks ainult selliseid vaadata?”

Järgmine väärtfilmikino võiks juhtide arvates tulla Narva või Pärnusse. Raud ütles aga, et Eesti on nii pisike, rahvaarvu kohta on palju kinosid ja mitmes väikelinnas on oma kino, kus näidatakse oma parima äranägemise järgi erinevaid linateoseid. Raua sõnul on osa neist kindlasti n-ö väärtfilmid ja ta pole kindel, et kõigele olemasolevale mahuks lisaks veel üks art house kino.

Pitk võttis südamliku lausega kokku väärtfilmikino töötaja rõõmud ja igapäevased väljakutsed: „Ükskõik kui mitu halli juuksekarva juurde tuleb, on kinotöö ikka lahe!”