Dave Grohl ütleb tihti „Rock is dead“, ent ometi mängib ta korraga mitmes rokk-kollektiivis. Grohli kohati paradoksaalne suhtumine ajab mind segadusse – kas tema kõrge produktiivsuse eesmärk on rokki elustada või on see lihtsalt ülepingutatud väide roki populaarsuse languse kohta. Peab tõdema, et roki hiilgeajad on minevikus, kuid see ei tähenda, et rokk oleks surnud. Massikultuuris hoiavad rokki elus bändid nagu Artic Monkeys, Queens of the Stone Age ja Red Hot Chili Peppers. Vanemate garaažides hoiavad rokki elus artistid, kes viljelevad tooreid toone ja helilaineid ning liigitavad ennast žanriliselt kui garage rock.

Ametliku termini „garage rock“ üllitas sulest John Mendelson muusikaajakirjas Rolling Stone 1971. aasta märtsis. Algupäraselt 1960ndatel ja 1970ndatel harjutasid ja musistseerisid noored oma vanemate garaažides, sooviga olla järgmised Chuck Berryd ja Elvised. Ehkki nad harjutasid garaažides, esinesid nad siiski kõikjal kus võimalik.   Mis aga neid eriliseks tegi, oli nende toored ja naiivsed esinemised, elus pettunud alatooniga lüürika ning kodukootud instrumentaarium. Kõla on toores ning agressiivse noodiga, karjed ja ribastav vokaalmeloodia on standard,  karvaste kitarrivõimude kõrval taovad põrandatomid ja taldrikud hõimulikult. Garage rockist on välja kasvanud muusikajaloo suurnimed nagu The Beatles ja The Rolling Stones.

Pannes kokku seda nimekirja, mõlkusid mul kindlalt meeles populariseerivad ning ka kelgunööri vedavad nimed, seega vabandust, underground Rickid ja Dickid, kes ikka mängivad oma suburban garaažides – ma ei osanud teid tabelisse lisada. Eesolev nimekiri on minu perspektiiv ja maitse garage rockile ehk väga subjektiivne. Võib olla rahuldan hilisemaid pretensioone.

The Stooges – The Stooges (1969)

Alles hiljuti ilmus Jim Jarmuschi dokfilm „Gimme Danger“, mis räägib Iggy ja poiste seiklustest ning sealhulgas ka selle võrratu albumi ilmumisest. Väga toores ja otsekohene muusika, millest Iggy oli laval transis. Ta oli nagu šimpans, kes ei suutnud staatiliselt püsida. Albumit peab ise kuulama, sest seda brutaalsust segatuna musikaalsusega on raske kirjeldada.

Tooksin välja albumi tipploo „I Wanna Be Your Dog“, mis kõlab nagu tagaajamisstseen mõnes vanas briti märulis.  Täpselt nii kare see pala ongi. Lihtsakoelise, aga mõjuka lüürika kõrvale on lükatud väga mürane kolme akordi kitarrimäng ja sõiduvees trummirütm. Laul kutsub minus esile kirjeldamatu tungi adrenaliini järele.

The White Stripes – The White Stripes (1999)

Bänd, mis andis uue ilme Detroidi muusikakultuurile. Bänd, kelle repertuaaris olev ’’Seven Nation Army’’ omandas sarnase kultusstaatuse nagu ’’Smells Like Teen Spirit’’. Aga tihtipeale unustatud debüütalbum näitab garage rocki lo-fi elemente kõige paremas valguses. Kaootiline duo viskub sümbioosivoolu ning välja tuleb energiast tulvil ja plahvatuslik tulem. Kitarrimängu ja trummirütmi karge simplistlik kooslus kaotab oma võimaliku negatiivsuse, sest less is more – bluus kohtub punkiga, punk kohtub metaliga, metal kohtub folkiga ja nad saavad kõik ühes heliorgias lapse. Le-gen-daar-ne!

„Astro“ on väga hea näide sellest, kuidas üks väga soliidne riff saadab kogu laulu ja temaatikat võrratult ning temaga kaasatakse ühtlane trummirütm, mis sobib sinna nagu valatult. Lüürikas ei ole vaja leida sügavat allteksti ning pikka filosoofilist arutelu – see ongi hea, et pole. Üle-masterdamata kvaliteedis peitub võlu, noored!

The Black Keys – Attack & Release (2008)

Järjekordne kahemehebänd The Black Keys, mida võib julgelt pidada garage rocki praeguseks lipulaevaks. Aga juba enne selle dekaadi garage rock revivali algust said mehed hakkama mitme jalustrabava üllatusega, mis tõestas, et rokk pole surnud ja elab edasi. Attack & Release tuletab õrnal toonil meelde Led Zeppelini, oma aeganäinud trummikomplekti ja juhtivate kitarrikäikudega.

’’I Got Mine’’. Pea õõtsub ühes jalgade ja kätega, ükski liiges ei jää paigale. Lihtsalt ogar mõnu läbib keha seda kuulates. Breakdown tekitab tugeva ootusärevuse, et mis edasi saab ja siis ta tuleb. Kõmm.

 The 13th Floor Elevators – The Psychedelic Sounds (1966) 

Ühed poisid jõid vanemate garaažides muusikat tehes õlut, teised trippisid hapet. Ja niimoodi sündiski The 13th Floor Elevatorsi debüütalbum “The Psychedelic Sounds”. Album leidis kiiresti oma koha tärkavas hipiliikumises. Ma kujutan hästi ette, kuidas selle albumi saatel protesteeriti Nixoni ja Vietnami sõja vastu. Muusikal on garage-rocki struktuur ja kindel minek, mille ümber tiirutavad psühhedeelsed efektid.

Albumi hitiks kujunes laul “You’re Gonna Miss Me”. Mõnuuus lugu, peaaegu klassika. Noorte hingede emotsionaalne karje.

Foto: Mihkel Lappmaa