Sõnum ei ole enam oluline, hoopis tunne on

Published On: September 21, 2018By

Sweet Spot, Kalana, Intsikurmu, Mägede Hääl – mis neil ühist on? Peale selle, et tegemist on kodumaiste muusikafestivalide ja nüüdisaegse kultuuriruumi sulamiga, tuleb ju tunnistada, et on toimunud muutused inimeste kuulamis- ja tarbimisharjumustes. Kui vaadata sellel aastal 25. korda toimunud Õllesummeri pildikogumeid, on inimesi vähe ja isegi festivali põhipoint, õlu, on kõrvaliseks muutunud. Suunitlus on hoopis sellel, mis artistid laval on (aga ikka ei suuda nad kedagi tõeliselt haaravat leida ja lepivad iga kord Franz Ferdinandiga, kes on küll tore, aga juba rutiinne ja pisut väsitav).

Alustame kõige lihtsamast – unustamatu nublu, kes on oma võrdlemisi kõrvajäävate rütmide ja flow’ga kangekaelselt ka eesti rahva jahedatesse südametesse pugenud, ent kelle live meenutab karaoket, kus instrumentaali asemel sattus playlist’i hoopis stuudioversioon. Vaadates mahlastest rütmidest kaugemale, leiame ka sõnades omad lood: fraaside kaudu avaneb meile pidu, naised ja nii edasi. Ehkki mujal maailmas otsustavad menuräpparid, et kõige kõvem on rääkida tablettide allaneelamise fantaasiast, peame samas nublule au andma, sest peale lihtsamate eluviiside on ta ka igati võimekas artist, kes peaks lihtsalt kõvasti oma lavaoskust siluma. Ehkki Eesti edetabelitesse jõudmine ei eelda just suurt muusikalist kunsti, siis ikkagi kõva tegu!

Indie-lainetustega triivivad Miljardid on muidugi fantast. ‘’Kunagi läänes’’ vallutas üsna rohkel hulgal inimeste südamed ning ma ei saa midagi parata: see on tõesti üks väga tugev debüüt. Kui aga arvestada kollektiivi liikmete varasemaid tegemisi, ei saanudki see album olla miski muu kui see, mida Eesti indie-kultuur endast kujutab: unenäoliselt kaunis muusika, mida artistid ise ka usuvad ning tunnetavad. Mul on ausalt rõõm selle kollektiivi edu üle ning kahju, et pole nende kontsertidel enda nägu näidanud.

 

Kes veel… noh, Patust Poolt pole ma kunagi kuulanud, seega nende kohta pole mul võimalik mingisugust arvamust kujundada. Samas, erinevalt levinud arvamustest ei pea kuulama igat artisti, et saada üldpilti. Vastandlik arvamus? Kindlasti! Ma ei otsigi endale poolehoidjad, ent usun, et selles peitub mingi tõde: pelgalt kuulamisega ei ole võimalik mõista teise inimese mõnu kuuldavast muusikast.

Asfalt või puudevaheline rohelus

Möödunud suve rekordarvulisest festivalimelust peaks ka ehk rääkima, kuna neid oli tõesti palju ning kirevalt. Uue tulijana Sweet Spot festival, kes võõrustas oma melomaaniat Kultuurikatla ees asfaldil. Palmipuud ja valguslahendused, tänavakivid ja sadamapiirkonna rohke autosumin. Ehkki artistide nimekiri oli tõesti massiivne ja peavoolulisema indie-muusika jaoks just õige, ei olnud siiski kohal ühte nimekaimat kollektiivi London Grammarit, keda asendas hoopis Kodaline. Igati vääriline asendus muidugi, aga samas kahju.

Vastukaaluks juba kuuendat korda toimunud Intsikurmu festival looduse ja vaikuse keskel. Korraldajad olid suutnud kinni panna Kiasmose, kes sobivad rohelise muru ja puude vahele täielikult ja halastamatult. Muude festivalide – Mägede Hääl, Kalana, I Land Sound ja muu – kohta ei oska midagi kosta. Vahetute vestluste järel olen järeldanud, et kuulamisharjumusest olenevalt erineb ka kogemus. Weekend on ju laialt kas vihatud või armastatud, aga see on juba pikem arutelu: maitseid on erinevaid.

Iga inimene tunnetab maailma ja selle täidet erinevalt, iga inimese kogemus erineb teiste omast. Seetõttu erinevad ka hingesugulased üksteisest. Kui sulle siiralt meeldib nublu ning sa austad seda, mida ta teeb, siis olgu nii. Kes on keegi ütlema, mida teised tohivad nautida. Kultuur on tarbimiseks. Kui vaatame Eestist kaugemale, näeme aga sarnast joont: edetabeleid vallutavad enamasti peo ja panemise teemad, vahele juhtub mõni südamelaul. Võib teha üsnagi igava tähelepaneku: Eesti muusikamaastik sõltub palju sellest, mida võib leida suurematelt muusikaturgudelt. Varju jäänud fakt Eesti muusikaturu kohta on, et oluline polegi sõnum, mida püütakse edasi anda – hoopis tunne juhib meie kuulamiskogemust ja sellega seonduvat naudingut. Minu meelest on see tegelikult lihtne psühholoogia, et meie nooruspõlve muusika mõjutab suuresti ka meie praegust maitset. Selles säilib mingi üks rütm või soon, mille taktis jalg tatsub.

Aga enda jaoks

…avastasin ma Spotify võimalused. Ma olin varem pigem inimene, kes kasutas muusika leidmiseks otsingut, aga aasta hakul leidsin võrratult kahtlase Spotify Discover Weekly. See leiab kuulamisharjumuste, piirkonna ja muude algoritmide abil sulle muusikat, mida võiksid kuulata. Võlu leidub selles harva, aga kui tõesti midagi leiab, siis on playlist’itäiendus kindel. Ehkki ma ei ole päris täpselt aru saanud, miks minu valikusse pidevalt Soome rokki satub, pole sel tegelikult vahet.

Olemas on ka Release Radar, mille kaudu saab teada uutest, sinule asjakohaste artistide väljalasetest. Singlid rokivad ka, eksole. Albumite ajastu on küll läbi, EP-d ja singlid on tugevama jõuga, aga kui tõesti mõni album silma jääb, tekib küll väga mõnus ja kergendav tunne. Unustamata ka veel avastamata artistid ja nende kõik lood.

Toon veidi näiteid enda leidudest. Kirjeldama ma neid ei lasu, kuna leian, et iga kuulamiskogemus peaks olema subjektiivne. Sest nagu ma ütlesin: nublu on ka mingi piirini okei.

Spotify söötis ette:

Vundabar

‘’Antics’’ (2013)

https://www.youtube.com/watch?v=7p8inT_L0bE

Raadio 2st tuli:

Erki Pärnoja

‘’Leva’’ (2018)

https://www.youtube.com/watch?v=p5b62BX60ZY

Ja kohvikus mängis taustaks:

Heron

‘’Shores’’ (2017)

https://www.youtube.com/watch?v=Q2cG7zcq1XQ

 

Suvi 2018.

Foto: Kiur Kaasik

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Sõnum ei ole enam oluline, hoopis tunne on

Published On: September 21, 2018By

Sweet Spot, Kalana, Intsikurmu, Mägede Hääl – mis neil ühist on? Peale selle, et tegemist on kodumaiste muusikafestivalide ja nüüdisaegse kultuuriruumi sulamiga, tuleb ju tunnistada, et on toimunud muutused inimeste kuulamis- ja tarbimisharjumustes. Kui vaadata sellel aastal 25. korda toimunud Õllesummeri pildikogumeid, on inimesi vähe ja isegi festivali põhipoint, õlu, on kõrvaliseks muutunud. Suunitlus on hoopis sellel, mis artistid laval on (aga ikka ei suuda nad kedagi tõeliselt haaravat leida ja lepivad iga kord Franz Ferdinandiga, kes on küll tore, aga juba rutiinne ja pisut väsitav).

Alustame kõige lihtsamast – unustamatu nublu, kes on oma võrdlemisi kõrvajäävate rütmide ja flow’ga kangekaelselt ka eesti rahva jahedatesse südametesse pugenud, ent kelle live meenutab karaoket, kus instrumentaali asemel sattus playlist’i hoopis stuudioversioon. Vaadates mahlastest rütmidest kaugemale, leiame ka sõnades omad lood: fraaside kaudu avaneb meile pidu, naised ja nii edasi. Ehkki mujal maailmas otsustavad menuräpparid, et kõige kõvem on rääkida tablettide allaneelamise fantaasiast, peame samas nublule au andma, sest peale lihtsamate eluviiside on ta ka igati võimekas artist, kes peaks lihtsalt kõvasti oma lavaoskust siluma. Ehkki Eesti edetabelitesse jõudmine ei eelda just suurt muusikalist kunsti, siis ikkagi kõva tegu!

Indie-lainetustega triivivad Miljardid on muidugi fantast. ‘’Kunagi läänes’’ vallutas üsna rohkel hulgal inimeste südamed ning ma ei saa midagi parata: see on tõesti üks väga tugev debüüt. Kui aga arvestada kollektiivi liikmete varasemaid tegemisi, ei saanudki see album olla miski muu kui see, mida Eesti indie-kultuur endast kujutab: unenäoliselt kaunis muusika, mida artistid ise ka usuvad ning tunnetavad. Mul on ausalt rõõm selle kollektiivi edu üle ning kahju, et pole nende kontsertidel enda nägu näidanud.

 

Kes veel… noh, Patust Poolt pole ma kunagi kuulanud, seega nende kohta pole mul võimalik mingisugust arvamust kujundada. Samas, erinevalt levinud arvamustest ei pea kuulama igat artisti, et saada üldpilti. Vastandlik arvamus? Kindlasti! Ma ei otsigi endale poolehoidjad, ent usun, et selles peitub mingi tõde: pelgalt kuulamisega ei ole võimalik mõista teise inimese mõnu kuuldavast muusikast.

Asfalt või puudevaheline rohelus

Möödunud suve rekordarvulisest festivalimelust peaks ka ehk rääkima, kuna neid oli tõesti palju ning kirevalt. Uue tulijana Sweet Spot festival, kes võõrustas oma melomaaniat Kultuurikatla ees asfaldil. Palmipuud ja valguslahendused, tänavakivid ja sadamapiirkonna rohke autosumin. Ehkki artistide nimekiri oli tõesti massiivne ja peavoolulisema indie-muusika jaoks just õige, ei olnud siiski kohal ühte nimekaimat kollektiivi London Grammarit, keda asendas hoopis Kodaline. Igati vääriline asendus muidugi, aga samas kahju.

Vastukaaluks juba kuuendat korda toimunud Intsikurmu festival looduse ja vaikuse keskel. Korraldajad olid suutnud kinni panna Kiasmose, kes sobivad rohelise muru ja puude vahele täielikult ja halastamatult. Muude festivalide – Mägede Hääl, Kalana, I Land Sound ja muu – kohta ei oska midagi kosta. Vahetute vestluste järel olen järeldanud, et kuulamisharjumusest olenevalt erineb ka kogemus. Weekend on ju laialt kas vihatud või armastatud, aga see on juba pikem arutelu: maitseid on erinevaid.

Iga inimene tunnetab maailma ja selle täidet erinevalt, iga inimese kogemus erineb teiste omast. Seetõttu erinevad ka hingesugulased üksteisest. Kui sulle siiralt meeldib nublu ning sa austad seda, mida ta teeb, siis olgu nii. Kes on keegi ütlema, mida teised tohivad nautida. Kultuur on tarbimiseks. Kui vaatame Eestist kaugemale, näeme aga sarnast joont: edetabeleid vallutavad enamasti peo ja panemise teemad, vahele juhtub mõni südamelaul. Võib teha üsnagi igava tähelepaneku: Eesti muusikamaastik sõltub palju sellest, mida võib leida suurematelt muusikaturgudelt. Varju jäänud fakt Eesti muusikaturu kohta on, et oluline polegi sõnum, mida püütakse edasi anda – hoopis tunne juhib meie kuulamiskogemust ja sellega seonduvat naudingut. Minu meelest on see tegelikult lihtne psühholoogia, et meie nooruspõlve muusika mõjutab suuresti ka meie praegust maitset. Selles säilib mingi üks rütm või soon, mille taktis jalg tatsub.

Aga enda jaoks

…avastasin ma Spotify võimalused. Ma olin varem pigem inimene, kes kasutas muusika leidmiseks otsingut, aga aasta hakul leidsin võrratult kahtlase Spotify Discover Weekly. See leiab kuulamisharjumuste, piirkonna ja muude algoritmide abil sulle muusikat, mida võiksid kuulata. Võlu leidub selles harva, aga kui tõesti midagi leiab, siis on playlist’itäiendus kindel. Ehkki ma ei ole päris täpselt aru saanud, miks minu valikusse pidevalt Soome rokki satub, pole sel tegelikult vahet.

Olemas on ka Release Radar, mille kaudu saab teada uutest, sinule asjakohaste artistide väljalasetest. Singlid rokivad ka, eksole. Albumite ajastu on küll läbi, EP-d ja singlid on tugevama jõuga, aga kui tõesti mõni album silma jääb, tekib küll väga mõnus ja kergendav tunne. Unustamata ka veel avastamata artistid ja nende kõik lood.

Toon veidi näiteid enda leidudest. Kirjeldama ma neid ei lasu, kuna leian, et iga kuulamiskogemus peaks olema subjektiivne. Sest nagu ma ütlesin: nublu on ka mingi piirini okei.

Spotify söötis ette:

Vundabar

‘’Antics’’ (2013)

https://www.youtube.com/watch?v=7p8inT_L0bE

Raadio 2st tuli:

Erki Pärnoja

‘’Leva’’ (2018)

https://www.youtube.com/watch?v=p5b62BX60ZY

Ja kohvikus mängis taustaks:

Heron

‘’Shores’’ (2017)

https://www.youtube.com/watch?v=Q2cG7zcq1XQ

 

Suvi 2018.

Foto: Kiur Kaasik

+ posts
+ posts