Nelja albumi laupäev: post-rock

Published On: October 22, 2016By

Juba pikalt on meie seas olnud mõttes teha nelja albumi laupäev, kus  laupäevati tutvustatakse nelja erinevat albumit. Jätame selle enda otsustada, mis žanr, aasta, üleüldine meeleolu ja mitmekesisus läbi käib. Mina võtan aga sel nädalal luubi alla neli erinevat post-rock žanri albumit, mida ma peaksin enda neljaks lemmikuks albumiks. Enne kui keegi jõuab ette heita, et ’’Kaspar, miks me mingit mase-shitti peame kuulama?’’ – ma ei käsi kellelgi seda kuulata. See on lihtsalt need neli albumit ja lugu, mida ma soovitaksin igal endast veidi lugu pidavalt

Mina kirjeldaksin post-rocki kui rock-maailma orkestriteosteks, kus loodav heliruum jäetakse kuulaja tõlgendada. Kuskil sügaval fantaasias tekkiv pilt ongi see, millega kuuldavat heli seostatakse. Ehkki post-rock on reeglina instrumentaal-rokkmuusika, siis sellised tegijad nagu Sigur Rós ja Mogwai on oma teostes kasutanud ka vokaale, andmaks sellele veelgi enam sügavust ning ’’tagalugu’’. Muusikas ei pea olema ilmtingimata vokaal ja lüürika, et hinge puudutada. Ka üks piisavalt hästi esitatud G-akord suudab edasi anda universumitäie sõnu.

Lähme nüüd albumite juurde: ma ei võta suure vaatluse alla igat lugu individuaalselt ega puuduta eriti bändi tausta.  Fookuses on konkreetsed albumid kui terviklikud teosed. Post-rocki lipulaevadeks võiks tuua žanri eestvedajad nagu Sigur Rós (kes käis paari aasta eest ka Positivus Festivalil), Explosions in the Sky, Stereolab, Mogwai, Godspeed You! Black Emperor ja Mono, kelle muusika on tõepoolest toonud selle žanri muusikalavadele ja selle tuntust laiendanud.

Too long, didn’t read: post-rock on mulle kõige südamelähedasem muusikažanr, millest kirjutamist ma naudin.

1.     Sigur Rós “( )” (2002) sigur-ros

Tõenäoliselt kõige eriskummalisem plaat neljast. Sigur Rós on omapärane post-rock bänd, kuna enamikul nende lauludest on vokaal ja lüürika. Aga ‘’( )’’ on üks väga kummaline album – isegi Sigur Rósi kohta. Kogu lüürika sel albumil on tegelikult väljamõeldud sõnad, mida nimetab vokalist Jónsi Hopelandicuks – selle põhiline eesmärk on kasutada häält puhtalt kui instrumenti. Siin koorubki välja post-rocki võlu – kuulaja saab ise sõnadele luua tähenduse. Aegavõttev protsess, aga seda igatigi väärt.

Parim lugu albumilt on ‘’Popplagið’’ ( inglise keeles ‘’The Pop Song’’).  Kui poleks Mogwai ‘’Now You’re Taken’it’’, oleks see parim post-rock teos. See laul on absoluutselt täiuslik näide sellest žanrist. See, kuidas keset laulu muutub meeleolu tasaselt energiliseks: kuuendast minutest alates vajutatakse gaasipedaal põhja ning sõidetakse sügavale tormi keskele, kus võitjaks jääb orkaan ja taifuun. Kõik, mida on kuulda 8. minutist, on kuld ning selle vastu ei saa tõenäoliselt mitte ükski teine selle žanri esindaja.

2. This Will Destroy You “Young Mountain” (2006) twdy

 This Will Destroy You (edaspidi TWDY) on sedatüüpi bänd, mille näppude alla jääb väheke traditsioonilisem ning otsekohesem droon-tüüpi (droonmuusika all mõistetakse minimalistlikku, valdavalt korduvate helikäikudega muusikapalasid) post-rock – see aga ei tähenda aga, et plaat oleks tavaline. Sa püha jumal, kui iga bänd suudaks oma  debüüt-EP täita sellise kullaga nagu TWDY suutis ‘’Young Mountain’’ puhul, siis ma arvan, et maailma muusikamaastikul oleks konkurents sisuliselt olematu ning melomaania asendaks narkomaania.

Albumi puhul tooksin välja laulu ‘’Quiet’’. Tõepoolest, introst refrääni alguseni on jääb mulje, kuidas keegi lihtsalt seisab äikesetormi keskel ning refrääni jõudes hakkab pikne paugutama. See on sedavõrd tugev lugu, et klaveri ja kitarri kooskõlastatud harmoonia tõttu viskub nõrgem hing sügavale soppadesse. See lugu on karm ning see on ilus. Kuid see on kohutavalt valu täis lugu – loodav soundscape kukutab südame saapasäärde. See on üsna ebamehine asi mida öelda, aga see lugu ajab sisuliselt nutma.

3.     Mogwai “Young Team” (1997) mogwai

Nagu TWDY puhul, siis üks debüütalbum võib muuta kõike ja panna alus ilusale eduloole. Heli poole pealt on tegemist väga n-ö ‘’mogwailiku’’ albumiga, kus ühte riffi on võimalik mitu korda kasutada ning seda moondada, et laul ei muutuks igavaks. Sellel albumil on nii rahulikke ballaade, vähe kobemaid ‘’rusikas-seina-mind-ära-leina’’ teoseid kui ka ‘’R U Still In 2 It’’, mis on selle albumi ainus vokaalidega teos, mida laulab üks minu lemmikuid spoken-word artiste Aidan Moffat.

Parim lugu sellelt albumilt on ‘’Yes! I Am A Long Way From Home’’ . Selle laulu puhul tuleb eriti välja fakt, et post-rock käib käsikäes laulunimedega. Tõepoolest, see on selline laul, mis paneb tundma ka enda oma kodu seinte vahel, et Sa pole seal. Erinevalt ülejäänud lauludega sellest artiklis, pole see laul niivõrd soolaste pisarate mekiga, ent see on ideaalne laul, millega üsna vaikselt keset metsa sammalt vaadata. Tõesti, kui Sa oled liiga lahe, et nutta, siis kuula seda lugu ning ole ükskordki natukene midagi muud.

4. God Is An Astronaut “Far From Refuge” (2007) god-is-an-astronaut

This is some sinister shit. Päris ausalt kohe. Väga otsekohene ja veidikene Sigur Rós’iliku mekiga iiri post-laev. Ehkki see pole mu lemmik neljast, on see kindlasti album, mida ma tooksin God Is An Astronaut’i (GIAA) diskograafiast välja. Ma ei suuda näppu panna peale, mis selle albumi niivõrd süngeks teeb, visualiseerin post-apokalüpsises õõtsumist keset kuivanud Atlandi ookeanit.

‘’Beyond the Dying Light’’ võtab sisuliselt selle õõtsumise kokku. Lihtsalt lõputult helisid on kokku pandud ühesse palasse. Hetkeline rahu interlude’i näol saab oma väärika lõpu selle jõulise põhiriffiga, millejärel vaimusilmas on tunda, kuidas üks paat, millel kuulaja seilab, sisuliselt ümber käib ning triivija sügavale vajub.

https://www.youtube.com/watch?v=q3nqs-KduLI

 

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Nelja albumi laupäev: post-rock

Published On: October 22, 2016By

Juba pikalt on meie seas olnud mõttes teha nelja albumi laupäev, kus  laupäevati tutvustatakse nelja erinevat albumit. Jätame selle enda otsustada, mis žanr, aasta, üleüldine meeleolu ja mitmekesisus läbi käib. Mina võtan aga sel nädalal luubi alla neli erinevat post-rock žanri albumit, mida ma peaksin enda neljaks lemmikuks albumiks. Enne kui keegi jõuab ette heita, et ’’Kaspar, miks me mingit mase-shitti peame kuulama?’’ – ma ei käsi kellelgi seda kuulata. See on lihtsalt need neli albumit ja lugu, mida ma soovitaksin igal endast veidi lugu pidavalt

Mina kirjeldaksin post-rocki kui rock-maailma orkestriteosteks, kus loodav heliruum jäetakse kuulaja tõlgendada. Kuskil sügaval fantaasias tekkiv pilt ongi see, millega kuuldavat heli seostatakse. Ehkki post-rock on reeglina instrumentaal-rokkmuusika, siis sellised tegijad nagu Sigur Rós ja Mogwai on oma teostes kasutanud ka vokaale, andmaks sellele veelgi enam sügavust ning ’’tagalugu’’. Muusikas ei pea olema ilmtingimata vokaal ja lüürika, et hinge puudutada. Ka üks piisavalt hästi esitatud G-akord suudab edasi anda universumitäie sõnu.

Lähme nüüd albumite juurde: ma ei võta suure vaatluse alla igat lugu individuaalselt ega puuduta eriti bändi tausta.  Fookuses on konkreetsed albumid kui terviklikud teosed. Post-rocki lipulaevadeks võiks tuua žanri eestvedajad nagu Sigur Rós (kes käis paari aasta eest ka Positivus Festivalil), Explosions in the Sky, Stereolab, Mogwai, Godspeed You! Black Emperor ja Mono, kelle muusika on tõepoolest toonud selle žanri muusikalavadele ja selle tuntust laiendanud.

Too long, didn’t read: post-rock on mulle kõige südamelähedasem muusikažanr, millest kirjutamist ma naudin.

1.     Sigur Rós “( )” (2002) sigur-ros

Tõenäoliselt kõige eriskummalisem plaat neljast. Sigur Rós on omapärane post-rock bänd, kuna enamikul nende lauludest on vokaal ja lüürika. Aga ‘’( )’’ on üks väga kummaline album – isegi Sigur Rósi kohta. Kogu lüürika sel albumil on tegelikult väljamõeldud sõnad, mida nimetab vokalist Jónsi Hopelandicuks – selle põhiline eesmärk on kasutada häält puhtalt kui instrumenti. Siin koorubki välja post-rocki võlu – kuulaja saab ise sõnadele luua tähenduse. Aegavõttev protsess, aga seda igatigi väärt.

Parim lugu albumilt on ‘’Popplagið’’ ( inglise keeles ‘’The Pop Song’’).  Kui poleks Mogwai ‘’Now You’re Taken’it’’, oleks see parim post-rock teos. See laul on absoluutselt täiuslik näide sellest žanrist. See, kuidas keset laulu muutub meeleolu tasaselt energiliseks: kuuendast minutest alates vajutatakse gaasipedaal põhja ning sõidetakse sügavale tormi keskele, kus võitjaks jääb orkaan ja taifuun. Kõik, mida on kuulda 8. minutist, on kuld ning selle vastu ei saa tõenäoliselt mitte ükski teine selle žanri esindaja.

2. This Will Destroy You “Young Mountain” (2006) twdy

 This Will Destroy You (edaspidi TWDY) on sedatüüpi bänd, mille näppude alla jääb väheke traditsioonilisem ning otsekohesem droon-tüüpi (droonmuusika all mõistetakse minimalistlikku, valdavalt korduvate helikäikudega muusikapalasid) post-rock – see aga ei tähenda aga, et plaat oleks tavaline. Sa püha jumal, kui iga bänd suudaks oma  debüüt-EP täita sellise kullaga nagu TWDY suutis ‘’Young Mountain’’ puhul, siis ma arvan, et maailma muusikamaastikul oleks konkurents sisuliselt olematu ning melomaania asendaks narkomaania.

Albumi puhul tooksin välja laulu ‘’Quiet’’. Tõepoolest, introst refrääni alguseni on jääb mulje, kuidas keegi lihtsalt seisab äikesetormi keskel ning refrääni jõudes hakkab pikne paugutama. See on sedavõrd tugev lugu, et klaveri ja kitarri kooskõlastatud harmoonia tõttu viskub nõrgem hing sügavale soppadesse. See lugu on karm ning see on ilus. Kuid see on kohutavalt valu täis lugu – loodav soundscape kukutab südame saapasäärde. See on üsna ebamehine asi mida öelda, aga see lugu ajab sisuliselt nutma.

3.     Mogwai “Young Team” (1997) mogwai

Nagu TWDY puhul, siis üks debüütalbum võib muuta kõike ja panna alus ilusale eduloole. Heli poole pealt on tegemist väga n-ö ‘’mogwailiku’’ albumiga, kus ühte riffi on võimalik mitu korda kasutada ning seda moondada, et laul ei muutuks igavaks. Sellel albumil on nii rahulikke ballaade, vähe kobemaid ‘’rusikas-seina-mind-ära-leina’’ teoseid kui ka ‘’R U Still In 2 It’’, mis on selle albumi ainus vokaalidega teos, mida laulab üks minu lemmikuid spoken-word artiste Aidan Moffat.

Parim lugu sellelt albumilt on ‘’Yes! I Am A Long Way From Home’’ . Selle laulu puhul tuleb eriti välja fakt, et post-rock käib käsikäes laulunimedega. Tõepoolest, see on selline laul, mis paneb tundma ka enda oma kodu seinte vahel, et Sa pole seal. Erinevalt ülejäänud lauludega sellest artiklis, pole see laul niivõrd soolaste pisarate mekiga, ent see on ideaalne laul, millega üsna vaikselt keset metsa sammalt vaadata. Tõesti, kui Sa oled liiga lahe, et nutta, siis kuula seda lugu ning ole ükskordki natukene midagi muud.

4. God Is An Astronaut “Far From Refuge” (2007) god-is-an-astronaut

This is some sinister shit. Päris ausalt kohe. Väga otsekohene ja veidikene Sigur Rós’iliku mekiga iiri post-laev. Ehkki see pole mu lemmik neljast, on see kindlasti album, mida ma tooksin God Is An Astronaut’i (GIAA) diskograafiast välja. Ma ei suuda näppu panna peale, mis selle albumi niivõrd süngeks teeb, visualiseerin post-apokalüpsises õõtsumist keset kuivanud Atlandi ookeanit.

‘’Beyond the Dying Light’’ võtab sisuliselt selle õõtsumise kokku. Lihtsalt lõputult helisid on kokku pandud ühesse palasse. Hetkeline rahu interlude’i näol saab oma väärika lõpu selle jõulise põhiriffiga, millejärel vaimusilmas on tunda, kuidas üks paat, millel kuulaja seilab, sisuliselt ümber käib ning triivija sügavale vajub.

https://www.youtube.com/watch?v=q3nqs-KduLI

 

+ posts
+ posts