Uus on hästi unustatud vana. Eesti muusika ajaloos peituv selline muusika, mis tänases retrolembelises õhkkonnas võib tekitada rohkem erutust kui kunagi varem. See on meie sõnum Eesti noortele – Nõukogude Eestis tehti uskumatult head muusikat.

1970ndatel-1980-ndatel ei kasvanud inimesed üles mitte ainult estraadilaulikutega, vaid ka Eesti pop- ja rokkmuusika ning meieni smuugeldatud lääne levimuusikaga. Eesti muusika kullafond on kordades sügavam ja laiapõhjalisem kui Jaak Joala ja Anne Veski. Kullafondis leidub lisaks estraadile ja popile ka rokki, džässi ja progressiivset rokki. Kaheksa valitud teose puhul ei tasu unustada, et kullafond on lai ja rikas – valitud lood paistavad meile kõige enam silma.

Psycho – ,,Pime köögis’’

1973. aastal kokku tulnud ning 5 aastat hiljem laiali läinud Psycho püüdles tehnilise täiuslikkuse poole. Laulu ,,Pime köögis’’ esmakordsel kuulamisel torkab kõrva instrumentide virtuooslik valdamine ning käsitlemine. Andres Põldroo, Eesti üks tunnustatumaid ja loomingulisemaid kitarriste, paikneb oma kitarrimänguga Jimmy Page’i, Eric Claptoni ja teiste toonaste kitarritippudega samal latil. Fusion-muusikale omane komplekssus torkab eriti silma, seda vaid positiivses võtmes. Suurimad paralleelid tekivad George Clintoni veetud Funkadelicu ja Parliamendiga; segu funk’ist, soul’ist ja rokist on meisterlikult katsetuste kaudu jäänud linti. 

Sven Grünberg & Mess – ,,Küsi eneselt’’

1974. aasta algul kokku tulnud ansambel Mess, eesotsas helilooja Sven Grünbergiga, on üks Eesti esimesi tõelisi progeroki kollektiive. ,,Küsi eneselt” pärineb samanimeliselt plaadilt ning meenutab eelkõige Pink  Floyd’i 1973. aastal ilmunud albumit ,,Dark Side of The Moon’’. Žanrite eksperimentaalne põimine koos rikka rütmika ja tekstuuri lisavate analoogsüntesaatoritega, mida kasutati Eestis toona esmakordselt, võtab kohati tummaks. Raudse eesriide tagant tulid efektiplokid ning Härmo Härm sai sellega väga hästi hakkama. Tõelist uhkust võivad kollektiiviliikmed tunda aga erinevate elementide kokkusobitamise ja meisterlikku laulukirjutamise üle, säilitades samas albumi mõistes ka ühtlase tooni. Tagantjärgi kuulates on tunda, millibe eeskuju võis taoline teos olla paljudele tänastele kodumaistele roki- ja progemeestele.

 

Collage – ,,Laula kuni elad’’

Eesti folkpopi ja etnoroki eelkäija Collage’i loomingut kirjeldab eelkõige rahvamuusika, džässi ja funk’i segu, kus on oluline süveneda regivärssi seatud sõnadesse ning paralleelvärssi korduse olulisusse. Albumi lõpuloo ,,Laula kuni elad’’ puhul torkab kõrvu esituse kajav kergus ning kirjutamise küpsus, raudse eesriide taga loodu kohta ootamatult ürgeestilik ja esiisasid ülistav sümbioos. Hästi õnnestunud kokkusalvestus võimendab puhtust helipildis. Regivärssi saatvad meloodiad ja käigud on oma aja kohta uuenduslikud, mistõttu moodsana mõjuv ning kauamängiv teos säilitab oma värskuse ka aastaid hiljem. Jah, Collage on parem kui Trad.Attack!.

 

Virmalised – ,,Hetki neid’’

Toivo Kurmeti poolt juhitud biitmuusika ansambel Virmalised, kelle tegevust piiras KGB, on vaid üks mitmest näitest, kuivõrd vabahingelised julgesid inimesed olla okupatsioonis. ,,Hetki neid’’ nostalgitseb ja romantiseerib paremate ja ilusamate aegade üle, mõnes Kurmeti häälenoodis on tunda ebalevat värinat. Kuid nagu enamik Virmaliste teostest, on ka see tõeline feel good, mis paneb end unistama isegi heal ajal paremast.

 

Helmut Aniko – ,,Tsüklotron’’

Helmut Aniko on multiinstrumentalist ning justkui Eesti oma John Coltrane. Varemmainitud ansamblis ,,Psycho’’ kaasalöönud džässiguru jõudis oma eluajal  teha mitu salvestust, üks neist ka kauamängiva ,,Meenutus’’ pealt valitud ,,Tsüklotron’’. Seksikas bariton-saksofon paneb kiinduma juba esimesest noodist, tabav bassimäng ja rütmikindlus hoiab aga kuuldel.

 

Väntorel – ,,Julgus’’

Vaid 14 omaloomingulist lugu salvestanud Väntorel oli 1971. aasta jaoks liiga mässumeelne, ent just see õige magus mässaja. ,,Julgus’’ on kõike seda, mida Väntorel endas kannab: psühhedeelselt võimas ning vaat et elavam kui kõik teised selles nimekirjas, olgugi, et see hipilik rõõm jäi üürikeseks. Efektirohke soolokitarr paneb loo aga enneolematu jõuga tuksuma. Tõesti võimas teos, mida ei saa enam tagasi hoida.

 

Suuk – ,,Narkomaan’’

Seltsimehed, tutvuge Suukiga! Suuk on kuldajastu üks kadestusväärsemaid rokkansambleid, nii andekate pillimeeste kui ka tõsiselt mahlaste rokklaulude tõttu. ,,Narkomaan’’ on lüüriliselt reflektiivne ja täiesti vaba, sobitudes oma psühho-progressiivse alažanriga justkui rusikas silmaauku. Taaskord on tegemist psühhedeelse palaga, nagu seda juba soosis ajastukohane hipiliikumine. Paneb lausa imestama, milline prii-olemine neile anti, arvestades teiste läbikäinud kollektiividega.

 

Uno Naissoo – ,,Kontrastid’’

Rütmikas ja kaasahaarav džässküte aastast 1978. ,,Kontrastid” ei jää mitte millegi poolest alla samal kümnendil USAs viljelenud bepop-džässi kõrgtasemele. Eesti kuulaja tunneb loost ära kodumaiseid elemente, mis muudab kuulamise väga koduseks. Lugu pärineb albumilt ,,Mälestusi Kodust”, mis sobib Eesti suvesse nagu koorejäätis ja külm vaadiõlu.

Veneaegse keerulise väljastamispoliitika ja kodumaiste täispikkade plaatide kidur ajalugu ei tee aga teenet nüüdisaegsele kuulajale. Kullafondis pole kihistumine, vaid jagunemine: säilinud, vähemsäilinud ja kadunud. Tasub olla rõõmus, kui mõni kadunud salvestus kuskilt lõpuks leitakse, kuna kellegi elu, lugu ning emotsioon tuleb taas oma ainuõigel kujul ellu. Kodumaise muusikaajaloo mõistes on see täiesti ainulaadne ajastu, mida iseloomustab loomevabaduse piiride kompamine ja julguse proovilepanek ning, mis kõige silmapaistvam: täiesti omaette klass muusikuid, kes ei leidnud ajastu tõttu vääritud laiemat tunnustust.