Täna, naistepäeval, olen tagasi Eestis olnud juba neli kuud. Istun vähemalt korra nädalas arvuti taha, et Kameruni kogemust kokku võtvad mõtted kirja panna. Edutult.

Hoolimata liitrisest džinnipudelist, mille üheksakesi lõkke ümber istudes ära lahendasime ning hoolimata umbes kümme korda külma peale üles ärkamisest, tundsin end järgmisel hommikul hästi. Tegime hüti kõrvalt korjatud mündilehtedest teed

Kõikjal kuhu lähen, näen ma üha uuesti ja uuesti ühe raamatu kaanepilti. Pearättide, traditsiooniliste rõivaste ja ohtrate ehetega eksootilised naised kolme eesli seljas naeratavad ja lehvitavad mulle

Rassidevahelised võimusuhted on midagi, mille üle Eestis ei kiputa eriti mõtteid mõlgutama. Kui riigis on kokku umbes kümmekond mustanahalist ja valitseb täielik monokultuur, on mõistetav, et (post-)kolonialismi teemaline dialoog puudub.

Kamerun on esimene Aafrika riik, mida külastan. See on endaga kaasa toonud esimese tõsisema kogemuse vähemusrassi esindajana. Euroopas, Okeaanias ja Põhja-Ameerikas elab massiivsetes kogustes valgeid. Kagu-Aasias on palju turiste.

Ma olen üsna kiire kohaneja. Ehkki kardinaalsed muutused ja keskkonnavahetus hirmutavad mind nagu paljusid teisi, pakub teadmatus mulle kirjeldamatut naudingut, mis teeb pea ees uude olukorda sukeldumise mu jaoks lihtsaks.

Vabatahtlike maja kõrval asub üks paljudest Belo kirikutest – The Gospel Mission. Need on need väsimatud inimesed, kes baptistidest vähem jutustavad, aga protestantidest kõvasti lõbusamaid teenistusi peavad.

Tunnen end Douala tänavatel nagu miiniväljal. Sõelun autode vahel, kõik Joshua hoiatused peas kajamas: „Walk fast, but confident; don’t stop to look around; hold on to your bag like it was

Kell on 2 öösel ning paneelika köögi suurusesse ruumi on ennast pressinud 20 inimest, kelle prantsuskeelset sõimu kuulavad kaks töötajat.