Seksnukud on tabu. 4jalehe viimase numbri vahel olnud kallite – tavahind 2990 eurot – kuid elutruude seksnukkude reklaam jõudis Facebooki gruppi „Meedia- ja reklaamipärleid meilt ja mujalt”, kus nii nukku kui ka võimalikke kasutajaid aasivaid kommentaare kogunes sadakond.

Vibraatoritest on aga saanud osa naiste iseseisvumisest. Suurbritannia progressiivse feminismi ikoonid Florence Given ja Chidera Eggerue on oma tänavu ilmunud raamatutes asetanud eneserahuldamise terveks täiskasvanuks kasvamise keskmesse: selleks, et mitte jääda lõksu sõltuvussuhetesse või muul moel individuaalset arengut pärssivatesse suhetesse, pead naisena olema võimeline enda eest hoolitsema nii majanduslikult, emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Eneserahuldamine on selles kontekstis oma tervise eest hoolitsemise sama oluline osa kui hommikune smuuti või trenn. 

Kas oleme orgasmilõhet lappides mehed seksmänguasjade maailmast välja jätnud? Kes on seksnukkude sihtrühm ja kas nad on tõesti veidrikud? Asusin asja uurima. 

Täispuhutav nukk või surmalõks

Esmalt võtsin ühendust kõigi oma tuttavatega, kelle puhul teadsin, et neil on seksnukk olnud. Üks on minu kunagine klassivend, nimetagem teda Argoks (28), kellele kinkisime klassikaaslastega tema 16. sünnipäevaks täispuhutava kumminuku. Juhuslikult langes ta sünnipäev kokku põhikooli lõpureisiga Saaremaale, seega tuli nukk (bussist lahkumise hetkedel küll õueriietes) reisile kaasa – seda teismeliste kamba lõbuks ja klassijuhataja suureks meelehärmiks. 

Nüüd, 12 aastat hiljem, helistasin Argole, et uurida, mis Jacindast (mis oli minu mäletamist mööda tõmmu täispuhutava nuku nimi) meeles on. Kahjuks saime Jacindast kui seksisemust rääkida vähe, sest lõpureisil lustimise järel jäi nukk Argo sõnul maja kaugesse nurka vedelema ning toodi välja ainult pidudeks ja nalja viskamiseks. Seda, miks ta Jacindat eesmärgipäraselt (orgasmide saamiseks) ei kasutanud, ei oskagi Argo öelda. Populaarsemate toodete Amazoni tagasiside põhjal võib selleks olla nii kumminukkudega seksimisel tekkiv eluvõõras sensatsioon kui ka tõsiasi, et odavamatel mudelitel võivad nuku sisemuses olla ühenduskohad nii teravad, et on oht meheau tõsiselt vigastada.  

Järgmisena uurisin, mida arvab nukkudest ühel palaval suvepäeval kumminukuga tunde tiigis sulistanud sõber. Selgus, et nukk polnudki tema oma. Sõbra vend Rauno (31), kellelt see pihta pandi, vaid naerab täispuhutava nukuga seksimise mõtte peale. „Nii nukraks pole veel seis läinud, et kummist naise võtaks – pigem prostituudi,” arvab Rauno. 

Konkreetne lelu olevat viis aastat toa nurgas seisnud, pakendis, kordagi täis puhumata. Samas vibraatorite abil eneserahuldamist Rauno nukraks ei pea – vibraator võib tema arvates ka paaridele väga lõbus abivahend olla. „Kumminaine lihtsalt ei tundu huvitav asi, mida välja võtta siis, kui kiisu kõrval on,” arvab ta. Soolodele mõeldes on sõbrad aga Raunole kiitnud fleshlight’e (rahvakeeli taskutussut), mis pidid olema väga realistlikud ja head. 

Keegi ei tea kedagi

Üsna pea selgub, et kõik mu tuttavad, kel seksnukk on olnud, on selle sihtotstarbelisest kasutamisest väidetavalt hoidunud. Paistab, et täispuhutavad nukud võetakse riiulist välja ainult ujumisrõnga või õhtusöögikaaslase puudumisel. 

Õpin kiiresti, et valehäbita rääkimiseks tasub juttu alustada küsimusega: „Kumb rohkem meeldib, kas taskutussu või seksnukk?” Siis saab üldiselt kasutajatelt ka vastuseks, et taskutussu on päris tore. Kiidetakse ka mikrolaineahjus soojaks aetud banaanikoort, rulli keeratud ja kilega vooderdatud käterätti, „võõrast” (s.t. istud käe otsas kuni see ära sureb ja siis tundub nagu keegi teine katsuks) ning klassikalist „pihku löömist”. 

3000-eurose silikoonist seksnukuga (ostetav koos paranduskomplekti ja soojenduspulgaga) polnud keegi isiklikult kokku puutunud. Siim (28) kaalus aasta alguses keerulise eluperioodi puhul endale millegi toreda lubamist („Treat yoself!” nagu „Parkide ja puhkealade” seriaali fännid teavad) ning vaatas ka hirmkallist nukku, aga mõtles siiski ümber. 

„Täissuuruses silikoonist naise koju toomine, eriti mingi haige nimega nagu Elisabeth-Chantelle-Mia, kelle ostad, kasutad ja saad kasti ära panna… See tundub kuidagi misantroopne või sexually deviant (seksuaalselt väärastunud – toim.) – tood koju silikoonist täissuuruses naise, mingi iidoli, kes asendab ema või naist… Ei tundu nagu väga terve asi, mida teha,” proovis ta otsust põhjendada. Kumminukku Siim isegi ei kaalunud: „Sama hästi õpi Youtube’ist õhupalliloomi tegema – küll sa selle tussu ka valmis meisterdad.”

Tartus Tiigi tänaval asuva erootikapoe müüja Jaan nendib samuti, et kummist naised on pigem pilakink ning neist kõige odavamate puhul võib end vigastada. Samas kallima klassi silikoonnukud kipuvad poodi seisma jääma – näiteks on poes 500-eurone mehaaniline nukk juba viis aastat uut omanikku oodanud. Taskutussud ja anaaltapid on esimese mänguasjana palju kättesaadavamas hinnaklassis. „Incel on lihtsalt inimene, kellel pole raha, et seda täispauk-seksnukku osta,” arvab ka Siim. 

VR-ühendusega taskutussu ja seksnukkude bordell

Jaan on Desiree-nimelises erootikapoes töötanud avamisest saadik ehk juba 15 aastat, ent ei tunne, et seksmänguasjad oleks kuidagi rohkem tabu ühe või teise soo jaoks. Palju sõltub ka müüja suhtumisest ja diskreetsusest: abi vajamisel tuleb olla olemas, samas peab laskma rahulikult ringi vaadata. 

Aga kes siis on seksnukkude ja kallimate seksmänguasjade klientuur? „Häda ajab härja kaevu,” ütleb Jaan salapäraselt. 

Kindel on see, et nii nukkudel kui ka taskutussudel on kindel koht seksmänguasjade tulevikus. Tallinnas on võimalik seksnukku koos toaga tunniks ajaks rentida (koroonaajal suletud); Helsingis tegutsenud seksnuku-lõbumaja tegutses aasta aega ja küsis 100€ korra eest enne kui 2019. aasta oktoobris uksed lõplikult sulges. 100-euroses hinnaklassis on võimalik tellida virtuaalreaalsuse prille, mida saab masturbaatori ehk mehaanilise taskutussuga sünkroniseerida: kui näiteks pornonäitleja hakkab virutaalreaalsuses suhu võtma, imiteerib mänguasi sama kiirust ja intensiivsust. Jaapanis on erinevate seksmänguasjadega lõbumajad aina populaarsemad. 

„Seksmänguasjade riiklik doteerimine aitaks kaasa nende normaliseerimisele ning võiks ära hoida mitmeid halbu otsuseid, mis on langetatud seksuaalse frustratsiooni tähe all,” võtab Siim kokku.