Eesti on selline nagu ikka – aga mitte kauaks!

Published On: March 8, 2017By

Täna, naistepäeval, olen tagasi Eestis olnud juba neli kuud. Istun vähemalt korra nädalas arvuti taha, et Kameruni kogemust kokku võtvad mõtted kirja panna. Edutult.

Kui sõbraga oma vastleitud writer’s block‘i arutasin, arvas ta, et ehk on kohanemisraskused ja kultuurišokk mu keele lõplikult suulakke kleepinud. „Mis kohanemisraskused? Eesti on täpselt samasugune nagu ikka,“ naersin ma vastu.

Ometi näen nüüd tema sõnades tõtt. Mul on kultuurišokk ja see seisneb justnimelt selles, et Eesti on täpselt samasugune nagu ikka. Mind on tabanud „Aga miks?“-tõbi. Kameruni kultuuriruumis olid teatud reaalsused, mida kõrvalt jälgides ja ebamugavustunnet alla surudes endale pidevalt kinnitasin, et vähemalt on kodus paremad lood.

Lapsi rakendatakse mängimise asemel farmis tööle – nii hea, et noored eestlased lasteaias uinakuid nautida saavad! Poisse hinnatakse ühiskonnas kõrgemalt kui tüdrukuid – nii hea, et meie koolilapsed ei pea tundma, et eelistatakse harida rohkem üht kui teist sugu! Seadused ei toeta naiste iseseisvust, vara omamist ega karjääri – nii hea, et Eestis noored naised sellist ebaõiglust tundma ei pea! Nimekiri erinevustest, mida mina lääne kultuuris sündinud neiuna inimõiguste rikkumisena käsitleksin, on pikk. Veelgi pikem oli minu peas aga loetelu kõigest, mis mul hästi on. See ajendas veelgi rohkem pingutama, et lühikesse praktikasse maksimaalselt panustada.

Kogemuste ja tunnete jagamine kodustega tegi olemise veel paremaks. Ka nende arust on sigadus, et minuga kätt suruda ei tahetud! Nemad arvavad ka, et hakkajaid naisi, keda ühiskond ei julgusta, tuleks äri rajamisel toetada. Üdini positiivse inimesena tundsin, et ehkki ma maailma ainuisikuliselt ei päästa, oli minu töö MTÜ RUDEC-is viljakas ja aitas lahendada naiste soolist võrdsust leibkonna toetamisel.

Ja siis ma naasin Eestisse. Esimesed sümptomid lõid välja teisel kodusolemise nädalal. Peale lõputu „aga miks”-küsimuste voolu olid sümptomid turrisolek, kiire ärritumine ebavõrdsust nähes, kannatamatus teemade käsitlemisel ja põlglikkus kaasmaalaste suhtes, kelle vaated sarnanesid rohkem kamerunlase kui eestlase omadele.

Mulle on alati meeldinud ühiskonna kitsaskohtade, poliitika ja ideoloogiliste liikumiste üle arutada ja temperament kumab läbi kõigest, mida teen. Uus oli aga tunne, mis mind valdas nähes (minu arvates) karjuvat ebaõiglust. Oleksin jumala eest olnud valmis kõigile tou panema.

Ma ei ole kindlasti esimene, kes seda tõve põeb. Olles viibinud keskkonnas, kus teatud vähemusgruppide elu on ebaõiglane ja lohutanud ennast sellega, et vähemalt Eestis on kõik korras, võibki reaalsus koju naastes ärritada.

Aga nüüd olen ma mossitamise lõpetanud, käised üles käärinud ja tööle hakanud. Esimene hea üllatus koju jõudes oli see, et Aafrikas kirjutatud projekt Tartu värskelt valimisealiste noorte meedia- ja ühiskonnateadlikkuse tõstmiseks sai rahastuse. MTÜ 4Dimensioon on tegudele asunud!

Avasin 1. märtsil koos oma kaas-GLEN-ide Johanna Libliku, Kristiina Roosilla, Irina Evseeva ja Mari Saarega Kultuurikatlas fotonäituse „Naised naise pilgu läbi“, millega paralleelselt oleme puupakusaalis korraldanud ka aruteluõhtuid ja dokumentaalfilmi „HUMAN“ seansse. Tundsin juba pärast esimest aruteluõhtut, mis rääkis vabatahtlikkuse võlust ja valust (loe: vastas mu eetilistele kõhklustele stiilis „kas ma tegin vea, et läksin?“), kuidas koorem läheb veidi kergemaks.

Sellel pühapäeval võtan ette ka kõige suurema ora südames. Selle, miks mu pingutused võrdsete õiguste suunas Kamerunis leidsid nii palju toetust, ent Eesti kultuurikeskkonnas enda feministiks nimetamine kõlab nagu terroristiks kuulutamine. Arutelu toimub uskumatult heas seltskonnas: minu kui moderaatoriga liituvad paneelis veel soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta; endine Virginia Woolfi Facebooki grupi administraator, praegune BNS-i majandusajakirjanik Jaanus Vogelberg; Martin Meitern – hea kodanik, kes on tööd teinud arvamusfestivalist Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liiduni ja ise määratleb end feministist valge mehena; Aro Velmet – New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant ja Vikerkaare toimetaja; ning viimaks Postimehe arvamusportaali toimetaja Liisa Tagel.

Sel pühapäeval, 12. märtsil kell 16.00 – tule ka sina „Aga miks…?“-tõve sümptomitele leevendust otsima. Rääkimine töötab. Ma ei kujuta juba mitu päeva ette, kuidas rumala jutu rääkija peal vägivaldseid uskumatult akrobaatilisi akte sooritan. Eile kostitasin karvase feministi nalja kuuldes humoristi ainult paari teravama kommentaariga ja suutsime lõpuks koos isegi (tema üle) naerda. Tule, teeme, mõtiskleme – saa ka terveks!

–––

Fotod: erakogu

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Eesti on selline nagu ikka – aga mitte kauaks!

Published On: March 8, 2017By

Täna, naistepäeval, olen tagasi Eestis olnud juba neli kuud. Istun vähemalt korra nädalas arvuti taha, et Kameruni kogemust kokku võtvad mõtted kirja panna. Edutult.

Kui sõbraga oma vastleitud writer’s block‘i arutasin, arvas ta, et ehk on kohanemisraskused ja kultuurišokk mu keele lõplikult suulakke kleepinud. „Mis kohanemisraskused? Eesti on täpselt samasugune nagu ikka,“ naersin ma vastu.

Ometi näen nüüd tema sõnades tõtt. Mul on kultuurišokk ja see seisneb justnimelt selles, et Eesti on täpselt samasugune nagu ikka. Mind on tabanud „Aga miks?“-tõbi. Kameruni kultuuriruumis olid teatud reaalsused, mida kõrvalt jälgides ja ebamugavustunnet alla surudes endale pidevalt kinnitasin, et vähemalt on kodus paremad lood.

Lapsi rakendatakse mängimise asemel farmis tööle – nii hea, et noored eestlased lasteaias uinakuid nautida saavad! Poisse hinnatakse ühiskonnas kõrgemalt kui tüdrukuid – nii hea, et meie koolilapsed ei pea tundma, et eelistatakse harida rohkem üht kui teist sugu! Seadused ei toeta naiste iseseisvust, vara omamist ega karjääri – nii hea, et Eestis noored naised sellist ebaõiglust tundma ei pea! Nimekiri erinevustest, mida mina lääne kultuuris sündinud neiuna inimõiguste rikkumisena käsitleksin, on pikk. Veelgi pikem oli minu peas aga loetelu kõigest, mis mul hästi on. See ajendas veelgi rohkem pingutama, et lühikesse praktikasse maksimaalselt panustada.

Kogemuste ja tunnete jagamine kodustega tegi olemise veel paremaks. Ka nende arust on sigadus, et minuga kätt suruda ei tahetud! Nemad arvavad ka, et hakkajaid naisi, keda ühiskond ei julgusta, tuleks äri rajamisel toetada. Üdini positiivse inimesena tundsin, et ehkki ma maailma ainuisikuliselt ei päästa, oli minu töö MTÜ RUDEC-is viljakas ja aitas lahendada naiste soolist võrdsust leibkonna toetamisel.

Ja siis ma naasin Eestisse. Esimesed sümptomid lõid välja teisel kodusolemise nädalal. Peale lõputu „aga miks”-küsimuste voolu olid sümptomid turrisolek, kiire ärritumine ebavõrdsust nähes, kannatamatus teemade käsitlemisel ja põlglikkus kaasmaalaste suhtes, kelle vaated sarnanesid rohkem kamerunlase kui eestlase omadele.

Mulle on alati meeldinud ühiskonna kitsaskohtade, poliitika ja ideoloogiliste liikumiste üle arutada ja temperament kumab läbi kõigest, mida teen. Uus oli aga tunne, mis mind valdas nähes (minu arvates) karjuvat ebaõiglust. Oleksin jumala eest olnud valmis kõigile tou panema.

Ma ei ole kindlasti esimene, kes seda tõve põeb. Olles viibinud keskkonnas, kus teatud vähemusgruppide elu on ebaõiglane ja lohutanud ennast sellega, et vähemalt Eestis on kõik korras, võibki reaalsus koju naastes ärritada.

Aga nüüd olen ma mossitamise lõpetanud, käised üles käärinud ja tööle hakanud. Esimene hea üllatus koju jõudes oli see, et Aafrikas kirjutatud projekt Tartu värskelt valimisealiste noorte meedia- ja ühiskonnateadlikkuse tõstmiseks sai rahastuse. MTÜ 4Dimensioon on tegudele asunud!

Avasin 1. märtsil koos oma kaas-GLEN-ide Johanna Libliku, Kristiina Roosilla, Irina Evseeva ja Mari Saarega Kultuurikatlas fotonäituse „Naised naise pilgu läbi“, millega paralleelselt oleme puupakusaalis korraldanud ka aruteluõhtuid ja dokumentaalfilmi „HUMAN“ seansse. Tundsin juba pärast esimest aruteluõhtut, mis rääkis vabatahtlikkuse võlust ja valust (loe: vastas mu eetilistele kõhklustele stiilis „kas ma tegin vea, et läksin?“), kuidas koorem läheb veidi kergemaks.

Sellel pühapäeval võtan ette ka kõige suurema ora südames. Selle, miks mu pingutused võrdsete õiguste suunas Kamerunis leidsid nii palju toetust, ent Eesti kultuurikeskkonnas enda feministiks nimetamine kõlab nagu terroristiks kuulutamine. Arutelu toimub uskumatult heas seltskonnas: minu kui moderaatoriga liituvad paneelis veel soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta; endine Virginia Woolfi Facebooki grupi administraator, praegune BNS-i majandusajakirjanik Jaanus Vogelberg; Martin Meitern – hea kodanik, kes on tööd teinud arvamusfestivalist Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liiduni ja ise määratleb end feministist valge mehena; Aro Velmet – New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant ja Vikerkaare toimetaja; ning viimaks Postimehe arvamusportaali toimetaja Liisa Tagel.

Sel pühapäeval, 12. märtsil kell 16.00 – tule ka sina „Aga miks…?“-tõve sümptomitele leevendust otsima. Rääkimine töötab. Ma ei kujuta juba mitu päeva ette, kuidas rumala jutu rääkija peal vägivaldseid uskumatult akrobaatilisi akte sooritan. Eile kostitasin karvase feministi nalja kuuldes humoristi ainult paari teravama kommentaariga ja suutsime lõpuks koos isegi (tema üle) naerda. Tule, teeme, mõtiskleme – saa ka terveks!

–––

Fotod: erakogu

+ posts
+ posts