Undercover erootikafestivalil ehk lugu sellest, kuidas minust ei saanudki pornostaari

Published On: March 6, 2020By

Vaatan, kuidas pornostaarid Ayesa X ja Nilla Black vaheldumisi publikust võetud vabatahtlikule näkku istuvad ja rüüpan mõtlikult õlut. Olen Riias, Kipsala messikeskuses, külastamas Baltikumi suurimat erootikafestivali Erots. 

Napilt 15 minutit pärast saabumist jälgin juba paari tuhande inimesega lõbustatult, kuidas purjakil mehepoeg laval pornostaaridele musta kummist dildoga enneolematuid naudinguid pakkuda üritab. Pornostaarid on kella 22-ks juba veidi tülpinud nägudega, sest sama šõu toimub uute vabatahtlikega iga tunni-paari tagant.

Iseenesest ei tehta laval midagi, mis erineks pornosaitidel nähtust. Suudlemine, amelemine, suuseks ja õnnesärgis sündinud mees, kes lihtsalt juhuslikult sattus kahe kiimas pornostaariga ühele diivanile. Ei midagi, millega koduseinte vahel ei tegeletaks.

Ometi on veider pornostsenaariumeid ja -fantaasiaid kogeda virtuaalreaalsusest füüsilisse maailma kolinuna. Lootusrikkad saavad end järjekorda võtta, et pornostaariga mõned minutid taevas veeta. Kui lava ette kogunenud rahvamassi peadest üle ei näe, saab šõust osa videoülekande kaudu suurel ekraanil. Porno on sedavõrd käega katsutav, et festivalile oleks võinud sama hästi nimeks panna Pornots. Näide erootilisest lavašõust, kuid püksid on siinkohal erand 

Meis kõigis on peidus üks erootikastaar

Mulle on mitmeid kordi öeldud, et sobiksin pornostaariks. Kord põhjendati seda „noh, SELLISTE kehavormide” ja tätoveeringute olemasoluga, teine kord käitumismaneeriga: „Sul on lihtsalt selline kaval pilk silmades”. Ise arvan, et see on pigem seotud avameelsusega, sest sellesse, et seks peaks olema tabuteema, ma ei usu. Seetõttu ei tundunud idee erootikafestivalil end eksperimendi korras amatöör-pornostaarina esitleda, sealjuures ka vastavalt riietuda ja käituda, kuigivõrd hirmutav kontseptsioon. Aga nagu selgus, on vabameelse mõtteviisi juurest erootikafestivali lavale suur hüpe.

Proovin esinejaid vaadates reflekteerida: mis see on, mis minus ebamugavustunnet tekitab? Naiste rindade abil müüakse kõike muruniidukitest rehvideni. Sotsiaalmeedias kehakumerusi demonstreerides mõjuisikuna karjääri teha on ühiskonnas aktsepteeritud. Aga kui naised end ise kaubastavad, nagu need pornostaarid laval minu ees, tundub see kurb. Olen stereotüüpide ja topelt-standardite poolt rohkem ajupestud kui mulle endale tunnistada meeldiks.

Tegelikult tunnen kaasa ka lavale kistud ja selges alkoholijoobes vabatahtlikele. Ehkki Erotsi 20-eurosel piletil on kirjas, et üritust filmitakse ja pildistatakse, ei eelda sa mitme tuhande külastajaga messile minnes, et just sina kaamerasilma ette jääd. Veel vähem ei julge tavakülastaja loota, et just messikeskuses tema esimene pornograafiline ülesvõte tehakse. Olen meediauurijana oma digikuvandist keskmisest teadlikum – minust ei ole internetis bikiinipilte ning jälgin hoolega, millistel üritustel ja mis kontekstis end pildistada lasen – ent kukun lõksu minagi. Nüüd on kompromiteerivat materjali sellest, kuidas ma välja näen siis, kui võõra palja mehe kannikad minu näost mõne sentimeetri kaugusel on.  

Kujutage ette, seisan lava ees, jalas 2017. aastast tolmu kogunud võrksukad – v.a kord, mil oma kursusekaaslaste suureks lõbuks puhta pesu kriisi tagajärjel kell 10 hommikul võrksukkades loengusse maandusin – ning seljas roosa sädelev kleit, mis nabani ulatuva lõhiku tõttu kapis mõnda stiilipidu oodanud on. Kuid rolli sisse elamine ei olnud kindlasti seotud ainult riietega. Ma kohendasin ka oma suhtumist. Olen avatud, uudishimulik, esireas. Vaimselt valmis ainulaadset kogemust saama ning esinejatega tutvust tegema.

Sõbranna, erootikamess, kondoomimaskott – mida veel õnneks vaja?

Tasuta sületantsu pole olemas

Proovin parasjagu ekraanilt filmida meeste striptiisiduo Enjoy & G-Zone šõu algust. Kuni mina teise suunda vaatan, on meesstrippar oma pilgu juba fikseerinud ning silmapilgutuse möödudes olen juba laval. Sõbrannad lükkasid mu tanki. Nad tunnistasid seda hiljem ausalt.

Ma polnud oma eksperimenti planeerides valmis selleks, et embkumb Magic Mike’idest mind mu anonüümsusest otse rambivalgusesse tirib ning mulle viinamarju söödab, samal ajal oma karvutut stringides keha minu vastu hõõrudes. Kangestusin. Iga kord, kui läti keeles juhiseid sosistanud esineja mu silmist kadus, hoidsin tal üle õla pilku peal. Püüdsin kindlaks teha, kas asi piirdub sületantsuga või on tegemist millelgi rohkemaga, ning kui viimast, siis kus on lähim väljapääs.

Mõneminutiline etteaste piirdub siiski vaid erootilise tantsuga. Olen kogemuse võrra rikkam, ent teen kohe algust muretsemisega, kuhu see materjal jõuab ning kuidas see mind tulevikus võib takistada näiteks riigijuhiks pürgimisel. Ideaalses maailmas võivad naised, otseloomulikult, teha oma kehaga, mida heaks arvavad. Päris maailmas kaasneb sellega stigmatiseerimine. 

Freud lõi omal ajal teooria, et püsisuhetes tabab impotentsus neid mehi, kes kategoriseerivad naisi kas seksuaalse tungita neitsideks või perversseteks prostituutideks – seda kutsutakse ka Madonna-hoora kompleksiks. Ehkki paljud Freudi teooriad tänapäeva konteksti ei sobi, leidis saksa kliiniline psühholoog Uwe Hartmann veel 2009. aastal, et mida suurem see vastuolu mehe psüühikas on, seda tõenäolisemalt kaasnevad sellega pikaajalises suhtes ka erektsioonihäired. Kuidas see seksitööstuse töötajate suhteid võiks mõjutada? Kas oma seksuaalsuse kaubastamine tähendab naiste jaoks heteronormatiivses suhtes varem või hiljem nende enda seksuaalelu hävimist?

Seks on super. Miks seda eitada?

Vetsude juures saan jutule Saksa pornostaari Kamasutra Ninjaga. Tagumikuni ulatuvate rastadega mees tegi just laval valu-šõud nahast sekspesusse riietunud kaaslastega, keda ta kinni sidus, õrritas ja siis erinevate abivahenditega nüpeldas. Kiitsin nähtut ning ütlesin, et kaalun isegi sarnast karjääri. Mõne minuti möödudes arutleme juba muretult domineerimismängude üle. „You look like someone who likes to be dominated by men, but wants to dominate women herself,“ pakub minust peajagu lühem härra Ninja tulevase karjääri osas nõu. Vastust mõeldes näen taamal, kuidas laval nüpeldatud neiud kordamööda vetsu kraanikausi kohal üksteise punaseid vorpe täis tagumikult verd maha pesevad. Vestlus Ninjaga on sundimatu, justkui oleks vana tuttavaga kohvikus möödaminnes mõtteid vahetanud. Esinejad ei tundu ei masenduses ega sundolukorras, vaid nagu tavalised inimesed, kes lihtsalt jälestavad üheksast viieni kontoritööd.

Sõbrapilt artistidega: vasakul on valu-šõud läbi viinud Kamasutra Ninja

Baltikumi erootikafestivalist rääkides peab meeles pidama, et see on pilkuheit siiski heaoluriikide pornotööstuse telgitagustesse. Üritus näitas seksitööstuse glamuurset ja lõbusat külge. See ei tähenda, et kõik on erootikatööstuses vabatahtlikult*, õiglase palga eest** või et nad jumaldavad iga stseeni filmimist***. Pornotööstusel on vaieldamatu varjukülg nii tootjate kui ka porno liigtarbijate jaoks. 

Samas panevad vestlused esinejatega mind üha uuesti meenutama mõtet, mida kuulsin Inglismaa prostituutide võrgustiku lobistidelt podcastis „Sex Power Money“: “Kõigil on tööl halvad päevad, kõik vihkavad vahel oma tööd või kolleege. Miks see seksitööstuses teisiti olema peaks?” Seksitööstuse varjukülgedest rääkimine on justkui sama tabu kui miniseelikuga politseisse vägistamise kohta avalduse tegemine. Automaatne reaktsioon on süüdistamine. “Ise läksid seksitööstusesse, ise oled loll ja seega kõik halva ära teeninud”. Olen kindel, et järgmised generatsioonid on meist tolerantsemad – seda on ju juba näha.

Arvan, et sellise ürituse külastamise suurim väärtus võikski olla iseenda eelarvamuste ja stereotüüpidega silmitsi seismine. Aasta on 2020 ja me siiani õpime koolis seksi ja orgasme tundma ainult reproduktiivse poole pealt. Teeskleme ikka, nagu seks poleks parim tasuta meelelahutus, või pimedatel talveõhtutel suisa meie esivanemate ainus meelelahutus. Erotsi sõnum on ju tegelikult ilus – kuni kõik osapooled on küpsed, nõus ja vaimustuses, pole olemas fetišit, mis “halb” oleks. Igal linnul oma laul.

Avalik ja teistmoodi, aga ikkagi seksikas

Eksperiment pornostaaride juurde sisse sulanduda kukkus haledalt läbi – selleks, et mind esinejatega sassi aetaks, oleksin pidanud olema peaaegu või täiesti paljas. Samas ei saa ma kuidagi väita, et veidi vürtsikamas ööklubis pidutsemist meenutanud festival oleks väheste tööpakkumiste tõttu kehv kogemus olnud. Esinejad olid tasemel, kava läbimõeldud ning polnud ühtegi igavat hetke. 

Laval toimuv oli kahtlemata seksikas. Teistmoodi. Nagu ühele Baltic Queens Show drag-esinejatest õhtu viimaseid esinejaid vaadates tunnistasin: „Erots is really reminding me of how single I am. I need to get laid”. Mu uus täiuslikult naiseks kehastunud kahemeetrine sõbranna vastas ohkega: „Same, girl. Same.”

Loe juurde:

* “Girls Doing Porn” skandaal: 22 Women Say They Were Exploited by Porn Producers

**Eetilise porno liikumine ja kust seda leida: Free, ethical porn: The best tube sites for watching porn responsibly

***Kuulsate pornostseenide telgitagused: 10 Ex-Porn Performers Reveal The Brutal Truth Behind Their Most Popular Scenes

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Undercover erootikafestivalil ehk lugu sellest, kuidas minust ei saanudki pornostaari

Published On: March 6, 2020By

Vaatan, kuidas pornostaarid Ayesa X ja Nilla Black vaheldumisi publikust võetud vabatahtlikule näkku istuvad ja rüüpan mõtlikult õlut. Olen Riias, Kipsala messikeskuses, külastamas Baltikumi suurimat erootikafestivali Erots. 

Napilt 15 minutit pärast saabumist jälgin juba paari tuhande inimesega lõbustatult, kuidas purjakil mehepoeg laval pornostaaridele musta kummist dildoga enneolematuid naudinguid pakkuda üritab. Pornostaarid on kella 22-ks juba veidi tülpinud nägudega, sest sama šõu toimub uute vabatahtlikega iga tunni-paari tagant.

Iseenesest ei tehta laval midagi, mis erineks pornosaitidel nähtust. Suudlemine, amelemine, suuseks ja õnnesärgis sündinud mees, kes lihtsalt juhuslikult sattus kahe kiimas pornostaariga ühele diivanile. Ei midagi, millega koduseinte vahel ei tegeletaks.

Ometi on veider pornostsenaariumeid ja -fantaasiaid kogeda virtuaalreaalsusest füüsilisse maailma kolinuna. Lootusrikkad saavad end järjekorda võtta, et pornostaariga mõned minutid taevas veeta. Kui lava ette kogunenud rahvamassi peadest üle ei näe, saab šõust osa videoülekande kaudu suurel ekraanil. Porno on sedavõrd käega katsutav, et festivalile oleks võinud sama hästi nimeks panna Pornots. Näide erootilisest lavašõust, kuid püksid on siinkohal erand 

Meis kõigis on peidus üks erootikastaar

Mulle on mitmeid kordi öeldud, et sobiksin pornostaariks. Kord põhjendati seda „noh, SELLISTE kehavormide” ja tätoveeringute olemasoluga, teine kord käitumismaneeriga: „Sul on lihtsalt selline kaval pilk silmades”. Ise arvan, et see on pigem seotud avameelsusega, sest sellesse, et seks peaks olema tabuteema, ma ei usu. Seetõttu ei tundunud idee erootikafestivalil end eksperimendi korras amatöör-pornostaarina esitleda, sealjuures ka vastavalt riietuda ja käituda, kuigivõrd hirmutav kontseptsioon. Aga nagu selgus, on vabameelse mõtteviisi juurest erootikafestivali lavale suur hüpe.

Proovin esinejaid vaadates reflekteerida: mis see on, mis minus ebamugavustunnet tekitab? Naiste rindade abil müüakse kõike muruniidukitest rehvideni. Sotsiaalmeedias kehakumerusi demonstreerides mõjuisikuna karjääri teha on ühiskonnas aktsepteeritud. Aga kui naised end ise kaubastavad, nagu need pornostaarid laval minu ees, tundub see kurb. Olen stereotüüpide ja topelt-standardite poolt rohkem ajupestud kui mulle endale tunnistada meeldiks.

Tegelikult tunnen kaasa ka lavale kistud ja selges alkoholijoobes vabatahtlikele. Ehkki Erotsi 20-eurosel piletil on kirjas, et üritust filmitakse ja pildistatakse, ei eelda sa mitme tuhande külastajaga messile minnes, et just sina kaamerasilma ette jääd. Veel vähem ei julge tavakülastaja loota, et just messikeskuses tema esimene pornograafiline ülesvõte tehakse. Olen meediauurijana oma digikuvandist keskmisest teadlikum – minust ei ole internetis bikiinipilte ning jälgin hoolega, millistel üritustel ja mis kontekstis end pildistada lasen – ent kukun lõksu minagi. Nüüd on kompromiteerivat materjali sellest, kuidas ma välja näen siis, kui võõra palja mehe kannikad minu näost mõne sentimeetri kaugusel on.  

Kujutage ette, seisan lava ees, jalas 2017. aastast tolmu kogunud võrksukad – v.a kord, mil oma kursusekaaslaste suureks lõbuks puhta pesu kriisi tagajärjel kell 10 hommikul võrksukkades loengusse maandusin – ning seljas roosa sädelev kleit, mis nabani ulatuva lõhiku tõttu kapis mõnda stiilipidu oodanud on. Kuid rolli sisse elamine ei olnud kindlasti seotud ainult riietega. Ma kohendasin ka oma suhtumist. Olen avatud, uudishimulik, esireas. Vaimselt valmis ainulaadset kogemust saama ning esinejatega tutvust tegema.

Sõbranna, erootikamess, kondoomimaskott – mida veel õnneks vaja?

Tasuta sületantsu pole olemas

Proovin parasjagu ekraanilt filmida meeste striptiisiduo Enjoy & G-Zone šõu algust. Kuni mina teise suunda vaatan, on meesstrippar oma pilgu juba fikseerinud ning silmapilgutuse möödudes olen juba laval. Sõbrannad lükkasid mu tanki. Nad tunnistasid seda hiljem ausalt.

Ma polnud oma eksperimenti planeerides valmis selleks, et embkumb Magic Mike’idest mind mu anonüümsusest otse rambivalgusesse tirib ning mulle viinamarju söödab, samal ajal oma karvutut stringides keha minu vastu hõõrudes. Kangestusin. Iga kord, kui läti keeles juhiseid sosistanud esineja mu silmist kadus, hoidsin tal üle õla pilku peal. Püüdsin kindlaks teha, kas asi piirdub sületantsuga või on tegemist millelgi rohkemaga, ning kui viimast, siis kus on lähim väljapääs.

Mõneminutiline etteaste piirdub siiski vaid erootilise tantsuga. Olen kogemuse võrra rikkam, ent teen kohe algust muretsemisega, kuhu see materjal jõuab ning kuidas see mind tulevikus võib takistada näiteks riigijuhiks pürgimisel. Ideaalses maailmas võivad naised, otseloomulikult, teha oma kehaga, mida heaks arvavad. Päris maailmas kaasneb sellega stigmatiseerimine. 

Freud lõi omal ajal teooria, et püsisuhetes tabab impotentsus neid mehi, kes kategoriseerivad naisi kas seksuaalse tungita neitsideks või perversseteks prostituutideks – seda kutsutakse ka Madonna-hoora kompleksiks. Ehkki paljud Freudi teooriad tänapäeva konteksti ei sobi, leidis saksa kliiniline psühholoog Uwe Hartmann veel 2009. aastal, et mida suurem see vastuolu mehe psüühikas on, seda tõenäolisemalt kaasnevad sellega pikaajalises suhtes ka erektsioonihäired. Kuidas see seksitööstuse töötajate suhteid võiks mõjutada? Kas oma seksuaalsuse kaubastamine tähendab naiste jaoks heteronormatiivses suhtes varem või hiljem nende enda seksuaalelu hävimist?

Seks on super. Miks seda eitada?

Vetsude juures saan jutule Saksa pornostaari Kamasutra Ninjaga. Tagumikuni ulatuvate rastadega mees tegi just laval valu-šõud nahast sekspesusse riietunud kaaslastega, keda ta kinni sidus, õrritas ja siis erinevate abivahenditega nüpeldas. Kiitsin nähtut ning ütlesin, et kaalun isegi sarnast karjääri. Mõne minuti möödudes arutleme juba muretult domineerimismängude üle. „You look like someone who likes to be dominated by men, but wants to dominate women herself,“ pakub minust peajagu lühem härra Ninja tulevase karjääri osas nõu. Vastust mõeldes näen taamal, kuidas laval nüpeldatud neiud kordamööda vetsu kraanikausi kohal üksteise punaseid vorpe täis tagumikult verd maha pesevad. Vestlus Ninjaga on sundimatu, justkui oleks vana tuttavaga kohvikus möödaminnes mõtteid vahetanud. Esinejad ei tundu ei masenduses ega sundolukorras, vaid nagu tavalised inimesed, kes lihtsalt jälestavad üheksast viieni kontoritööd.

Sõbrapilt artistidega: vasakul on valu-šõud läbi viinud Kamasutra Ninja

Baltikumi erootikafestivalist rääkides peab meeles pidama, et see on pilkuheit siiski heaoluriikide pornotööstuse telgitagustesse. Üritus näitas seksitööstuse glamuurset ja lõbusat külge. See ei tähenda, et kõik on erootikatööstuses vabatahtlikult*, õiglase palga eest** või et nad jumaldavad iga stseeni filmimist***. Pornotööstusel on vaieldamatu varjukülg nii tootjate kui ka porno liigtarbijate jaoks. 

Samas panevad vestlused esinejatega mind üha uuesti meenutama mõtet, mida kuulsin Inglismaa prostituutide võrgustiku lobistidelt podcastis „Sex Power Money“: “Kõigil on tööl halvad päevad, kõik vihkavad vahel oma tööd või kolleege. Miks see seksitööstuses teisiti olema peaks?” Seksitööstuse varjukülgedest rääkimine on justkui sama tabu kui miniseelikuga politseisse vägistamise kohta avalduse tegemine. Automaatne reaktsioon on süüdistamine. “Ise läksid seksitööstusesse, ise oled loll ja seega kõik halva ära teeninud”. Olen kindel, et järgmised generatsioonid on meist tolerantsemad – seda on ju juba näha.

Arvan, et sellise ürituse külastamise suurim väärtus võikski olla iseenda eelarvamuste ja stereotüüpidega silmitsi seismine. Aasta on 2020 ja me siiani õpime koolis seksi ja orgasme tundma ainult reproduktiivse poole pealt. Teeskleme ikka, nagu seks poleks parim tasuta meelelahutus, või pimedatel talveõhtutel suisa meie esivanemate ainus meelelahutus. Erotsi sõnum on ju tegelikult ilus – kuni kõik osapooled on küpsed, nõus ja vaimustuses, pole olemas fetišit, mis “halb” oleks. Igal linnul oma laul.

Avalik ja teistmoodi, aga ikkagi seksikas

Eksperiment pornostaaride juurde sisse sulanduda kukkus haledalt läbi – selleks, et mind esinejatega sassi aetaks, oleksin pidanud olema peaaegu või täiesti paljas. Samas ei saa ma kuidagi väita, et veidi vürtsikamas ööklubis pidutsemist meenutanud festival oleks väheste tööpakkumiste tõttu kehv kogemus olnud. Esinejad olid tasemel, kava läbimõeldud ning polnud ühtegi igavat hetke. 

Laval toimuv oli kahtlemata seksikas. Teistmoodi. Nagu ühele Baltic Queens Show drag-esinejatest õhtu viimaseid esinejaid vaadates tunnistasin: „Erots is really reminding me of how single I am. I need to get laid”. Mu uus täiuslikult naiseks kehastunud kahemeetrine sõbranna vastas ohkega: „Same, girl. Same.”

Loe juurde:

* “Girls Doing Porn” skandaal: 22 Women Say They Were Exploited by Porn Producers

**Eetilise porno liikumine ja kust seda leida: Free, ethical porn: The best tube sites for watching porn responsibly

***Kuulsate pornostseenide telgitagused: 10 Ex-Porn Performers Reveal The Brutal Truth Behind Their Most Popular Scenes