Mida mõistis Maia Kamerunis?
Rassidevahelised võimusuhted on midagi, mille üle Eestis ei kiputa eriti mõtteid mõlgutama. Kui riigis on kokku umbes kümmekond mustanahalist ja valitseb täielik monokultuur, on mõistetav, et (post-)kolonialismi teemaline dialoog puudub. Miks on nii, et ühel pool Vahemerd lokkab külluslik elu ning lõuna pool.. noh, mitte nii väga. Inimesed tegelevad ikka sellega, mis neil otse nina all on. Nina all on pagulaskriis ja sellega seonduv, kuid kolonialismi probleemid on jäänud kaugeks ja võõraks. Pagulaskriis on üks väljund palju sügavamale probleemile.
Kui Sharm el Sheikh’i reisipilte sõpradele näidates korraks sealsete eludele mõtleme, siis pigem selleks, et mõni vürtsikas issand-Lääne-maailmast-väljaspool-on-ikka-ainult-elajad lugu rääkida, mitte oma empaatia väljendamiseks. Presidendivalimised, naispoliitikute käekottide hinnad ning pseudokuulsused võtavad kogu vaba aja – samal ajal me upume tasapisi oma nartsissismi.
Ärge saage valesti aru. Ma ei mõista üldse hukka ega ei väida, et ma ise kuidagi Harju keskmistest erineksin. Võin täiesti ausalt öelda, et Kameruni tulekule eelnenud koolitused ja workshop’id olid mu jaoks esimene kord iseennast inimkonnas valitsevates jõupositsioonides tuvastada pahategijana. Kolonialismi mudelites ja teooriates pole valgete jaoks midagi meeldivat, seega on psühholoogilisest aspektist täiesti loomulik seda ära tõugata või ratsionaliseerima kukkuda. Tean, et ma olen osa rassist, mis on kõiki teisi rasse aastasadu taga kiusanud, aga mina ju ei teinud midagi ja mul pole teiste rasside vastu ka midagi ja üldse oli see nii ammu.
Sinisilmne, eks. Aga meie kultuuriruumis tavaline. Kui tihti ise olete mõelnud, et olete järeltulija inimestele, kes teisi nahavärvi põhjal ära kasutasid, alandasid, vägistasid, näljutasid, röövisid ja tapsid? Ameerika põliselanikkonna süsteematiline hävitamine? Aafrika orjastamine? Et see ei loe, et isiklikult midagi teinud pole? Et igal hommikul mil avame silmad elades riigis, kus on palju süüa, tööd, sotsiaalsed garantiid ja ravitavad haigused, kanname me vastutust? Et aastasadu tagasi ekspluateerisid meie hädas esivanemad teisi rasse, et praegune olevik üles ehitada ja need teised rassid-riigid-mandrid pole siiani taastunud? Ja see kõik on justkui nagu meie süü ka?
Ah, see pole ju midagi uut. Kogu info on ajalooõpikutes olemas ja selle tagajärjed meie igapäevaelus tuntavad. Me teame Kolumbusest kõike, aga ei kutsu teda massimõrvariks, vaid maadeavastajaks.
Teame, et valged on arvuliselt maailmas vähemusrass, aga ei juurdle selle üle, miks teisi rasse vähemusteks nimetatakse ja vastavalt koheldakse.
Jätame meelde, et Aafrikas on safarid ja HIV ja vaesus ja näljapaistetusega lapsed. Alustame sõnavõtte öeldes: „Ma ei ole rassist, aga…“. Teeme palju kohatuid nalju ja ütleme kohatuid asju. „Kammoon, ma ei mõtle seda ju tõsiselt. Ja miks ma peaksin mingi sõna ütlemist vältima? Miks see sõna siis üldse olemas on?“ Nagu kõik priviligeeritud inimesed käime ka meie ringi, arvates et oleme ise oma privileegid kuidagi välja teeninud.
Selles supis oleme me kõik koos. Ka mina alles formuleerin enda mõtteid, tundeid ja arusaamu. Alles avastan, kes on Maia Kamerunis. Hoolimata vähesest valmisolekust pean postkolonialismiga Kamerunis igapäevaselt kokku puutuma.
Mustal ja valgel on Kamerunis oma koht ja roll. Kui mina ja kohalik, kellel on Rolex käe peal tänaval kõnnime, sirutab tee ääres kerjav tüdruk käe ikkagi minu suunas. Iga kord kui turult süüa ostan, kulmineeruvad mu hinnaläbirääkimised varem või hiljem alati sellega, et ma olen ju Euroopast, mis vahet sel 1000 frangil minu jaoks on… Ja kui mõtlema hakata, et tegu on poolteise euroga, siis ega polegi vahet. Aga kõik teised kauplevad. See on osa kohalikust kultuurist. Kus see piir on ja kes selle paika paneb?
Thompy, meie värske giidist sõber, viis minu ja Caro üks päev pärast mu sünnipäeva Bimbiasse. Lihtsalt helistas pärastlõunal küsides, kas tahame Limbe lähedal asuvasse džunglisse alligaatoreid otsima minna. Bimbia kohta ütles ta nii palju, et tuleb kaelamurdev motikasõit läbi ojade otseloodis mäest üles mööda mudast teed, mida peetakse vihmahooajal läbimatuks. Idee oli mulle hetkega maha müüdud. Kellele ei meeldiks alligaatorid ja motikad?
Meie motikajuhid (mitte eriti vaimustuses) ja Thompy (tunduvalt rohkem vaimustuses).
Pärast mõningast motikajuhtidega vaidlemist, kes polnud meie teekonna valikust üldse vaimustuses ja oleks parema meelega parklas pähkleid edasi söönud, istusin mina ühele motikajuhi taha ning Caro pressiti teisel Thompy ja juhi vahel võilevaks, lootuses et siis ta vast ei pudene maha.
Sõit oli tõesti kaelamurdev. Üldiselt oskan praeguseks juba motikal kohalike moel sõita, mis tähendab sisuliselt, et tuleb tagaistmel hooletu elegantsiga kusagilt kinni hoidmata lihtsalt oleskleda. See teekond nõudis aga reielihastest tugevamat abilist. Mina ise proovisin veel lahedat mängida, aga juht karjus mu peale. Baby, I love you, but if you don’t come close, I will kill you! Pugesin nii lähedale, et mulle tundus ühel hetkel, et juht istuks mul süles. Ja proovisin välja mõelda, millal ta end viimati pesi. Mustus ja higi tegid kokku vägeva odoori.
Lühidalt, ma ei mõelnud väga meie sihtkohani, kuni kohale jõudsime. Bimbia Slave Trade Market on uus turismiatraktsioon – esimesed hooned avastati sügavalt Kameruni metsadest alles 2007. aastal ja siiani pole kõike leitud. Kohalik turismiamet pani aia ümber ja hakkas giididelt, kes õieti midagi sellest veel ei tea, inimeste sinna viimise eest raha nõudma. Ja ehkki värskelt läbitavaks muudetud, on kogu paik „üllatusi“ täis, näiteks kokku varisenud ületamatud sillad ja langenud puud.
Takistusrada.
See džungel ise on ka kohalikele veel paras müsteerium. Ameerika teadlased alles analüüsivad kõiki pinnaseproove ja teevad varemete põhjal mudeleid majadest ja sellest, kes ja kuidas seal kinni oli. 57 hektarit valdusi, täielikult kivimüüriga ümbritsetud ning täis varemeid, veidraid telliseid ja taimestikku, mis Kameruni ei kuulu. Seal kaubeldi veel mitte eriti kaua tagasi orjadega.
Bimbia on esimene koht, kus orjakaubandusega alustati. See on tegelikult külanimi ja külavanem oli üks igavene tõbras – ega siin muud polegi öelda. Tema peamisteks klientideks olid portugaallased ja sakslased. Orjad toodi põhja poolt (toona polnud veel Kameruni kui sellist moodustatud, eks, seda tegid valged mehed suure laua taga paar aastasada hiljem). Naisi hoiti küla pealiku kodu alumisel korrusel nagu loomi, kelle seast ta iga öö partnereid välja valimas käis. Lapsed olid eraldi majas ketis. Mehed tegid tööd tehases, kus toodeti sakslastele vajalikku luksuskaupa.
Thompy näitas meile hoonet, kuhu viidi sõnakuulmatud orjad ja poste, kuhu neid kinni seoti. Näitas, kui vähesele pinnale lapsed üksteise otsa magama suruti ning millisest aknast naised, kes vägistamise ajal liiga palju häält tegid, merre visati. Küsisin ühel hetkel, et mille jaoks seda vihmaveerenni vaja oli, aga tuli välja, et orjad sõid sealt põlvili olles, käed maa külge aheldatud. Nagu loomad.
Okei, nii et see kõik oli niisamagi veider. Ma olen juba selline empaatiavõimeline inimene, et nii jubedas kohas viibimine tekitab minus õudu. Veel kahtlasema tunde tekitas aga see teenuste spekter, mida kohta külastavatele turistidele pakuti. Ehk tahaksite paadiga sõita saarele, kuhu orjad laeva Euroopasse või näljasurma, emba-kumba ootama viidi? Tahad katsuda tellist, mida laaditi täis Euroopast orjadele järgi tulnud laevad, et nad tühjana tulles merel ebastabiilsed poleks? Siin võime etendada rituaalse orjade üleandmise külapealikult valgetele, kui soovite.
Orjad tassisid umbes nelisada aastat tagasi need kivid kahte lehte, et siit paadid käima mahuksid. Meri oli varem kõrgemal. Taamal on saar, kuhu „pahad lapsed“ transporditi laeva või surma ootama.
Selgub, et Maia Kamerunis on keegi, keda kohalikud vaatavad kui mingit segast valget, kes tahab orjamüügist lausa nii palju detaile näha, et talle oleks vaja „rituaalne“ etendus korraldada. Kui aru sain, et see on see roll, milles mind nähakse, ei pannud ma enam imeks, et rahalised läbirääkimised kõikjal teisiti lähevad või et pole sekunditki, kus kõik mind ümbritsevad inimesed mind EI vahiks. Ma olengi nagu märgitud. Kurjajuur ja kõndiv kuradikeste järeltulija.
Enamikke kohalikke rassidevahelised võimusuhted ka ei huvita, muideks. See on elu osa, millega ei tegeleta. Kui valge tuleb, siis automaatselt eeldatakse, et tegu on rikka ning neist intelligentsema inimesega. Teadmiste osas on tõsine kompleks, ka nt siinsetel ülikoolilõpetajatel. Samuti eeldatakse, et valge on rikas ja et valge süda on võimalik pehmeks teha – ja kui ei ole, on tegu isegi valge kohta eriti õela inimesega. Ei mõelda sellele, kust sellised tundmused tulla võiksid või kui õiglane see on.
Need, kes sotsiaalset ebaõiglust hävitada üritavad ning kes on üldiselt sel teemal tunduvalt laiema silmaringi ning kõrgema haridustasemega, tembeldatakse ka siinmaal irratsionaalseteks hüsteerilisteks liialdajateks. See on ilmselt see osa kogu siinsest kogemusest, mis Maiat Kamerunis kõige enam kummitama jääb. Me oleme need jõupositsioonid maailmas nii pekki keeranud, et on terve mandritäis madala haridustasemega inimesi, kellel on oma rassi pärast sisse juurdunud alaväärsuskompleks. What the fuck have we done?
Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.
4 Comments
Leave A Comment
Sarnased artiklid
Mida mõistis Maia Kamerunis?
Rassidevahelised võimusuhted on midagi, mille üle Eestis ei kiputa eriti mõtteid mõlgutama. Kui riigis on kokku umbes kümmekond mustanahalist ja valitseb täielik monokultuur, on mõistetav, et (post-)kolonialismi teemaline dialoog puudub. Miks on nii, et ühel pool Vahemerd lokkab külluslik elu ning lõuna pool.. noh, mitte nii väga. Inimesed tegelevad ikka sellega, mis neil otse nina all on. Nina all on pagulaskriis ja sellega seonduv, kuid kolonialismi probleemid on jäänud kaugeks ja võõraks. Pagulaskriis on üks väljund palju sügavamale probleemile.
Kui Sharm el Sheikh’i reisipilte sõpradele näidates korraks sealsete eludele mõtleme, siis pigem selleks, et mõni vürtsikas issand-Lääne-maailmast-väljaspool-on-ikka-ainult-elajad lugu rääkida, mitte oma empaatia väljendamiseks. Presidendivalimised, naispoliitikute käekottide hinnad ning pseudokuulsused võtavad kogu vaba aja – samal ajal me upume tasapisi oma nartsissismi.
Ärge saage valesti aru. Ma ei mõista üldse hukka ega ei väida, et ma ise kuidagi Harju keskmistest erineksin. Võin täiesti ausalt öelda, et Kameruni tulekule eelnenud koolitused ja workshop’id olid mu jaoks esimene kord iseennast inimkonnas valitsevates jõupositsioonides tuvastada pahategijana. Kolonialismi mudelites ja teooriates pole valgete jaoks midagi meeldivat, seega on psühholoogilisest aspektist täiesti loomulik seda ära tõugata või ratsionaliseerima kukkuda. Tean, et ma olen osa rassist, mis on kõiki teisi rasse aastasadu taga kiusanud, aga mina ju ei teinud midagi ja mul pole teiste rasside vastu ka midagi ja üldse oli see nii ammu.
Sinisilmne, eks. Aga meie kultuuriruumis tavaline. Kui tihti ise olete mõelnud, et olete järeltulija inimestele, kes teisi nahavärvi põhjal ära kasutasid, alandasid, vägistasid, näljutasid, röövisid ja tapsid? Ameerika põliselanikkonna süsteematiline hävitamine? Aafrika orjastamine? Et see ei loe, et isiklikult midagi teinud pole? Et igal hommikul mil avame silmad elades riigis, kus on palju süüa, tööd, sotsiaalsed garantiid ja ravitavad haigused, kanname me vastutust? Et aastasadu tagasi ekspluateerisid meie hädas esivanemad teisi rasse, et praegune olevik üles ehitada ja need teised rassid-riigid-mandrid pole siiani taastunud? Ja see kõik on justkui nagu meie süü ka?
Ah, see pole ju midagi uut. Kogu info on ajalooõpikutes olemas ja selle tagajärjed meie igapäevaelus tuntavad. Me teame Kolumbusest kõike, aga ei kutsu teda massimõrvariks, vaid maadeavastajaks.
Teame, et valged on arvuliselt maailmas vähemusrass, aga ei juurdle selle üle, miks teisi rasse vähemusteks nimetatakse ja vastavalt koheldakse.
Jätame meelde, et Aafrikas on safarid ja HIV ja vaesus ja näljapaistetusega lapsed. Alustame sõnavõtte öeldes: „Ma ei ole rassist, aga…“. Teeme palju kohatuid nalju ja ütleme kohatuid asju. „Kammoon, ma ei mõtle seda ju tõsiselt. Ja miks ma peaksin mingi sõna ütlemist vältima? Miks see sõna siis üldse olemas on?“ Nagu kõik priviligeeritud inimesed käime ka meie ringi, arvates et oleme ise oma privileegid kuidagi välja teeninud.
Selles supis oleme me kõik koos. Ka mina alles formuleerin enda mõtteid, tundeid ja arusaamu. Alles avastan, kes on Maia Kamerunis. Hoolimata vähesest valmisolekust pean postkolonialismiga Kamerunis igapäevaselt kokku puutuma.
Mustal ja valgel on Kamerunis oma koht ja roll. Kui mina ja kohalik, kellel on Rolex käe peal tänaval kõnnime, sirutab tee ääres kerjav tüdruk käe ikkagi minu suunas. Iga kord kui turult süüa ostan, kulmineeruvad mu hinnaläbirääkimised varem või hiljem alati sellega, et ma olen ju Euroopast, mis vahet sel 1000 frangil minu jaoks on… Ja kui mõtlema hakata, et tegu on poolteise euroga, siis ega polegi vahet. Aga kõik teised kauplevad. See on osa kohalikust kultuurist. Kus see piir on ja kes selle paika paneb?
Thompy, meie värske giidist sõber, viis minu ja Caro üks päev pärast mu sünnipäeva Bimbiasse. Lihtsalt helistas pärastlõunal küsides, kas tahame Limbe lähedal asuvasse džunglisse alligaatoreid otsima minna. Bimbia kohta ütles ta nii palju, et tuleb kaelamurdev motikasõit läbi ojade otseloodis mäest üles mööda mudast teed, mida peetakse vihmahooajal läbimatuks. Idee oli mulle hetkega maha müüdud. Kellele ei meeldiks alligaatorid ja motikad?
Meie motikajuhid (mitte eriti vaimustuses) ja Thompy (tunduvalt rohkem vaimustuses).
Pärast mõningast motikajuhtidega vaidlemist, kes polnud meie teekonna valikust üldse vaimustuses ja oleks parema meelega parklas pähkleid edasi söönud, istusin mina ühele motikajuhi taha ning Caro pressiti teisel Thompy ja juhi vahel võilevaks, lootuses et siis ta vast ei pudene maha.
Sõit oli tõesti kaelamurdev. Üldiselt oskan praeguseks juba motikal kohalike moel sõita, mis tähendab sisuliselt, et tuleb tagaistmel hooletu elegantsiga kusagilt kinni hoidmata lihtsalt oleskleda. See teekond nõudis aga reielihastest tugevamat abilist. Mina ise proovisin veel lahedat mängida, aga juht karjus mu peale. Baby, I love you, but if you don’t come close, I will kill you! Pugesin nii lähedale, et mulle tundus ühel hetkel, et juht istuks mul süles. Ja proovisin välja mõelda, millal ta end viimati pesi. Mustus ja higi tegid kokku vägeva odoori.
Lühidalt, ma ei mõelnud väga meie sihtkohani, kuni kohale jõudsime. Bimbia Slave Trade Market on uus turismiatraktsioon – esimesed hooned avastati sügavalt Kameruni metsadest alles 2007. aastal ja siiani pole kõike leitud. Kohalik turismiamet pani aia ümber ja hakkas giididelt, kes õieti midagi sellest veel ei tea, inimeste sinna viimise eest raha nõudma. Ja ehkki värskelt läbitavaks muudetud, on kogu paik „üllatusi“ täis, näiteks kokku varisenud ületamatud sillad ja langenud puud.
Takistusrada.
See džungel ise on ka kohalikele veel paras müsteerium. Ameerika teadlased alles analüüsivad kõiki pinnaseproove ja teevad varemete põhjal mudeleid majadest ja sellest, kes ja kuidas seal kinni oli. 57 hektarit valdusi, täielikult kivimüüriga ümbritsetud ning täis varemeid, veidraid telliseid ja taimestikku, mis Kameruni ei kuulu. Seal kaubeldi veel mitte eriti kaua tagasi orjadega.
Bimbia on esimene koht, kus orjakaubandusega alustati. See on tegelikult külanimi ja külavanem oli üks igavene tõbras – ega siin muud polegi öelda. Tema peamisteks klientideks olid portugaallased ja sakslased. Orjad toodi põhja poolt (toona polnud veel Kameruni kui sellist moodustatud, eks, seda tegid valged mehed suure laua taga paar aastasada hiljem). Naisi hoiti küla pealiku kodu alumisel korrusel nagu loomi, kelle seast ta iga öö partnereid välja valimas käis. Lapsed olid eraldi majas ketis. Mehed tegid tööd tehases, kus toodeti sakslastele vajalikku luksuskaupa.
Thompy näitas meile hoonet, kuhu viidi sõnakuulmatud orjad ja poste, kuhu neid kinni seoti. Näitas, kui vähesele pinnale lapsed üksteise otsa magama suruti ning millisest aknast naised, kes vägistamise ajal liiga palju häält tegid, merre visati. Küsisin ühel hetkel, et mille jaoks seda vihmaveerenni vaja oli, aga tuli välja, et orjad sõid sealt põlvili olles, käed maa külge aheldatud. Nagu loomad.
Okei, nii et see kõik oli niisamagi veider. Ma olen juba selline empaatiavõimeline inimene, et nii jubedas kohas viibimine tekitab minus õudu. Veel kahtlasema tunde tekitas aga see teenuste spekter, mida kohta külastavatele turistidele pakuti. Ehk tahaksite paadiga sõita saarele, kuhu orjad laeva Euroopasse või näljasurma, emba-kumba ootama viidi? Tahad katsuda tellist, mida laaditi täis Euroopast orjadele järgi tulnud laevad, et nad tühjana tulles merel ebastabiilsed poleks? Siin võime etendada rituaalse orjade üleandmise külapealikult valgetele, kui soovite.
Orjad tassisid umbes nelisada aastat tagasi need kivid kahte lehte, et siit paadid käima mahuksid. Meri oli varem kõrgemal. Taamal on saar, kuhu „pahad lapsed“ transporditi laeva või surma ootama.
Selgub, et Maia Kamerunis on keegi, keda kohalikud vaatavad kui mingit segast valget, kes tahab orjamüügist lausa nii palju detaile näha, et talle oleks vaja „rituaalne“ etendus korraldada. Kui aru sain, et see on see roll, milles mind nähakse, ei pannud ma enam imeks, et rahalised läbirääkimised kõikjal teisiti lähevad või et pole sekunditki, kus kõik mind ümbritsevad inimesed mind EI vahiks. Ma olengi nagu märgitud. Kurjajuur ja kõndiv kuradikeste järeltulija.
Enamikke kohalikke rassidevahelised võimusuhted ka ei huvita, muideks. See on elu osa, millega ei tegeleta. Kui valge tuleb, siis automaatselt eeldatakse, et tegu on rikka ning neist intelligentsema inimesega. Teadmiste osas on tõsine kompleks, ka nt siinsetel ülikoolilõpetajatel. Samuti eeldatakse, et valge on rikas ja et valge süda on võimalik pehmeks teha – ja kui ei ole, on tegu isegi valge kohta eriti õela inimesega. Ei mõelda sellele, kust sellised tundmused tulla võiksid või kui õiglane see on.
Need, kes sotsiaalset ebaõiglust hävitada üritavad ning kes on üldiselt sel teemal tunduvalt laiema silmaringi ning kõrgema haridustasemega, tembeldatakse ka siinmaal irratsionaalseteks hüsteerilisteks liialdajateks. See on ilmselt see osa kogu siinsest kogemusest, mis Maiat Kamerunis kõige enam kummitama jääb. Me oleme need jõupositsioonid maailmas nii pekki keeranud, et on terve mandritäis madala haridustasemega inimesi, kellel on oma rassi pärast sisse juurdunud alaväärsuskompleks. What the fuck have we done?
Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.
Ma lihtsalt ei mõista teid inimesi kes arvavad, et eurooplased peavad midagi kompenseerima endistele koloniseeritud riikidele. Ma küsiks: kui kaua ? kui kaua oleme sunnitud neid horde taluma ja meie oma rahvuslik eurooplane on sunnitud rügama, et vaevu ise ära elada?
Jah, europiid on süüdi paljudes kuritegudes kuid pidagem meeles, et orjapidajaid oli vaid 2% etnilisest rahvusest euroopas ja ameerikas. Miks peab lihtrahvas kannatama oma „privileegidega” samas kus lõuna euroopa riikides noorte töötuse määr on kohati tõusnud 60% ringi, samal ajal see samune klass, kes olid orjapidajad ei vastuta millegi eest ega ka kannata.
Te ennasthävitavad inimesed unustate tihti, et meie(valge rass) ei tutvustanud maailmale orjandust, kuid ole ma neetud kui me seda esimesena ära ei keelanud!
Eestlane sa olid ise orjastatud! Ära isegi julge seda kesk-euroopalikku „Social-Justice-Warrior”-likku hoiakut endale võtta.
Me võib olla tegelesime orjakaubandusega(1) kuid ärgem unustagem, et neegrid ise püüdsid omale orjasid keda müüsid valgetele. Jah, selles seisnebki meie üks kuritegevuslik element.
Paljudel on kujunenud arvamus, et me ainult võtsime aafrikast. Ei. Me õpetasime neid lugema, kirjutama, uusi keeli ja palju teisi kasulikke teadmisi. Me tutvustasime neile uut tehnikat ja tehnoloogiaid eri valdkondades nagu nt meditsiin või põllumajandus. Kurat võtaks. Me õpetasime neid potil käima. Me ehitasime infrastruktuuri(muidugi nende lihasjõul)(2), mida aafriklane ikka ei osanud ära kasutada oma tarbeks kasulikult. Pärast iseseisvumisi oli kõik vajalik ette rajatud, aga ei. Ikka näiteks dokumentaalis „Empire of dust” räägitakse kuidas Kongos 70 aastased teed, sillad ja majad on ikka samas olukorras kui belglased ehitasid.
Tuleb tõdeda, et pean Mahatma Ghandiga nõustuma teemal kus väidetakse, et aafrikalne ei ole sama hoolas, töökas või pole sama terav kui indialane. Soodne kliima pole sundinud aafriklast talve jaoks ette mõtlema, ega töötama. Laiskus on natuuras neil, kui rassistlik see ka poleks. Ja siia neid laiskasid meie sotsiaalmaksust elatuma neid ei taha. Meil endil on piisavalt privileegiga inimesi Tallinna tänavatel või ida-virumaal. Alati on erandeid kuid see ei ole ekonoomika statsitika kus üks miljonäär viib 99 madalklassi palgaga inimest maagiliselt keskklassi.
Tuleb seista silmitsi karmi reaalsuse ees. Me õpetasime neid. Me ei õpetanud ennast. Mängisime jumalat siis ja mängime nüüd. Kust tuleb see nahhaalsus mängida jumalat kus me aitame vaeseid aafriklasi toiduga või meditsiiniga. Jah, Bill Gates on esimene, kes meenub jumala imitaatorit ehk Hell Gates?
„Me kõik teame, et kui haav on sügav siis plaasterdamisest ei piisa ja toidu või meditsiini annetamine ongi vaid plaasterdamine.” Eks vahel peab ikka natuke andma, aga ilma jätkusuutlikku näljahäda lahenduseta aitame kaasa probleemi süvendamisega. Nüüdseks on ka aafrika populatsioon kontrolli alt väljunud. Hiinal on käsil 20 aastane projekt Kongos, kus rajab uut infrastruktuuri ja HELLO EURAAFIKA!
Kogu kommentaaris oli üks vastamist väärt küsimus – kui kaua peame kannatama ja süüd tundma? Noh, Charlotte arvas Seksis ja Linnas, et iga suhet tuleks leinata pool ajast, mil see vältas. Seega vähemalt 200 aastat veel! :)
Tänan sisuka kommentaari eest!
Amen, mister! Ma mõtlesin sama asja. Esiteks, mina ei saa eestlasena mitte kuidagi süüdi tunda orjapidamise/-kaubanduse eest, millega lääne-eurooplased Aafrikas/Ameerikas või kusiganes tegelesid. Jah, see sakkis, aga samamoodi sakkis alatest keskasjast elu Eestis, kus eestlased olid samamoodi orjad, kuni praktiliselt nõuka-ajani kus inimesed riiki orjasid. Aastasadade pikkune ike on Eesti ühiskonnale kindlasti tugeva jälje jätnud. Like they say, charity starts from home. Ma küll ei tea Maia päritolu ning ilmselt kamerunlane ja ida-timorlane vaatavad eestlast ja sakslast ühtviisi kahvanäona, aga mina teen küll selles mõttes vahet, võib-olla isegi üritaksin kohalikele seletada, et minul ja minu rahvusel ei ole midagi häbeneda, kuna oleme ise samamoodi, kes teab, võib-olla isegi ajaliselt pikemalt, orjad olnud. Toonaste orjakupeldajatega ei ühenda muud kui nahavärv ja elamine Euroopas.
Teiseks, Aafrika kui inimkonna häll, neil on olnud kõva headstart, et areneda oma täispotentsiaalini, neil on hea kliima, maavarad, what not. Aga ikkagi on nad nii mahajäänud. See hämmastab mind. Enamik asju mis neil seal on, on tänu valgele inimesele. Ilma valge inimeseta elaks lippaks nad ikka palja persega ümber lõkke ja õhtusöögiks oleks naabrimees, kes ehitas lahedama hüti… Ma nõustun, et see, mis Maia Kamerunis teeb, on hea lahendus – aidata neil seal iseseisvamaks saada. Samas lokkab Aafrikas kuritegevus ja korruptsioon, tõenäoliselt nende samade kohalike, kes aitasid valgetel musti orjadeks püüda, järeltulijad on nüüd ühiskonna tipus ja nende huvi ongi see, et vaesed neile järgi ei jõuaks, et nad saaks ikka tipus olla, kogu maavaradest tuleneva rikkuse endale kokku koguda, elada kullast palees. Ammu on üritatud Aafrika ühiskonnal iseseisvamaks saada, aga miskipärast see ei ole juhtunud, ikka longib must päeval ringi, näpud sirutatud iga valge poole, et see lihtsalt raha/süüa vms annaks. Kõik see mis meil on paremini, on selle pärast, et meie esivanemad ja me ise oleme selle nimel vaeva näinud…
Maailm oli on ja jääb ebavõrdseks.