Neuroosid pt. 3: sel sügisel

Published On: July 15, 2017By

ma vahel kuule pihtisin
et sulle suud anda ihkasin
oli mingi äng mu lihastes
ja kõrvades pinin
vastanduvalt peas mul
südantlõhestavad karjed
siis jälle vahutavad lained
otsisin mõnd rahustavat ainet
pea küllalt olnud kaine
sel sügisel ainult aasta tagasi
rahulikku und ma magasin
siis aga tunni järel tund
mu alateadvus halas üht
liigkaua hoitud saladust

veidi aega tagasi mu süda lõhkes
keegi alla neeland oli võtmed
nii et siis mitte ainult rahulikult ustest
vaid ka tormiliselt akendest
mu seest veel tundmatut
infot lademetes sisse sadas
ma enam ei küsinud kas tahad
või ei taha
ma sülitasin välja peaaegu
kõik oma siiruse tükid
mis mind kui klaasikillud
seestpoolt kaua kraapind
siis hingeldades vaatasin sind
su pisarates silmad kurvalt maas
mitte mõitsmas mu tunnete
mastaapi
ma sain siis lõpuks aru et
juurde mõelnud olin meie
loole
sa ei tahtnud mind ennast
hoidma lasta
varem ilusa vaasiga hoidsin
sinu jaoks enda südames
roose
kuid mina enam surnud lilli ei
kasta

ma kaua püüdsin leida sõnu
mida su mõistus ka parimatel
hetkedel poleks mõistnud
iga tõsisema vestlusega
hakkas kaduma võlu
mis mu unistavates mõtetes
oleks meid taevasse tõstnud

aga nüüd aitab

sõnad on vahel kui relvad
ning natuke liiga palju on
haavatuid
ma jään nüüd parem vait
ja las mu vaikus kisab
raamatuid

“Neuroosid pt. 1: palun” loe SIIT. “Neuroosid pt. 2: “maa peale tagasi” loe SIIT.

Frederik Küüts, 2016.

Foto: erakogu

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Neuroosid pt. 3: sel sügisel

Published On: July 15, 2017By

ma vahel kuule pihtisin
et sulle suud anda ihkasin
oli mingi äng mu lihastes
ja kõrvades pinin
vastanduvalt peas mul
südantlõhestavad karjed
siis jälle vahutavad lained
otsisin mõnd rahustavat ainet
pea küllalt olnud kaine
sel sügisel ainult aasta tagasi
rahulikku und ma magasin
siis aga tunni järel tund
mu alateadvus halas üht
liigkaua hoitud saladust

veidi aega tagasi mu süda lõhkes
keegi alla neeland oli võtmed
nii et siis mitte ainult rahulikult ustest
vaid ka tormiliselt akendest
mu seest veel tundmatut
infot lademetes sisse sadas
ma enam ei küsinud kas tahad
või ei taha
ma sülitasin välja peaaegu
kõik oma siiruse tükid
mis mind kui klaasikillud
seestpoolt kaua kraapind
siis hingeldades vaatasin sind
su pisarates silmad kurvalt maas
mitte mõitsmas mu tunnete
mastaapi
ma sain siis lõpuks aru et
juurde mõelnud olin meie
loole
sa ei tahtnud mind ennast
hoidma lasta
varem ilusa vaasiga hoidsin
sinu jaoks enda südames
roose
kuid mina enam surnud lilli ei
kasta

ma kaua püüdsin leida sõnu
mida su mõistus ka parimatel
hetkedel poleks mõistnud
iga tõsisema vestlusega
hakkas kaduma võlu
mis mu unistavates mõtetes
oleks meid taevasse tõstnud

aga nüüd aitab

sõnad on vahel kui relvad
ning natuke liiga palju on
haavatuid
ma jään nüüd parem vait
ja las mu vaikus kisab
raamatuid

“Neuroosid pt. 1: palun” loe SIIT. “Neuroosid pt. 2: “maa peale tagasi” loe SIIT.

Frederik Küüts, 2016.

Foto: erakogu