Neuroosid pt. 2: maa peale tagasi

Published On: April 2, 2017By

ma loeks nagu kuu pealt aega

ei jõudnud vana kuu veel minna
kui meie jõudsime uue tuleku üle naerda
naersid sina selle üle et me oleme alles alguses
mina uue päeva valguse üle
kandis öö meid enda soojas süles
ja õhtu oli unistades mõne pisikese õrnushetke toojaks
päevadest ma parem ei räägi
on hetki mis rohkem tähelepanu väärivad
mäletan sind kõndimas läbi tulede
kesk metsi mis meile mõlemile võõrad
mõtete ekseldes
kahe päeva vahel eksides
sina erinevate hoiakute vahel keksides
justkui mäng milles ma kaasa teha ei soovi
korduvalt proovitud äng sinu mängimist enam ei soosi
kuulsime lainete kohinat ja metsade mühinat
mille fooniks muusika
lühidalt
olid toredad õhtud

nüüd juba päikest näeme vähem
sest uue kuu tulek polnud nii muretu
unetuna mõtlen su suletud huultest
ja sellest langevast tähest
järgmise alguse saabumine ei mahu mulle enam pähe

aina ringiratast ja üles
spiraalselt kuu tuules
unes suudlen mälestust sellest kuidas taevas oli tume
ja mina veel tumedamalt mäletamas eelmist päeva
sumedalt öeldes et kaugemaks oleks võinud jääda
aga vaat mis juhtus
mis seal ikka
jälle üks tiir luhtus
eks näis mis tulevik toob
eks näis mis juhtub
eks juhus pole muud kui soovitud uhkus
mida me teineteise jaoks vahel ka kaotame
nagu aastaaegadest me sõltuks
üksteise ette endi südameid laotame
ja milleks nüüd see kõrkus
võib-olla kui sa poleks mu nõrkus
siis targemad võiksime mõlemad olla
vajades vaid aega et harvemaks
jääks kõik meie “võib-ollad”
ja teadmatusega nõustumine viiks meid kasvõi eraldi
kaugele kaugele ära

sest mina tahan et uus algus

kuskil kaugel kaugel

tooks mind
ja äkki isegi ka sind

veidi maa peale tagasi

 

“Neuroosid pt. 1: palun” loe SIIT“Neuroosid pt. 3: outro” on tulekul.

Foto: Erakogu

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Neuroosid pt. 2: maa peale tagasi

Published On: April 2, 2017By

ma loeks nagu kuu pealt aega

ei jõudnud vana kuu veel minna
kui meie jõudsime uue tuleku üle naerda
naersid sina selle üle et me oleme alles alguses
mina uue päeva valguse üle
kandis öö meid enda soojas süles
ja õhtu oli unistades mõne pisikese õrnushetke toojaks
päevadest ma parem ei räägi
on hetki mis rohkem tähelepanu väärivad
mäletan sind kõndimas läbi tulede
kesk metsi mis meile mõlemile võõrad
mõtete ekseldes
kahe päeva vahel eksides
sina erinevate hoiakute vahel keksides
justkui mäng milles ma kaasa teha ei soovi
korduvalt proovitud äng sinu mängimist enam ei soosi
kuulsime lainete kohinat ja metsade mühinat
mille fooniks muusika
lühidalt
olid toredad õhtud

nüüd juba päikest näeme vähem
sest uue kuu tulek polnud nii muretu
unetuna mõtlen su suletud huultest
ja sellest langevast tähest
järgmise alguse saabumine ei mahu mulle enam pähe

aina ringiratast ja üles
spiraalselt kuu tuules
unes suudlen mälestust sellest kuidas taevas oli tume
ja mina veel tumedamalt mäletamas eelmist päeva
sumedalt öeldes et kaugemaks oleks võinud jääda
aga vaat mis juhtus
mis seal ikka
jälle üks tiir luhtus
eks näis mis tulevik toob
eks näis mis juhtub
eks juhus pole muud kui soovitud uhkus
mida me teineteise jaoks vahel ka kaotame
nagu aastaaegadest me sõltuks
üksteise ette endi südameid laotame
ja milleks nüüd see kõrkus
võib-olla kui sa poleks mu nõrkus
siis targemad võiksime mõlemad olla
vajades vaid aega et harvemaks
jääks kõik meie “võib-ollad”
ja teadmatusega nõustumine viiks meid kasvõi eraldi
kaugele kaugele ära

sest mina tahan et uus algus

kuskil kaugel kaugel

tooks mind
ja äkki isegi ka sind

veidi maa peale tagasi

 

“Neuroosid pt. 1: palun” loe SIIT“Neuroosid pt. 3: outro” on tulekul.

Foto: Erakogu

+ posts
+ posts