Neuroosid pt. 1: palun

Published On: May 15, 2016By

ford

olen kuidagi alati mõtetes kaugel
niimoodi mu jõud raugebki…

hetkel heliseb mu kõrvus sinu tänavavalgustite käes helehallidena näivate silmade kõla
hetkel kuulen kuidas su sammud keset minu musti mõtteid tekitavad valanguna võnkeid
justkui sõda mu südame ja mõistuse vahel
ahelreaktsioon mõtte ja mõttetuse kahestumise kaanel
kesk lehekülgi mis täissoditud plaane minust sinust meist
ja mõttest kuidas koos oleks lihtsam leida endid ja teineteist
hetkel ma tunnen et sina ei tunne midagi
seda minagi
tunnen et ei tunne midagi aga samas miski igavikuline painab mind
vabana laman kellegi ees kes ei sea piire
mina ise aga loonud endale puuri kust välja saamisega kiire
sest mõte sinust ootab mind tagasi

hetkel ma hoian end veel tagasi

palun ära saa minust valesti aru
aga ma lihtsalt
sa lihtsalt

sa lumena langed
ja tekitad hanged
su jäises tuules sireenid on üdini malbed
su mäng nõuab vange
ja mina sattusin ohvriks
sest sa pakkisid kohvrid ja asusid minu alateadvusesse elama
sa alateadlik allmaailma printsess
samas teadlikult täidad mu seinad ja lae
mu teadvuses tammud ja su soojad sammud
on justkui pintsel mu paberil
ma pagesin
kauaks
ladusin lauad
ehitasin hälli ümber hauaks ja matsin end
kuid kui kauaks peaksin ma tegelikult kaduma
kuniks oleksin viimaks võimeline aduma
sinu suurust
kesk täiskuu kuumust
ma suudlen sind läbi une ning suundun siis tagasi

kas olen armunud sinusse või mõttesse sinust
kaugemale ma pole veel jõudnud
pole lõpuni murdund
kuid lõpuks ehk lõpetab aeg selle mõttetu lõputuna näiva raevu minu sees
õpetab ehk kuidas leida endas meest
mitte tühipaljast noort naiivsete mõtete peeglit
samas sel viisil poleks keegi võimeline unistama
poleks võimeline mäletama
ega unustama
kõik on katki aga see on nii ilus
sest
kõik uus on unustatud vana
ja mina ikka kipun unustama
et olen õppind
haiget saanud
haiget teinud
mõelnud
kaalund
kuid jällegi kõik samad rehad läbi tammun
jalad verel
kindlal sammul

kunagi ma õpin
luban
siis kui esimene lumi suland
tõusen fööniksina tuhast
ja palun

palun ära saa minust valesti aru

palun löö oma mõttekambrite uksed minu ees lahti
palun
seo oma sõrmed minu sõrmede ümber
palun
puhka oma pead minu rinnal
palun
uinu ja unusta
lähme oleme koos armunud
(palun)

 

“Neuroosid pt. 2: maa peale tagasi” loe SIIT.

Foto: Gevin Niglas

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Neuroosid pt. 1: palun

Published On: May 15, 2016By

ford

olen kuidagi alati mõtetes kaugel
niimoodi mu jõud raugebki…

hetkel heliseb mu kõrvus sinu tänavavalgustite käes helehallidena näivate silmade kõla
hetkel kuulen kuidas su sammud keset minu musti mõtteid tekitavad valanguna võnkeid
justkui sõda mu südame ja mõistuse vahel
ahelreaktsioon mõtte ja mõttetuse kahestumise kaanel
kesk lehekülgi mis täissoditud plaane minust sinust meist
ja mõttest kuidas koos oleks lihtsam leida endid ja teineteist
hetkel ma tunnen et sina ei tunne midagi
seda minagi
tunnen et ei tunne midagi aga samas miski igavikuline painab mind
vabana laman kellegi ees kes ei sea piire
mina ise aga loonud endale puuri kust välja saamisega kiire
sest mõte sinust ootab mind tagasi

hetkel ma hoian end veel tagasi

palun ära saa minust valesti aru
aga ma lihtsalt
sa lihtsalt

sa lumena langed
ja tekitad hanged
su jäises tuules sireenid on üdini malbed
su mäng nõuab vange
ja mina sattusin ohvriks
sest sa pakkisid kohvrid ja asusid minu alateadvusesse elama
sa alateadlik allmaailma printsess
samas teadlikult täidad mu seinad ja lae
mu teadvuses tammud ja su soojad sammud
on justkui pintsel mu paberil
ma pagesin
kauaks
ladusin lauad
ehitasin hälli ümber hauaks ja matsin end
kuid kui kauaks peaksin ma tegelikult kaduma
kuniks oleksin viimaks võimeline aduma
sinu suurust
kesk täiskuu kuumust
ma suudlen sind läbi une ning suundun siis tagasi

kas olen armunud sinusse või mõttesse sinust
kaugemale ma pole veel jõudnud
pole lõpuni murdund
kuid lõpuks ehk lõpetab aeg selle mõttetu lõputuna näiva raevu minu sees
õpetab ehk kuidas leida endas meest
mitte tühipaljast noort naiivsete mõtete peeglit
samas sel viisil poleks keegi võimeline unistama
poleks võimeline mäletama
ega unustama
kõik on katki aga see on nii ilus
sest
kõik uus on unustatud vana
ja mina ikka kipun unustama
et olen õppind
haiget saanud
haiget teinud
mõelnud
kaalund
kuid jällegi kõik samad rehad läbi tammun
jalad verel
kindlal sammul

kunagi ma õpin
luban
siis kui esimene lumi suland
tõusen fööniksina tuhast
ja palun

palun ära saa minust valesti aru

palun löö oma mõttekambrite uksed minu ees lahti
palun
seo oma sõrmed minu sõrmede ümber
palun
puhka oma pead minu rinnal
palun
uinu ja unusta
lähme oleme koos armunud
(palun)

 

“Neuroosid pt. 2: maa peale tagasi” loe SIIT.

Foto: Gevin Niglas

+ posts
+ posts