4dimensioon uuris ukrainlastelt, kuidas nad tõlgendavad Tallinna linnaruumis olevat näitust “Hetk”.

Tänutunne turvalises keskkonnas viibimise üle või hoopis valus mälupilt ja terav torge südamesse? Tallinna linnapilti, täpsemalt Õismäe, Mustamäe ja Lasnamäe reklaamtahvlitele, ilmusid veebruaris kõhedust tekitavad pildid hävinenud linnaruumist. Tegemist on veel viimast päeva linnas oleva näitusega “Hetk”, mille autorid on Rebeca Rosalia Parbus ja Estookin. Installatsioonide eesmärk on panna inimesi mõtlema, mille eest saame tänases ebapüsivas maailmas tänulikud olla.

Näitus tekitas inimestes vastakaid arvamusi, kuid peamiselt jäi kõlama üks: sellised pildid mõjusid õõvastavalt. MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi läbiviidud uuringud näitasid, et lausa 56% vastanutest ei toetanud näituse avalikku eksponeerimist linnaruumis. Sama tulemust näitavad ka sotsiaalmeediapostitused – fotode all, mis kujutavad “Hetk” teoseid, on enamik reaktsioone kurjad näod. Arvamust avaldasid aga suuremas osas Eesti kodanikud. Kuidas suhtusid näitusesse Eestis elavad ukrainlased ning milline oli teoste mõju nende hingele?

“Pildid meenutasid mulle kahtlemata hävingut Ukrainas. Iga kodu, iga armastatud hoonet, mille Venemaa raketid on hävitanud”

Nii kommenteeris pilte Viktooria Moiseienkova – noor ukrainlanna, kes tuli Eestisse 2022. aastal peale täiemahulise sõja algust Ukrainas. Siia saabudes alustas neiu vabatahtlikku tööd Ukraina abistamiseks, leidnud omale tiimi, lõi ta MTÜ Ukraina Nimel, millega pingutatakse igapäevaselt, et abistada kodumaa relvajõude.

“Vabatahtlikuna olen näinud palju hävingut ja kogenud kaotusi, nii et need pildid ei tekitanud minus mingeid emotsioone,” sõnas Viktooria. Ta on kogenud nii palju hullemat, et installatsioonid ei mõjunud enam hirmutavalt. Viktooria sõnul on turvalisus kujuteldav väärtus nii kaua kui kestab Ukraina-Vene sõda. “Täna on see Ukraina, homme liigub vaenlane edasi,” lausus ta.

Viktooria on kodumaal toimuvaga igapäevaselt kursis, sest suhtleb Ukraina sõduritega. Eriti sügavalt tegi talle haiget oma viimatise kodulinna Harkivi hävitatuna nägemine. Tema sünnilinn Lõssõtšansk on venelaste poolt okupeeritud. Viktoorial elab Ukrainas endiselt palju sõpru ning ta loodab südamest, et ühel päeval lõpeb sõda Ukraina võiduga.

Ukraina sõjapõgenik Viktooria Moiseienkova. Erakogu

Denys (nimi muudetud – toim) on noor Ukraina päritolu noormees, kes õpib Eesti ülikoolis. Eestisse saabus ta juba 2017. aasta augustis. Denysi sõnul mõjusid teostes nähtud vaated tuttavalt, kuid ei tekitanud liigselt negatiivseid emotsioone, arvestades, et ta on Eesti ühiskonnaga niivõrd hästi kohanenud. Siiski kerkisid tema mälestustes esile kurvad pildid hävinenud linna õhkkonnast, kuna Ukrainas on nukras seisundis tohutult suur osa linnasid. Isegi majad, mis ei ole saanud pommitabamust, hakkasid Denysi sõnul sõja ajal nukramad ja masendavamad välja nägema.

Kas installatsioon täitis oma eesmärki: tuletada meile meelde, mille eest saame igapäevaelus tänulikud olla?

Viktooria arvates sõltub näituse tõlgendus inimese kujutlusest. Ta sõnas, et kindlasti panevad need vähemalt hetkeks mõtlema ning eluolu üle reflekteerima. Ukrainlaste jaoks on Viktooria sõnutsi ekspositsioonidel sügavam mõju – need annavad aimu eestlaste toetusest.

“Kui näituse mõte on tekitada eestlastes tänulikkust kõige käesoleva eest, siis pigem teeks seda näidates, mida on Eesti riigis head” – Ukraina päritolu noormees Denys

Denys on arvamusel, et sedalaadi näitused ei ole linnaruumi ülespanduna hea idee. Tänutunde tekitamine on eesmärk, millele saab läheneda erinevat moodi. Kas seda peaks tingimata tegema läbi negatiivsete tunnete tekitamise? Denysi arvates oleks positiivsem lähenemine palju mõjusam. “Kui näituse mõte on tekitada eestlastes tänulikkust kõige käesoleva eest, siis pigem teeks seda näidates, mida on Eesti riigis head,” sõnas ta.

Täna on näitus veel viimast päeva nähtav ning kindlasti on see jätnud jälje paljude elanike hinge. Olgu tänu ehmatavatele emotsioonidele või hoopis hoobile reaalsusest, täitus kahtlemata kõigi näitusega kokkupuutujate süda vähemal või suuremal määral tänutundega. Saame olla õnnelikud ja tänulikud, et elame Eestis – rahus ja vabaduses.