Z-generatsiooni nostalgiaväli kui kollektiivne anemoia

Published On: April 15, 2024By

Z-põlvkond hakkab suureks saama. Mõnele tundub, et tänapäeva noored ei saagi täiskasvanuks. Vanuse poolest küll, aga välimuselt? Käitumiselt? Põlvkonna iseärasused on siiski vaid hea elu kõrvalnähud. Heaoluühiskonna lapsed saavad olla kauem lapsed, sest nad ei pea ennast täiskasvanute maailmaga vaevama. Seadsin sammud eakaaslaste mälestusradadele ning nägin seal mõndagi huvitavat. Püsi kaasas.

Pikemast lapsepõlvest hoolimata alustavad ka zoomer’id ülikooliõpinguid, lähevad tööle ja saavad lapsi. Zoomer’iteks kutsutakse 1990ndate keskpaigast kuni 2010ndate alguseni sündinud noori, keda elab Eestis pisut üle kahesaja tuhande. Põlvkonna üleskasvamine loob aga omakorda neid ühendava nostalgiavälja, mille kujunemisele viitab muuhulgas sajandialguse nostalgiakauba müügiletulek. 

Selles ei ole midagi erakordset. Kõigil põlvkondadel on jagatud mälestused lapsepõlvest, olgu selleks 1980. aasta olümpiaregatt, Õllesummer või Lottemaa avamine. Z-generatsioon on aga esimene, kelle lapsepõlvemaailm on eksisteerinud paralleelselt ka küberruumis. Nutitelefonide levik muutis võimalikuks iga eluhetke jäädvustamise ning sotsiaalmeediasse laetud mälestused on igavesed.

Minu laste lastelastel on vaatamiseks juba mu algklassides tehtud lollustest 720-pikslise teravusega videosalvestused.

Kindlasti muudab see kogu mineviku tajumist. Olen näinud enda vaarisast paari mustvalget pilti, mis on tehtud tema elu tähtsamatel hetkedel. Minu laste lastelastel on aga vaatamiseks juba mu algklassides tehtud lollustest 720-pikslise teravusega videosalvestused, mis hõljuvad üleslaetuna kusagil pilves ka aastaid pärast minu siirdumist pilvedesse hõljuma. Kaldusin aga teemast kõrvale.

Niisiis, Z-põlvkonna ühine nostalgiaväli erineb eelnevate inimpõlvede lapsepõlvemälestustest. Peamiselt selle poolest, et tänu suurele video- ja pildimaterjali hulgale on võimalik luua tagaigatsetud aegadest küllaltki personaalne mälupiltide montaaž. Just need montaažid ongi parasjagu tegemas võidukäiku sotsiaalmeedias. Parimaks näiteks on TikToki ja Instagrami lühivideod, millel vaatamisi miljonites. Formaate on sadu – retromuusika miksidest tihedate multikamontaažideni, ning arusaadavalt ei ole võimalik kõiki neid alamžanre kaardistada ja analüüsida. Siiski on mõned nostalgilised tüüpklipid, millele tahan natuke tähemärke kulutada.

Nostalgiaesemed ja taasloodud kogemused

Mälumontaažide levinud standardiks on pildid lapsepõlve mänguasjadest ja muudest vidinatest. Selline formaat oli laialt levinud ka varasemalt, näiteks “Ainult 90ndate lapsed mäletavad” postitused Facebookis ja mujal somes. Tänased sisuloojad panevad selle aga ajastule omasesse konteksti ehk 15-sekundilisse videosse, taustaks mängimas mõni hetkel viraalne muusikapala. Mis seal salata, esemetel on nostalgiatundega tugev seos: täissünteetiline mänguautode liiklusvaip ja sajandialguse Legod võtavad kõhu alt õõnsaks küll.

“Ainult 00ndate lapsed mäletavad” on formaadina levinud ka varasemalt, kuid z-põlvkond on pannud selle ajastule omasesse konteksti ehk 15-sekundilisse videosse. Foto: kuvatõmmis

Põikan jälle rajalt kõrvale, kuid on tähelepanuväärne, kui kiiresti saab esemest nostalgiakaup. Nagu tränapäevale, vabandust, tänapäevale kohane, muudetakse emotsioonid osavalt müüdavaks tooteks. Eriti ilmneb see rõivamoes, aga ka igasuguste gädžetite ja vidžetite turul. Valem on lihtne. Tuleb luua trendikas toode, mida saab müüa esimesed kümme aastat kui uut ja põnevat, ning järgmised kümme aastat kui throwback-vintage moeröögatust. Samas ei saa ma seda ärihaidele pahaks panna. Nostalgia on igal juhul teemas, olenemata ajahetkest. Ja seda mitte ainult ärihaide, vaid ka väiksemate kalade jaoks. Ega ma muidu sellest kirjutaks.

Tuleb luua trendikas toode, mida saab müüa esimesed kümme aastat kui uut ja põnevat, ning järgmised kümme aastat kui throwback-vintage moeröögatust.

Aga. Nii kohtabki juba ka kõnealustes montaažides pimedas helendavaid fidgetspinnereid, tasakaaluliikureid ja muid hilisema aja trenditooteid, mis loodetavasti siiski tagasitulekut ei plaani. 

Teine levinud formaat, mis infovoos ette tuleb, on märksa loovam. Seda võiks nimetada “kogemuslikuks lühireisiks minevikku”. Sinna kuuluvad kõiksugused videod nagu näiteks “POV: on 2012. aasta suvi ja sa mängid Minecrafti, samal ajal kui kogu pere juba magab”. Sellise lühivideo õnnestumiseks läheb vaja palju enamat kui pilti spinnerist või Legodest. Esmalt pead sa tabama hetke, mis on suure tõenäosusega eakaaslastel ühine. Teiseks pead sa suutma selle hetke usutavalt taasluua. 

Enamiku vaatajate jaoks jäävad kogemuslikud mälumontaažid arusaamatuks, kuid kindlal sihtrühmal tekitavad need magusvalusaid emotsioone. Foto: kuvatõmmis

Minecrafti näite juures toimib see järgmiselt: teki all on avatud arvuti, mille ekraanil liikumatu pilt tuntud arvutimängust. Taustaks mängib melanhoolne mängu taustamuusika ning viimase lihvi annab ritsikate siristamine, mis viitab soojale suveööle. Kogemuslikuks muudab video filmimise rakurss, mis näitab toimuvat justkui lapse vaatepunktist. Jah, suurele osale vaatajatest jääb see arusaamatuks ning ei tekita mingeid emotsioone. Kuid kui sa juhtud kuuluma nende zoomer’ite hulka, kes möödunud kümnendil tõepoolest mõnel sumedal suveööl salaja Minecrafti mängis, tekib sul tahtmine silmad peast nutta. Sest just nii see ju kunagi enne oligi! Ja nüüdseks on see mälestusväärne “enne” kadunud minevikku, enneminevikku.

Saladuslik anemoia

Kolmandat tüüpi mälumontaažid, olgem ausad, muudavad nõutuks. Aina tihedamini satub minu infovoogu klippe, mis kujutavad postsovetlikke maakohti või hruštšovkadega palistatud linnatänavaid. Tavaliselt on lisatud lakooniline kiri: “kevad Ida-Euroopas” vms. Taustaks mängib minoorne klaver või bändi Molchat Doma bassiriff. Kahtlemata leidub sadade tuhandete vaatajate seas küllaga doomereid ja vanemaealisi internetikasutajaid, kelles võivad sellised kaadrid tõesti helli tundeid tekitada. Kuid postituse all kommentaariumis tunglevad minuvanused, 21. sajandi lapsed. Mida on Euroopa Liidus sündinutel asja kõledasse nõukaolmesse, et seda hellalt mälus monteerida?

Anemoia tähendab nostalgiat aegade ja paikade vastu, kus sa päriselt viibinud ei ole. Nii tõmbabki lühike videoklipp minu eakaaslasi ligi nagu vilkuv lamp hruštšovka trepikojas ööliblikaid.

Ma ei ole antropoloog ega nostalgiauurija (tuletan seda meelde eelkõige endale), kuid vaadatud sisu põhjal näen siiski ka võimalikku seletust. Nimelt elavad nähtud kujutised renti maksmata meie ühiskondlikus mälus. Mälestused suvisest kolhoosipõllust või õhtuse magalarajooni ähvardavalt kõrgetest paneelmajadest on meieni jõudnud läbi vanemate ja vanavanemate juttude, filmide, raamatute jne. Jagatud kultuurimälu loob aga huvitava fenomeni nimega anemoia (eesti keeles sellele nähtusele veel head vastet ei leidu). Anemoia tähendab nostalgiat aegade ja paikade vastu, kus sa päriselt viibinud ei ole. Nii tõmbabki lühike videoklipp minu eakaaslasi ligi nagu vilkuv lamp hruštšovka trepikojas ööliblikaid.

Ühine kultuurimälu paneb saladuslikul kombel igatsema ka aegu ja kohti, kus tegelikult elatud ei ole. Selle nähtuse nimi on anemoia. Foto: kuvatõmmis

Kaldun taas fookusest kõrvale (internetiajastu laste hüplev tähelepanu…), kuid samasse patta saab segada ka déjà-vu tunde, et toimuv on juba varem kogetud. Olen kogenud äratundmist, vaadates filme või kuulates muusikat, millega ma päris kindlasti varem kokku puutunud ei ole. Küllap on ka siin süüdlaseks meie ühine jagatud kultuurimälu, mis kusagilt sügavusest pinnale pressib.

Minevik ei tule kunagi tagasi

Hoolimata TikToki ja Instagrami sisuloojate püüetest ei tule minevik mitte kunagi tagasi. Lihtsalt ei tule. Lihtminevik ega enneminevik ka mitte. Einstein võinuks ehk selle peale nüüd kätega vehkima hakata, aga teda pole enam meie keskel, siinses ajas ja ruumis. Me ei tunneta aja olemust kvantmaailma võimalikkuste järgi. Kõik ei eksisteeri ühel ajal ja ühekorraga.

Meie aeg astub armutult ühes suunas ning jätab maha nii pimedas helendavad spinnerid, sünteetilised liiklusvaibad, pöörased 90ndad kui ka Nõukogude aja. Ja vahest ongi hea. Sest samamoodi nagu teeb kõhu alt õõnsaks mineviku meenutamine, tekitab põnevust ka teadmatus homse ees. 

Mis siis ikka, lähme edasi. Homsesse, kus me pole varem mitte kunagi elanud. Või siis enneminevikku? Kuigi seal me oleme juba enesele teadmata käinud, kaldudes korraks veel teemast kõrvale. 

Nii lõpeb mu jalutuskäik zoomer’ite mälestusradadel, kus aga elu edasi kihab. Peagi oleme ka meie möödanik ning elame edasi vaid kusagil serverites või siis kollektiivses anemoias. Kuniks möödub lõplikult sellegi põlvkonna nostalgia ja tulevad järgmised enda mälumontaažidega.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Z-generatsiooni nostalgiaväli kui kollektiivne anemoia

Published On: April 15, 2024By

Z-põlvkond hakkab suureks saama. Mõnele tundub, et tänapäeva noored ei saagi täiskasvanuks. Vanuse poolest küll, aga välimuselt? Käitumiselt? Põlvkonna iseärasused on siiski vaid hea elu kõrvalnähud. Heaoluühiskonna lapsed saavad olla kauem lapsed, sest nad ei pea ennast täiskasvanute maailmaga vaevama. Seadsin sammud eakaaslaste mälestusradadele ning nägin seal mõndagi huvitavat. Püsi kaasas.

Pikemast lapsepõlvest hoolimata alustavad ka zoomer’id ülikooliõpinguid, lähevad tööle ja saavad lapsi. Zoomer’iteks kutsutakse 1990ndate keskpaigast kuni 2010ndate alguseni sündinud noori, keda elab Eestis pisut üle kahesaja tuhande. Põlvkonna üleskasvamine loob aga omakorda neid ühendava nostalgiavälja, mille kujunemisele viitab muuhulgas sajandialguse nostalgiakauba müügiletulek. 

Selles ei ole midagi erakordset. Kõigil põlvkondadel on jagatud mälestused lapsepõlvest, olgu selleks 1980. aasta olümpiaregatt, Õllesummer või Lottemaa avamine. Z-generatsioon on aga esimene, kelle lapsepõlvemaailm on eksisteerinud paralleelselt ka küberruumis. Nutitelefonide levik muutis võimalikuks iga eluhetke jäädvustamise ning sotsiaalmeediasse laetud mälestused on igavesed.

Minu laste lastelastel on vaatamiseks juba mu algklassides tehtud lollustest 720-pikslise teravusega videosalvestused.

Kindlasti muudab see kogu mineviku tajumist. Olen näinud enda vaarisast paari mustvalget pilti, mis on tehtud tema elu tähtsamatel hetkedel. Minu laste lastelastel on aga vaatamiseks juba mu algklassides tehtud lollustest 720-pikslise teravusega videosalvestused, mis hõljuvad üleslaetuna kusagil pilves ka aastaid pärast minu siirdumist pilvedesse hõljuma. Kaldusin aga teemast kõrvale.

Niisiis, Z-põlvkonna ühine nostalgiaväli erineb eelnevate inimpõlvede lapsepõlvemälestustest. Peamiselt selle poolest, et tänu suurele video- ja pildimaterjali hulgale on võimalik luua tagaigatsetud aegadest küllaltki personaalne mälupiltide montaaž. Just need montaažid ongi parasjagu tegemas võidukäiku sotsiaalmeedias. Parimaks näiteks on TikToki ja Instagrami lühivideod, millel vaatamisi miljonites. Formaate on sadu – retromuusika miksidest tihedate multikamontaažideni, ning arusaadavalt ei ole võimalik kõiki neid alamžanre kaardistada ja analüüsida. Siiski on mõned nostalgilised tüüpklipid, millele tahan natuke tähemärke kulutada.

Nostalgiaesemed ja taasloodud kogemused

Mälumontaažide levinud standardiks on pildid lapsepõlve mänguasjadest ja muudest vidinatest. Selline formaat oli laialt levinud ka varasemalt, näiteks “Ainult 90ndate lapsed mäletavad” postitused Facebookis ja mujal somes. Tänased sisuloojad panevad selle aga ajastule omasesse konteksti ehk 15-sekundilisse videosse, taustaks mängimas mõni hetkel viraalne muusikapala. Mis seal salata, esemetel on nostalgiatundega tugev seos: täissünteetiline mänguautode liiklusvaip ja sajandialguse Legod võtavad kõhu alt õõnsaks küll.

“Ainult 00ndate lapsed mäletavad” on formaadina levinud ka varasemalt, kuid z-põlvkond on pannud selle ajastule omasesse konteksti ehk 15-sekundilisse videosse. Foto: kuvatõmmis

Põikan jälle rajalt kõrvale, kuid on tähelepanuväärne, kui kiiresti saab esemest nostalgiakaup. Nagu tränapäevale, vabandust, tänapäevale kohane, muudetakse emotsioonid osavalt müüdavaks tooteks. Eriti ilmneb see rõivamoes, aga ka igasuguste gädžetite ja vidžetite turul. Valem on lihtne. Tuleb luua trendikas toode, mida saab müüa esimesed kümme aastat kui uut ja põnevat, ning järgmised kümme aastat kui throwback-vintage moeröögatust. Samas ei saa ma seda ärihaidele pahaks panna. Nostalgia on igal juhul teemas, olenemata ajahetkest. Ja seda mitte ainult ärihaide, vaid ka väiksemate kalade jaoks. Ega ma muidu sellest kirjutaks.

Tuleb luua trendikas toode, mida saab müüa esimesed kümme aastat kui uut ja põnevat, ning järgmised kümme aastat kui throwback-vintage moeröögatust.

Aga. Nii kohtabki juba ka kõnealustes montaažides pimedas helendavaid fidgetspinnereid, tasakaaluliikureid ja muid hilisema aja trenditooteid, mis loodetavasti siiski tagasitulekut ei plaani. 

Teine levinud formaat, mis infovoos ette tuleb, on märksa loovam. Seda võiks nimetada “kogemuslikuks lühireisiks minevikku”. Sinna kuuluvad kõiksugused videod nagu näiteks “POV: on 2012. aasta suvi ja sa mängid Minecrafti, samal ajal kui kogu pere juba magab”. Sellise lühivideo õnnestumiseks läheb vaja palju enamat kui pilti spinnerist või Legodest. Esmalt pead sa tabama hetke, mis on suure tõenäosusega eakaaslastel ühine. Teiseks pead sa suutma selle hetke usutavalt taasluua. 

Enamiku vaatajate jaoks jäävad kogemuslikud mälumontaažid arusaamatuks, kuid kindlal sihtrühmal tekitavad need magusvalusaid emotsioone. Foto: kuvatõmmis

Minecrafti näite juures toimib see järgmiselt: teki all on avatud arvuti, mille ekraanil liikumatu pilt tuntud arvutimängust. Taustaks mängib melanhoolne mängu taustamuusika ning viimase lihvi annab ritsikate siristamine, mis viitab soojale suveööle. Kogemuslikuks muudab video filmimise rakurss, mis näitab toimuvat justkui lapse vaatepunktist. Jah, suurele osale vaatajatest jääb see arusaamatuks ning ei tekita mingeid emotsioone. Kuid kui sa juhtud kuuluma nende zoomer’ite hulka, kes möödunud kümnendil tõepoolest mõnel sumedal suveööl salaja Minecrafti mängis, tekib sul tahtmine silmad peast nutta. Sest just nii see ju kunagi enne oligi! Ja nüüdseks on see mälestusväärne “enne” kadunud minevikku, enneminevikku.

Saladuslik anemoia

Kolmandat tüüpi mälumontaažid, olgem ausad, muudavad nõutuks. Aina tihedamini satub minu infovoogu klippe, mis kujutavad postsovetlikke maakohti või hruštšovkadega palistatud linnatänavaid. Tavaliselt on lisatud lakooniline kiri: “kevad Ida-Euroopas” vms. Taustaks mängib minoorne klaver või bändi Molchat Doma bassiriff. Kahtlemata leidub sadade tuhandete vaatajate seas küllaga doomereid ja vanemaealisi internetikasutajaid, kelles võivad sellised kaadrid tõesti helli tundeid tekitada. Kuid postituse all kommentaariumis tunglevad minuvanused, 21. sajandi lapsed. Mida on Euroopa Liidus sündinutel asja kõledasse nõukaolmesse, et seda hellalt mälus monteerida?

Anemoia tähendab nostalgiat aegade ja paikade vastu, kus sa päriselt viibinud ei ole. Nii tõmbabki lühike videoklipp minu eakaaslasi ligi nagu vilkuv lamp hruštšovka trepikojas ööliblikaid.

Ma ei ole antropoloog ega nostalgiauurija (tuletan seda meelde eelkõige endale), kuid vaadatud sisu põhjal näen siiski ka võimalikku seletust. Nimelt elavad nähtud kujutised renti maksmata meie ühiskondlikus mälus. Mälestused suvisest kolhoosipõllust või õhtuse magalarajooni ähvardavalt kõrgetest paneelmajadest on meieni jõudnud läbi vanemate ja vanavanemate juttude, filmide, raamatute jne. Jagatud kultuurimälu loob aga huvitava fenomeni nimega anemoia (eesti keeles sellele nähtusele veel head vastet ei leidu). Anemoia tähendab nostalgiat aegade ja paikade vastu, kus sa päriselt viibinud ei ole. Nii tõmbabki lühike videoklipp minu eakaaslasi ligi nagu vilkuv lamp hruštšovka trepikojas ööliblikaid.

Ühine kultuurimälu paneb saladuslikul kombel igatsema ka aegu ja kohti, kus tegelikult elatud ei ole. Selle nähtuse nimi on anemoia. Foto: kuvatõmmis

Kaldun taas fookusest kõrvale (internetiajastu laste hüplev tähelepanu…), kuid samasse patta saab segada ka déjà-vu tunde, et toimuv on juba varem kogetud. Olen kogenud äratundmist, vaadates filme või kuulates muusikat, millega ma päris kindlasti varem kokku puutunud ei ole. Küllap on ka siin süüdlaseks meie ühine jagatud kultuurimälu, mis kusagilt sügavusest pinnale pressib.

Minevik ei tule kunagi tagasi

Hoolimata TikToki ja Instagrami sisuloojate püüetest ei tule minevik mitte kunagi tagasi. Lihtsalt ei tule. Lihtminevik ega enneminevik ka mitte. Einstein võinuks ehk selle peale nüüd kätega vehkima hakata, aga teda pole enam meie keskel, siinses ajas ja ruumis. Me ei tunneta aja olemust kvantmaailma võimalikkuste järgi. Kõik ei eksisteeri ühel ajal ja ühekorraga.

Meie aeg astub armutult ühes suunas ning jätab maha nii pimedas helendavad spinnerid, sünteetilised liiklusvaibad, pöörased 90ndad kui ka Nõukogude aja. Ja vahest ongi hea. Sest samamoodi nagu teeb kõhu alt õõnsaks mineviku meenutamine, tekitab põnevust ka teadmatus homse ees. 

Mis siis ikka, lähme edasi. Homsesse, kus me pole varem mitte kunagi elanud. Või siis enneminevikku? Kuigi seal me oleme juba enesele teadmata käinud, kaldudes korraks veel teemast kõrvale. 

Nii lõpeb mu jalutuskäik zoomer’ite mälestusradadel, kus aga elu edasi kihab. Peagi oleme ka meie möödanik ning elame edasi vaid kusagil serverites või siis kollektiivses anemoias. Kuniks möödub lõplikult sellegi põlvkonna nostalgia ja tulevad järgmised enda mälumontaažidega.