Eelmisel reedel, 29. septembril tõsteti Tartu turuhoone letid kaubast tühjaks ning ajaloolisest hoonest sai hiiglaslik peoruum. Aga Meeli, isepäine eakas turumüüja, otsustas enda kauba letile jätta ning veeta terve öö tudengite “Värske Liha Peol” kurke ja ploome müües. Sattusin juhuslikult tema abiliseks ning nägin mõndagi huvitavat elust ja ärist.

22.40

Pidu algab kell 23, kuid juba kakskümmend minutit varem lookleb turuhoone ukse taga sajameetrine järjekord. Rahvast on oodata veelgi – Facebooki üritusel on huvitatuid 1200. Viimaks kui piletikontroll algab, liigub rahvamass sujuvalt pisut jahedasse turuhoone saali, kus lõhnab tuntavalt värske liha ja kala järele. Lettidel pole aga ei steiki ega lõhet. Eemalt paistab külmletile ehitatud baar, saali teise otsa on valmis seatud tantsuplats. Kuid enamik lettidest on siiski täiesti tühjad või riidega kinni kaetud.

Jõuan saali keskele, kus laiutab minu suureks üllatuseks laud, mis on jätkuvalt kaubast lookas. Veider, mõtlen – ilmselt unustasid nad toidukraami kinni katta. Just siis pistab oma pea leti tagant välja Meeli, müügileti omanik, ja naeratab.

“Te olete kell 11 õhtul tööl?” ei suuda ma silmi uskuda. Meeli vastab, et muidugi – justkui oleks see iseenesest mõistetav, et ööklubides soolakurki ja küüslauku osta saab. “Ma olen siin terve öö,” lisab ta. Ikka veel segaduses, ütlen, et ma võtaksin siis ühe ploomi. “Ikka saab!” naeratab müüjaproua.

Ploomi mugides hakkan juhtunut seedima. Olukord tundub liiga absurdne, et mitte sellest osa saada. Lähen tagasi leti juurde ja küsin, et kas ma tohin appi tulla. “Miks ei tohi!” arvab Meeli.

23.27

Vaatame peole saabuvaid karvaseid ja sulelisi ning räägime elust. Saan teada, et Meeli on töötanud turuhoones juba 50 aastat. Noorena õppis ta akordionit, tal olla isegi absoluutne kuulmine, kuid vanemate rahalise kitsikuse tõttu ei saanud ta edasi õppima minna. Siis kolis Tartusse, kaasas vaid kaks kohvrit, ja asus tööle turuhoone kooperatiivis. Eesti iseseisvudes hakkas ta füüsilisest isikust ettevõtjaks ning tänaseks on tal kolm töötajat ja arvukalt maaletoojate kontakte.

Korraga katkestatakse meie jutt: “Kas teie käest saab päriselt osta? Vau kui äge! Ma võtaks siis ploome.” 

Lookas lett tõmbab piduliste tähelepanu ning ostjaid tuleb üha juurde. Lisaks ploomidele ostetakse vaarikaid ja õunu. Üks päikeseprillidega noorhärra ostab isegi puraviku kujulise pähklipurustaja.

Nüüd heliseb Meeli telefon: ta peab minema ja kolleegi uksest sisse laskma. Hetke pärast seisan üle kahekümne meetri pikkuse leti ees ihuüksi ja proovin aru saada, mis toimub. Tund aega tagasi seisin ma sõpradega järjekorras, et peole saada, nüüd müün teistele tudengitele keset peomöllu kurke. 

Äkki möödub letist tumedate juustega noormees, haarab lennult ühe kommikoti ja püüab kaduda. “Eu sina! Anna tagasi!” kamandan kaitseväes omandatud toonil. Läheb õnneks – leti taga seisjana mõjun piisava autoriteedina. Noormees toob kommid tagasi. “Mida sa mõtled?” küsin etteheitvalt, kuid vastust ei tule. Poiss sulab mürgliga ühte.

23.55

Õnneks naaseb kogenud turutädi juba varsti. Räägin vahejuhtumist, mille peale ta lihtsalt ohkab: “Päeval ei juhtu seda tihti, joodikutega ehk vahel.” Nüüd on melu kõvasti hoogu kogunud. Kõlab 5miinuse “Erootikapood”, mis ajab rahva puhta pöördesse. Eestlastele omane tagasihoidlikkus on kadunud nagu eurod tudengite pangakontodelt.

Uurin Meeli käest, miks ta ikkagi ainukesena müüma jäi. “Ega see rahaliselt ära ei tasu. Aga siin ma näen noori,” vastab ta. “Magada saab ju hiljem ka. Noorte nägemine annab mulle endale ka energiat juurde.” Ja energiat sel seltskonnal jagub. Tantsuplatsil on esimene elumees kukile võetud, kus ta võidukalt kätega vehkides teatab: maailm, see on tema linnulaat!

Küsin, mida mu kolleeg muusikast arvab. Meeli leiab, et võib-olla liiga kõva, aga paneb inimesed liikuma. Et ilus. “See on suurim pidu, mis siin turuhoones peetud,” lisab ta elutargalt ja ma usun teda. Inimesi tuleb aina juurde, olles tihedalt külg külje vastas nagu Meeli kurgid soolvees.

00.23

Kõlab grupeeringu FMMB eriti rämedate sõnadega segimöllu lugu. Selle sõnum paneks tundeerksama müügitädi õhku ahmima ja kukutaks lugemisprillid ninalt, aga Meeli naeratab. “Meie ajal mängiti ikka pidudel akordioni,” seletab ta mulle, isehakanud töövarjule.

Hoos seltskond lendab leti äärde: “Kuidas müük läheb?” Kogenud kaubitsejal on vastus valmis: “Kui sina ei osta, siis ei lähe!” Noored võtavad üheksa euro eest toidukraami, maksavad kaardiga. Uurin, mis nad Meeli müüma jäämisest arvavad. “Reaalselt, see on tal nii hea mõte müüma tulla. Ja nii armas!” Lõpuks küsivad isegi Meeliga pilti.

Kogu sündmus hakkab aina enam meenutama musta maagia professori Wolandi korraldatud balli teosest “Meister ja Margarita”. Välja ilmub üha põnevamaid tegelasi. Meist kõnnib mööda hiiglasliku kitsemaskiga noormees, silmadeks värvilised LED-lambid. “Ei no, väga uhke,” arvustab minu staažikas kolleeg peletist.

01.48

Erinevas vanuses ja konditsioonis ostjaid muudkui voorib. Endalegi üllatuseks satun müüjatööst lausa hasarti. Muusika on muutunud veel valjemaks. Peamiselt tuleb rääkida kätega, vehkides nagu kaupmehed Istanbuli basaaril. 

Mõnestki pidulisest hakkab Woland, või siis viinakurat juba jagu saama. Tuikuv noormees võtab letilt kaks ploomi ja hammustab isuga. Hüüan talle, et nende eest tuleb maksta. Sell kehitab nõutult õlgu. Astun lähemale ja ütlen, et ta ei saa lihtsalt ploome varastada. “Ega mai oleks juu varastand, kui sa poleks muu sõber,” ajab vennike segast juttu. Pistan mehepojale kaardimakseterminali nina alla. Ta proovib telefoniga maksma hakata, kasutades Snapchati rakendust. “Vabandust, aga Snapchatiga ei saa maksta,” selgitan kaduva kannatusega. Eesti keele mõistmine on muutumas tegelasele üle jõu käivaks. Viimaks ütlen talle, et mine ära ja jäta need ploomid endale.

Meeleolu on ülev. Tantsupõrand murrab oma piiridest välja ning nüüd ümbritsevad meid igast küljest hüplevad noored. Puu- ja juurvilju täis lett on kui uppuv parv keset inimmerd. DJ teatab pidulikult mikrofoni, et Tartu on Eesti pealinn. Rahvas huilgab: Tartu! Tartu! Tartu! “Mulle meeldib ka ikka Tartu kõige rohkem, Tallinnas ei ole päris see,” nõustub Meeli rahvaga.

Leti äärde saabub uuesti poiss, kes ostis puust puraviku. Seekord on ta ka sõbra kaasa kutsunud. Võtab päikeseprillid peast ja küsib viisakalt: “Palun kaks seda puravikku.” 

“Mida nad teevad nende seentega?” küsib Meeli. Kehitan õlgu.

02.32

Poole kolmeks on noorsugu hakanud vaikselt Tartu nurgatagustesse hajuma. Hittide asemel mängib nüüd DJ tempokat trummi ja bassi, mis lööb lihasesse nagu lihuniku kirves. Tantsupõrandale on jäänud veel kõige vapramad, kes muusika, alkoholi või armastuse mõju all ennastunustavalt hüppavad.

Meeli toimetab selle tohuvabohu keskel vaikselt edasi, müües kurke ja ploome paremale ja vasakule. Oleme veetnud leti taga seistes juba kolm ja pool tundi, tallad hakkavad vaikselt valutama.

“Tahad tantsima minna? Ma saan seni letti valvata,” teen Meelile ettepaneku. “Ah mis ma ikka lähen,” arvab ta, ning kuulen tema hääles esimest korda väsimust.

Hakkame rääkima poliitikast. “Tead riigikogus on ju vahepeal veel hullem kui meil siin turul,” toob ta sobiva paralleeli. “Üksteise õpetamist on nii palju. Aga tehke siis ise! Näidake inimestele, kuidas poliitika käib.”

Vahepeal tulevad pisut räsitud tüdrukud oma jopedele järgi, mille nad enne meie juurde hoiule andsid. “Ta on nii nunnu ja reaalselt kuidas ta vastu peab?” heldivad nad Meelit tegutsemas nähes. “Tulge ikka vahel turule ka,” ütleb viimane tüdrukutele järele.

Päikeseprillidega noormees on tagasi ning ostab veel kaks puravikukujulist pähklipurustajat.
“Ma olen Seenekuningas!!!” hüüab ta ning lahkub öhe.

“Eks see nii käib, et õnne tuleb endale ise teha, muidu õnnelikuks ei saa. Võib teda otsima jäädagi,” jagab väsinud kaasteeline Meeli leti ääres väärt mõtteid. “Mina olen näiteks väga õnnelik, et mul on korralik poeg.”

03.26

Paar minutit enne peo lõppu küsin, kas ta teeks seda kunagi uuesti – jääks peoööks turule müüma? “Homme õhtul ei teeks,” naerab Meeli tüdinult.

Õnneks süttivad tuled ja turvamehed hakkavad stoilise rahuga välja juhatama viimaseid pidulisi, kes suunataju kaotamas. “119 eurot,” on Meeli samal ajal õhtuse teenistuse kokku arvutanud. Seda pole palju. Veidi üle 26 euro eest müüki tunnis. Kuid käive ei olnudki tänase õhtu eesmärk.

Tudengipäevade meeskond hakkab usinalt koristama. Katame ka enda leti riidega ja vahetame viimased sõnad.

“Kui keegi homme küsib, siis ma kiidan teid, noori! Aga ise olete süüdi,” naerab ta. “Aitäh sulle!” Liigutatud Meeli siirusest, tänan teda koosveedetud aja eest.
Läheme oma teed.

03.49

Lesin turuhoone esisel külmal betoonil ja mõtlen. Vahel on elus nii, et läheb teisiti kui plaanisid. Tulin õhtul sõpradega peole, aga sattusin hoopis leti taha kurke, ploome ja puidust puravikke müüma. Meelist pidi saama muusik, kuid selle asemel sai temast turumüüja. Ettevõtja, kes võtab ette ka kõige pöörasemaid ettevõtmisi.

Oleks vaid, et sellist ettevõtlikkust jaguks ka meile, maailmamuutjatele, kes me veel helendavate kitsemaskide ja puust puravikkudega pidudel kargame. 

Tartu Tudengipäevade korraldaja: Meeli andis kohale ja üritusele ootamatu lisaväärtuse

Tartu Tudengipäevade meediajuhi asetäitja Ines Pütsepp rääkis, et idee turuhoonet peopaigana kasutada tuli Tartu armastusfilmide festivalilt, mille meeskond seda augustis enda sündmuseks kasutas.

“Viimastel aastatel on olnud raske rebaste peo jaoks kohta leida, sest pidulisi on nii palju. Nii oli turuhoone meile hea võimalus,” selgitas Pütsepp korralduse tagamaid. Suur oli huvi ka sel korral, Pütsepa sõnul külastas õhtu jooksul turuhoones peetud tudengipidu suisa 1500 pidulist.

Meeli otsus müügileti taha jääda tuli ka korraldajatele suure üllatusena. “Meeli andis oma letiga kohale ja üritusele ootamatu lisaväärtuse. Pidu toimus tõepoolest päris turul!” sõnas Pütsepp. Öösel oli ta parasjagu uksel pileteid kontrollinud, kui nägi, et noored tulevad peolt, näpus turult ostetud kraam.

“Koostöö Tartu turuga on olnud hea ning jäime üritusega väga rahule. Ei välistaks, et kasutame võimalusel turgu ka tulevikus peopaigana,” lisas Pütsepp. 

Olenemata tulevastest peopaikadest, jääb 2023. aasta “Värske Liha Pidu” alatiseks meelde just tänu Meelile ja tema kurgiletile