Laura Vilbiks on kodanikuaktivist ja kristlane, kes nügib Eesti kirikut keskkonnateemadega tegelema. Ta on õppinud riigiteadusi ja lõpetab praegu magistriõpinguid filosoofias, keskendudes muuhulgas keskkonnafilosoofiale. Peale selle alustas Vilbiks äsja tööd Eestimaa Looduse Fondis kliimapoliitika eksperdina. “Keskkond ja kliima on kõikidesse mu huvivaldkondadesse sisse tulnud, kuna kliimamuutused on minu arust kõige suurem eksistensiaalne oht inimkonnale,” sõnas ta.

Mis on sinu jaoks kristluse ja keskkonnateemade ühisosa, kust need omavahel kokku saavad?

Keskne mõiste kristluses minu jaoks on Jumala loodu ja see toobki need kaks asja kokku. Kuna loodu hõlmab nii inimest kui ka ülejäänud loodust, siis minu jaoks on algne kristlik vaade tegelikult väga terviklik, kus ei looda eristust inimese ja looduse vahel, mis on tänapäeva mõtlemises väga esil. Piibel toob väga paljudes kohtades Jumala loodut tervikuna esile.

Muidugi on kristlikus traditsioonis sellesse suhtutud väga erinevalt. On olemas domineerimise vaade, mis õigustab looduse ekspluateerimist, sest Jumal on andnud inimesele voli looduse üle valitseda. Selle järgi viitab inimese jumalanäolisus justkui sellele, et inimene on ülejäänud loodust tähtsam ja võib seda oma huvides kasutada, mõtlemata jätkusuutlikkusele. Aga kristlik traditsioon on suur ja lai, on ka näiteid looduslähedusest ja loodusega kooskõlas elamisest, näiteks Assisi Franciscus, üks minu lemmikpühakuid. Kui vaadata laiemalt mungakloostreid ja isemajandamist, siis sellest on näiteid ka meie traditsioonis.

Vahepeal sai kristlus nii palju mõjutatud kartesiaanlikust nägemusest, keha ja hinge lahususest. See hakkas kristlusega haakuma – keha ja hing ning inimene ja loodus on lahutatud, inimese vaim on midagi kõrgemat ja inimese kehalisus ja kõik ülejäänud loodu on midagi halba ja patust, mis ei saa justkui päästetud. Ökoteoloogiline vaade vastupidi ütleb, et kõik saab pääsetud, ja nii on kirjas ka piiblis, näiteks Pauluse kirjas roomlastele.

Milline on üldiselt Eesti kiriku suhtumine keskkonda ja kliimakriisi?

Eestis on üksikuid kristlasi, kes väga armastavad seda teemat ja on sellega juba ammu tegelenud, aga võrreldes teiste Euroopa riikidega on siin kirikutes keskkonnahoid pigem kõrvale jäetud teema, eriti just kliimakriisiga seonduv. Metsahoiule ja laiemale loodushoiule otseselt keegi vastu ei ole, aga kliimakriisist globaalsel tasandil ei räägita. Samas on olnud ka häid algatusi, näiteks oli suur asi Eesti Kirikute Nõukogu loodushoiu teema-aasta 2020. aastal, mille raames valmisid paljud head artiklid ja toimus seminar. Lisaks on olnud näiteks prügi koristamisi ja muid ühistegevusi, aga need on olnud pigem nišiteemad. Minu missioon on innustada kirikuid keskkonnateemasid regulaarsemalt plaani võtma, näiteks teha see kirikuaasta osaks ja tähistada septembris loodushoiukuud.

Mis sa arvad, miks on nii, et Eestis meeldib kirikutele rääkida pigem metsast ja merest, aga mitte globaalses võtmes kliimasoojenemisest?

See seostub pigem üldise hoiakuga, kui palju üldse tahetakse tegeleda ühiskonnas kriisidega ja aktuaalsete teemadega. Kohati võetakse isegi teadlikult selline hoiak, et räägitakse sõnumit, mida on sajandeid räägitud, ja vaadatakse rohkem sissepoole ja välismaailmaga pigem ei suhestuta. Minu arust on see viga, sest nii kaugeneb kirik üha enam nooremast põlvkonnast, kel on mõned uued probleemid ja mured silmis.

Vaesus on olnud üks teema, millega on kirik alati tublisti tegelenud, ja näiteks pagulaste aitamine praegu Ukraina sõja ajal, mil kirikud Eestis on tublisti aidanud. Küsitlused nii Eesti kui ka kristlike noorte kohta näitavad, et kliimakriis on vaesuse kõrval üks põhiteemasid, mis on suur mure noorte jaoks, aga seda kirik enamasti ei käsitle. Ma ei mõtle kindlasti seda, et kiriku põhisõnum peaks kuidagi muutuma. Kiriku põhisõnum on kindlasti lunastuse sõnum, et Jeesus, Jumala poeg, suri meie pattude eest. Seda ei saa kuskile kaotada, see on väga tähtis, aga samas on kehalisuse ja loodu teema piiblis olemas, nii et seda ei saa ka pisendada. Kirik peaks olema abiks inimestele kriisides, mis parajasti maailmas toimuvad.

Ma võib-olla veidi provotseerin selle küsimusega. Mulle ja ma arvan, et paljudele teistelegi on jäänud mulje, et Eesti ühiskond vaatab enamasti viltu sellele, kui kirik aktiivselt sõna võtab ja sekkuda tahab. Miks on vaja üldse kirikut keskkonnateemadesse kaasata?

Minu vaade on selles küsimuses aja jooksul muutunud. Kuna ma olen kristlane olnud ainult kaks–kolm aastat, siis varem olin väga kriitiline, kui peapiiskop ja teised võtsid meedias sõna ja üritasid poliitikat mõjutada. Praegu arvan, et kirikul on täielik õigus seda teha, kuna kirik on samamoodi huvigrupp nagu kõik teisedki. Kiriku rolli huvigrupina ei tohiks kuidagi pisendada lihtsalt sellepärast, et eestlastel on mõnel juhul negatiivne suhe kirikuga.

Kui me jätame kiriku keskkonna- ja kliimaküsimusest välja, siis me kaotame väga palju potentsiaali, sest kirik tõesti koondab palju inimesi ja ka hooneid. Kui vaadata kirikut asutusena nagu kõiki teisi asutusigi, millel on samamoodi hooned, mis kasutavad tooteid ja pakendeid, millel on töötajaid ja ka mõju edastada inimestele sõnumit, siis kirikus on väga palju potentsiaali. Minu arust peaks riik seda potentsiaali kasutama ja kaasama kirikut rohkem aruteludesse. Selleks, et rohepööret läbi viia, peaksime kõiki ühiskonna osasid kaasama. Kirik on üks ühiskonna osa, millest pole varem väga mõeldud selles kontekstis.

Tuleme nüüd sinu taganttõukamiste juurde. Mis algatustega oled läinud oma koguduse liikmete juurde, et keskkonnateemasid rohkem pildile saada?

Oma koguduses (Kaarli koguduses – K.L.) ma näiteks just korraldasin ühe arutelu ja loodan ka järgmisi korraldada. Sellele oli väga positiivne vastukaja. Minu koguduse õpetaja Jaak Aus ja ka Urmas Viilma on olnud toetavad. Pigem on asi selles, et vaimulikel ja kirikujuhtidel ei ole jaksu ega jõudu, et tegeleda lisateemadega. Neil oligi vaja seda, et tuleks rohujuure tasandilt mingi algatus, mis nõuaks keskkonnateemade kaasamist.

Ma tõesti loodan, et tuleval septembril on loodushoiukuu palju rohkem pildis kirikutes kui varem, et keskkond saaks regulaarseks teemaks. Samas tean, et need protsessid käivadki väga aeglaselt kirikus. Kirik ongi suur institutsioon, eriti kui peab kooskõlastama omavahel mõtteid ja seisukohti, ei saa lihtsalt võtta midagi ette ilma kooskõlastamata.

Mis teemal see arutelu oli ja mis teemasid sa ise tahaksid veel esile tõsta?

Meil ongi olnud ainult väga üldised arutelud, loodetavasti tuleb nüüd esimene ajurünnak, kus saab konkreetsemalt mõelda, mida oleks üldse võimalik ära teha lisaks üldistele aruteludele. Näiteks saab konkreetsemalt tegeleda hoonetega: kuidas aidata kirikutes parandada energiasäästlikkust, mis on mitmes mõttes positiivne ja tõenäoliselt pikas plaanis ka rahaliselt kasulik. Algseid investeeringuid on keeruline leida ja seal on mitmeid küsimusi näiteks muinsuskaitsega, kuna paljud kirikuhooned on muinsuskaitse all.

Olen rääkinud ka laiemalt kiriku rollist – lisaks sellele, et kirik on institutsioon, on see ka moraalne kompass. Minu arust on kirikul lausa kohustus rääkida keskkonnateemadest ja -eetikast ja soovitada inimestel elada keskkonnasõbralikumalt. Kui juba võtta moraalse kompassi roll, ei saa mööda vaadata kõige suurematest kriisidest praegu maailmas. Kirikul on ka hingehoidlik roll, et aidata vaimse toega näiteks neid noori, kes muretsevad kliimakriisi pärast – palju ärevushäireid on selle tõttu võimendunud.

Potentsiaali on palju erinevate rollide kompamisel, mida Eestis ei ole veel üldse tehtud. Belgias sattusin sellisesse Inglismaa kiriku osasse, kus tehti tõesti hästi palju ja räägiti pidevalt keskkonnast. Me korraldasime loengusarju, kutsusime külalisi ka teistest religioonidest, kusjuures isegi moslemid olid meil seal vahepeal pildis – oli tunda krikuteülest ja ka religioonideülest koostööd. Inglismaa kirikul on tohutult palju materjale sellest, kuidas kasvõi kirikuaias midagi paremini ümber korraldada, renoveerida katuseid või panna radiaatorite asemele infrapunapaneele.

Millest võib tuleneda anglikaani kiriku koguduse, kuhu sa Belgias elades ja õppides kuulusid, ja praeguse Kaarli kiriku koguduse aktiivsuse ja keskkonnateemade taseme vahe?

Ma ei süüdistaks konkreetseid inimesi ja kirikuid, vaid laiemalt Eesti suhtumist. Lääne-Euroopas on natuke kauem tegeletud keskkonna- ja jätkusuutlikkuse teemadega, see alles jõuab järellainetusena Eestisse. Teisalt mul lihtsalt vedas sellega, et mu koguduses Belgias oli hästi palju noori inimesi, kes olid kõrgharitud ja paljud teoloogilise haridusega, keda huvitas ja kes tahtsid aktiivselt osaleda diskussioonides, kuidas me võiksime kristlastena mõelda ühiskonna kriisidest ja ühiskondlikult olulistest teemadest. Samas Inglismaa kirikus on ka väga konservatiivsed osasid ja on osasid, mis üldse ei taha tegeleda selliste teemadega. See ei ole mingi utoopia. Igal pool maailmas on mõned kirikud, kes on võtnud keskkonnateemades rohkem ette, ja mõned kirikud, kes on isegi sellele vastu.

Oled sa Eestis selle lühikese aja jooksul märganud, millised erinevad reaktsioonid veel on olnud? Sa küll mainisid, et näiteks Viilma on võtnud positiivse hoiaku, aga oled sa tundnud ka vastuseisu?

Tegelikult ei ole. Pigem ei ole inimesed tundnud isiklikku ühendust keskkonnateemaga, nii et nad pole nii entusiastlikud, aga vastuseisu otseselt ei ole kohanud nende vaimulike hulgas, kellega olen rääkinud. Muidugi leidub kirikus alati neid, kes on kõigile muutustele vastu, aga õnneks see on vähemus. Ma olen teadlikult rääkinud rohkem Jumala loodu hoiust. Kindlasti tuleb oma sõnumit kohandada vastavalt sihtgrupile. Kui rääkida, et lähme kõik kirikutega koos tänavale meelt avaldama ja valitsuse ette karjuma, et riik oleks kohe kliimaneutraalne, siis sellega ei läheks keegi kaasa.

Ma olen üllatunud, et ka teistes konfessioonides on väga palju entusiasmi, mul on häid tuttavaid baptistide seas. Katoliiklastest on ju paavst olnud kliimateemadel häirekella lööja. Mulle läheb kõige rohkem korda paavsti sõnum, et me peaksime kliimakriisi vaatama nende inimeste perspektiivist, kes kannatavad maailmas kõige rohkem kliimakriisi tulemusena. Need on globaalses lõunas elavad inimesed, kellega meie ei puutu võib-olla kunagi kokku. Kuna kristlik maailmavaade on universaalne, rahvusteülene – kõik maailma inimesed peaksid kuulma kristlikku päästesõnumit ja me peaksime püüdma armastada kõiki maailma inimesi, mis on keskne kristlik eetika –, siis on hästi oluline viia inimesteni just seda mõõdet kliimakriisist. Muidugi peame nägema väärtust ka looduses eraldiseisvalt inimestest, aga inimeste kannatused lähevad võib-olla inimestele rohkem hinge.

Mida sa tahaksid lisaks aruteludele veel oma koguduses teha sel aastal?

Minu arvates kõige olulisem ei peagi olema see, kas me paneme infrapunapaneelid kuhugi või mitte, see võib olla ka pikema aja küsimus. Aga just inimeste meelsuse muutmine ja neile südamesse jõudmine on oluline. Filosoofiatudengina usun fundamentaalselt, et kui me muudame seda, kuidas inimesed mõtlevad, siis see kaudselt mõjutab nende tegusid. Ei peagi alati inimesele otse ütlema, et hakka nüüd prügi sorteerima või sõida vähem autoga, vaid kui siduda need ära kristliku maailmavaatega, siis inimene integreerib seda rohkem oma maailmapilti ja hakkab teisiti käituma. Rääkimine võib tunduda tühise asjana, aga see võib väga palju muuta pikas plaanis.