Armas lugeja

Eelmisel korral veetsime silla all kvaliteetaega, läksime sealt edasi rotikale kvaliteetaega veetma ja sõime Gnoomis väga kvaliteetset prae-, frii-, keedu- või ahjukartulit.

Gnoomist natukene kiriku poole edasi minnes asus kunagi nõukaajal koht nimega Kabala. Vanaemad ütlevad selle kohta, et viisakad tüdrukud sinna oma nina sisse ei pista. Teistes paikades olid nendeks kõrtsideks Roheline konn või Viimane Kopikas. Neid nimesid ei määranud mitte Harjumaa täitevkomitee esimees, vaid ikka rahvas ise, kes Kabalas oma viimast rubla peeneks lasi. Eelmises osas jäi mainimata, et Gnoom rajati 1986 ja tegutseb siiani.

Nõukogude Liit lagunes, tulid uued kombed, Gunnar Grapsi ei viitsinud enam keegi kuulata, võimust võttis päkapikudisko. Sama juhtus ka kohalikes lokaalides. Kabala kadus, asemele tuli Alibi. Alibi omaniku nimi oli Boss, võite ise arvata, miks. Alibis sai mängida minigolfi ja piljardit ning juua. Keelatud ainetega seal väidetavalt lehvitada ei tohtinud, Boss tuli ja pühkis laua pealt maha. Igatahes seisid Keila kõige vingemad autod just Alibi ees, oli ainult üks mees, kellel peale James Bondi oli BMW Z8.

 

Pole minu asi öelda, mis eesmärki Alibi pubi kõige rohkem kandis, aga võib öelda, et „neil oli Alibi”. Täpsemalt saate selle kohta lugeda Eesti Ekspressi artiklist „Keila narkokartell kogus miljonivaranduse”, kus seisab kaunilt kirjas: „Märk sellest, kui oluline tegija Keila kartell põhjanaabrite narkoturul oli, on see, et pärast grupeeringu vahistamist amfetamiini hind Soome mustal turul väidetavasti kahekordistus.”

 

 

Iga epohhi lõpuga tuleb peale uus algus. Nüüd ilutseb seal Scottish House, rahvakeeli Põdrakas, ja sinna võib iga viisakas tütarlaps nina sisse pista, tellida endale toobi õlut koos Puuraiduri praega ja tunda, kuidas nahkpink tema tagumiku all krudiseb. Küsimust, kas laua pealt kriipsu teha on paslik või mitte, ei saa pähe tullagi. Siia tullakse pärast klassi lõpetamist sööma ja pühapäeviti vanaema juubelit pidama, seda muidugi siis, kui Gnoomi pika laua saal juba võetud on.

 

 

 

Alibi kõrval asus Valge Maja. Nagu nimestki aru saate, elas seal Keila president ja tal oli telefoniliin, mis Keila jõe kaudu otse presidendi Kadrioru kabinetiga ühendatud oli. Tegelt mitte. Tegelikult elas seal parm nimega Viki. Tal oli pikk habe ja ta haises nagu parmud ikka … Lisaks parm Vikile veetsid selles majas aega tattnokad. Hängisid niisama, ehitasid endale ulualuseid või mängisid politseid ja pätti. Jooksid mööda eterniitkatust, all 20 meetrit vabalangemist. Mitte kõige turvalisem viis adrenaliinilaksu saada, aga Skyparki Keilas siis ei olnud ega pole siiani.

 

Ükskord väiksed poisid pissisid pudelisse, viskasid ülevalt august Vikile ja ütlesid: „Joo, see on limonaad.” Ma ei ole kindel, kas Viki selle õnge langes. Valgest Majast pidi tegelikult turg saama, aga Nõukogude Liit jõudis laguneda ja sellega koos jäi lagunema ka Keila turuhoone ehitus. Et turu mõtet ikkagi au sees hoida, toimusid mõned korrad aastas Valge Maja ees laadad. Sai osta Poolast toodud päikeseprille, Bart Simpsoni pepuga särke ja suitsusinki. Millalgi tehti sinna jalkaväljak, kus väravate asemel olid plangud, aga nüüd on seal uusarendus nagu ka rotika puhul.

 

 

 

Valgest Majast diagonaalis üle tee asus Niidikas. Nagu nimigi ütleb, oli seal niiditehas. Ka seal oli kombeks noorsool hängida. Ehitada endale punkreid, teha tobi, juua ennast Fizz balloonist või Gin Turbost mällu ja kuulata Nokia 5200st „Fort Minor – Remember The Name” ja „Panacea – Found a Lover”. G4Si ja teiste korravalvurite, näiteks eeskujulike kodanike jaoks olid välja mõeldud ja ehitatud spetsiaalsed pääseteed. Pääseteid muidugi eriti vaja ei läinud, ja kui läks, siis selle asemel et neid kasutada, lasti ennast täis, „anti end G4Sile üles”, saadi kolm ühikut (180 krooni) trahvi ja jäädi koduaresti.

Tundub, et G4Si jaoks oli väikeste tattnokkade tagaajamine päeva kõige verdtarretavam osa, nagu ka laste jaoks. Win-win situation, vähemasti seniks, kuni vahele jäid, said arvutikeelu ja ei saanudki CS 1.6 mängida.

Niidikas oli palju teha. Üks ruum oli täis gaasimaske, teine ruum vanu värve, niite, kangaid. Said ehitada köisi, pulbervärvi mööda tänavat laiali visata, et kõik, kes seal kõndisid, oma jalatseid rikuks. Kõik eluks vajalik oli olemas.

Üks ruum oli põlvist saati täis pehmet materjali ja seal sai ringi hüpata. Nagu batuut. Skyparki ju Keilas ei olnud. Ükskord karati seal ringi ja mingi mees pistis pea riidehunniku alt välja. Läkski täitsa sinna pehmete asjade sisse peitu ja siis niuhti ühel hetkel tuli välja. Küsis, kas teda ei taheta äkki kinni siduda, poisid panid talle pappkastiga pähe ja surusid ta naerukrampide saatel sinna pehmesse materjali tagasi.

 

Punkreid ehitati Niidikasse mitmeid, tahtmise juures sai seal isegi öö veeta, kuid kodus oma voodis ilma vanemate pahameeleta oli kindlasti parem, ükskõik mis nägu sa ette püüdsid manada. Kui sõjas hävitati maa-alalt taandudes sildasid, siis ka Niidika gängi üks kiiremini arenevaid noormehi (kindlasti mitte vaimselt) otsustas punkritesse kusta või sittuda. Kusta mõni tool täis või mõnesse lamamispaika sittuda, et siis peaks selle punkri maha jätma ja uue ehitama. Mingis mõttes õige, mugavustsooni ei tohi kinni jääda.

Sel ajal kui Niiditehas veel töös oli, jooksis sealt lillat värvi vesi otse Keila jõkke. Kui keegi seda toru sealt eemaldanud pole, on ta veel õnnelikult Keila jões tänase päevani.

Mitte keegi ei taha vanematele suitsetamisega vahele jääda. Selleks on mõned trikid.

1) puuokste trikk – hoia puuoksasid nagu tange ja pista suits sinna vahele – ei toimi eriti hästi, mõnikord võtad liiga jämedad või liiga pehmed oksad ja pead hakkama seda tobi ikka sinna pistma ja hais jääb siiski näppudele.

2) Tee kellegi teise käest, kellel on lahedad vanemad. Või kelle vanemad neist ei hooli. Ei toimi ka liiga hästi, teine ei pruugi viitsida tervet suitsu enda käes hoida ja tema otsustab, kui palju sa tõmmata saad – ei saa enda peremees olla.

3) Ehita tühjast pastakast sigaretipits. Tõmba oma suitsu nagu peen aristokraat ise tehtud pitsiga. See on päris hea nipp, aga alati pruugi sul tühja pastakat käepärast olla.

4) Peaaegu lollikindel elupuu trikk. Tee suitsu nii nagu ikka ja hõõru siis käsi elupuu lehtedega. See lõhn on raudselt nii tugev, et su vanemad ei saa aru.

5) Kõige kindlam nipp. Toimib 100% ajast ja on veelgi efektiivsem kui elupuu lehe nipp. Tee suitsu nii nagu ikka ja siis pärast pista suitsuhaisused käed Niidika kõrvale jõkke, võta sealt põhjast sodi ja hõõru oma käsi sellega. Aga ole ettevaatlik, sellestsamast torust, kust lillat vett jõkke jooksis, jooksis ka metalliprahti. Need väiksed metalltükid jões võivad teravad olla ja su käe katki teha. Kui selle kraamiga oma käsi oled hõõrunud, võid kindel olla, et su käed lõhnavad nagu roiskunud sitt ja su vanemad ei oska mitte midagi kahtlustada.

 

Miks roiskunud sitt? Sest Keila inimeste sitt voolab Keila jõkke. Kui ta arvasite, et see on linnalegend, siis ei, see pole, aga sitavesi pidavat pärast reoveejaama nii puhas olema, et mõni mees on söandanud isegi seda juua.

Võite ka kolm korda arvata, mis Niidika kohal nüüd asub.