Tallinnast 25 kilomeetri kaugusel asub väikelinn Keila. Siit on pärit nublu, Jan Uuspõld, Pearu Paulus, Peeter Volkonski, Suur Fels ja väike Fels ning kossumees Nurger. Lisaks veel igasugused tegelased, kes siin tekstides hakkavad läbi käima. Mõnikord varjunimega, mõnikord anonüümselt, mõnikord ehk isegi pärisnimega, aga seda siis vaid parimas valguses. Keila Rõõmu kaubamajas vahistati ka riigireetur Herman Simm, kuid seda episoodi ei taha meenutada keegi.

„Keila Teejuhi” esimene peatükk on mõeldud hübriidlahendusena, mis hõlmab endas kroonikaid, lugusid ja tutvustusi alternatiivsetest ning mittealternatiivsetest turismiobjektidest. Ühtlasi heidab see pilgu lähiajalukku ning jagab kiidusõnu linnaisadele ja kõikidele kinnisvaraarendajatele, kes need tondilossid ja muud koledad paigad kauniks silusid. Seeläbi sillutati kõrgemale keskklassile tee Tallinnast äärealadele — kaunisse väikelinna, kus on sportimisvõimalused, uus koolimaja, mis saab muudkui juurdeehitusi, ja isegi kahe põdraga ehitud šotipärane pubi.

Keilast sai linn 1938. aastal, mil see uue seadusega kuulutati kolmanda astme linnaks. Hale Saue kuulutati linnaks alles aastal 1993 ning sealt ei pärine üldse nii kõvad vennad kui Keilast. Kui seda juba nõukaajal ei teinud neile kultuurimaja ees selgeks Keila Krahv, siis vähemalt tehti seda Keila Gümnaasiumi peol, kus sauekate auto katus sisse trambiti ja üks mees koos prügikastiga söökla aknast välja visati (või oli see aula). See pidi olema küll ühemõtteliselt arusaadav. Samuti rääkis Mihkel Raud, et ta nägi Keilas nii ilusat naist, et jobistas Singer Vingeri kontserti ajal endale püksi. Vot sellisteks suurteks imedeks on Keila võimeline.

Strateegilise teejuhi esimene maamärk algab kohe, kui Keilasse sisse sõidad. Autosild. Autosilla peal väga mugav hängida ei ole, aga seevastu autosilla all on päris ok.

Sealtsamast Keva bensukast sai kunagi pena ostetud. See käis sedasi, et niristasid ühte pudelisse kolme krooni jagu bensiini ja ütlesid müüjale, et sul on vaja võrri parandada. Peale seda läksid autosilla alla, istusid mätta otsa maha, jagasid bensu sõprade pudelipõhjadesse laiali ja hakkasid hingeldavalt selle auru endale suhu ahmima. Päris karmi litri tõmbas peale. Ei soovita. Pea tõmbab uimaseks. Mõned mehed nägid ümbrust nagu mesilased, ilmselt tähendas see kaleidoskoopilist vaadet; mõni mees kuulis, et „surisemisjaam on sealpool”. Teooria on selline, et selle paugu all võis kuulda Valingus asuva telefonimasti surinat.

Penaaurude abil taheti minna San Andreasse, sinna arvutimängu sisse, ja ise CJ olla. Ei tea, kui paljudel see päriselt õnnestus, aga omajagu vaeva selle nimel nähti. Siin ei ole süüdi mitte lapsed, kes nii väga oma lemmikmängus tahtsid viibida, vaid liialt aeglaselt arenev maailm, mis ei toonud selleks ajaks VR-seadmeid masskasutusse. Tänapäeval lükkan kiivri pähe ja olengi San Andreases.

Õnneks pikalt pena tegemine teemaks polnud, sest saadi aru, kui räme mürk see on ja et tegelikult palju sujuvamat ja ägedamat tunnet tekitab hoopis mandi tõmbamine. Mõni jäi sellesse penaorki natuke kauemaks ja sai endale veel kauni hüüdnimegi, inimese privaatsuse huvides kirjutan siia Pena-Maarek ja ütlen, et see ei olnud päriselt Maarek, vaid selle nime asemel võib igaüks ise mõne nime välja mõelda. 

Kui autosillast üle mindi ja natukene maad Tallinna poole kõnniti, siis jõuti bomsude telklaagrisse. Seal oli püsti 3–4 telki, kus elasid parmud ja mõni julgem sai neilt isegi mõne Priima suitsu küsida. Nostalgiasigaret. Teravam silm nägi selle parmulaagri ära, kui Keilasse sisse sõitis. 

Ja kui peale penasessiooni tobi teha, siis jääb sihuke imal porgandi maitse suhu. Ja olgu öeldud, et nii mõnigi nendest sillaalustest inimestest on praegu edukad inimesed ja mõni jah, on selline nagu ta on kogu aeg olnud – tolgus. Aga kui nimi ega orientatsioon meest ei riku, siis ei riku mingi sillaalune penaauru nuusutamine ka. Mingis mõttes vaat et isegi rikastab. Aga mitte küll sellises, et te peaksite nüüd minema silla alla pena tegema.

Kui bensujaama müüjatele öeldi, et parandatakse rollut, siis vanematele planeeritud häma kuulus samasse kategooriasse. Kui läksid bensuhaisudega koju, siis ütlesid: „Pumpasime sõbra rollu paaki tühjaks ja siis ma imesin voolikut, et tulema hakkaks, ja siis natuke tuli suhu.” Mine tea, ehk on bensuhaisu ärahämamine isegi vettpidavam kui alkohaisu ärahämamine. Alkohaisu juba ära ei häma, kõiksugune „ma sõin alkoholiga kompvekke ja Tõmmu kommi” ei päde. Aga kui sul suust bensulehka tuleb, siis äkki mingil viisil arvab su ema, et sa tõesti olid sõbra garaažis ja putitasid rollerit. Rollerit, mida ta kunagi näinud ei ole.

Palju muutunud ei ole. San Andreas on ikka veel teemas, G4S võiks muna imeda ja noorsugu hängib ikka silla all. Keila tänavakunst ei ole siiani leidnud üleriigilist tunnustust – seda põhjusega.

Kaua me siin autosilla all ikka haiseme, liigume edasi.

Selle koha nimi on Rotikas. Või tähendab, selle ehitusplatsi asemel asus Rotikas. Google ajamasina abil saime ka pildi selle hiilgusest.

Rotikas asus kaks piljardilauda, kolm Sega Rally arkaadmängu, pingpongi laud ja väike kossuväljak. Okei … Rotikas ei asunud mitte midagi, see oli mahajäetud maja, kus inimesed hängisid, sest neil ei olnud mitte midagi paremat teha. Ja noh, kui piisavalt pena või gaasi teed ja samal ajal endale tugevalt valetad, siis tekivad sinna ka need asjad. Äkki?

Rotikas oli mainimist väärt ainult sellepärast, et see asub kultusbistroo Gnoomi taga. Ja kui Rotikas hängisime, siis sai kõõlutada üle müüri ja Gnoomi hoovist õlut rottida, et seda siis Rotikas juua. Ja kui te mõtlesite, et sellepärast Rotika nimi Rotikas ongi, siis ei, selle nimi on Rotikas seepärast, et see on täitsa rott koht. 

Tuleme nüüd Gnoomi juurde

Kes ei teaks Keila Gnoomi? Eesti keele seletav sõnaraamat aitab meid välja ja ütleb, et gnoom on kas kääbuslik mäe- või maavaim või siis hoopis mõttetera, mõttesalm. Mina ütlen, et ta võib olla mõlemat. Ta võib olla goblini moodi ja võib olla ka mõttetera. Lubage ma poetan siia ühe gnoomi. Viimased 25 aastat on Gnoom olnud täpselt samasugune ja selles tema võlu seisnebki. Ja kui ta isegi ongi enda ilmet muutnud mõne värskenduskuuriga, siis Keila ja Eesti rahva südames säilis ta täpselt sellisena nagu teda alati mäletame. Sellepärast Gnoom toimibki – nostalgiarõõm ja traditsioonid. Igatahes friikad viineritega ja maasikakorvid on kõigile tuttavad firmaroad. Aga unista vaid, et keegi sulle ütleb, mis on Gnoomi salakastme retsept. Sa võid arvata küll, et see on majoneesi ja ketšupi segu, aga kulla kodanik, arva korra veel. Sinna pannakse veel armastust, täpipealt bilansis majandusaasta aruannet, Keila kodanike näljapeletust ja kilode kaupa rõõmu.

Ja ole hea, loputa need frii-, prae-, keedu- või ahjukartulid morsiga alla. Soovitan ikka suurt klaasi, sellest väiksest ei saa sa küll midagi. Ja tädid on kõik täpselt sama sõbraliku ilmega, või noh, täpselt samad tädid, kes ammuseid aastaid tagasi.

Ja vot siin pika laua taga sõi nii mõnigi oma õe sünnipäeval riisi-makra salatit ja magustoiduks rosinakringlit. Mmm … milline hõrgutav kaneelilõhn. Ja kui lastele sai morss valatud, siis hakkas vanaisa viina kallama. Teised arvasid, et pitsiga mindi liiale, aga vanaisa teadis täpselt, mis tema mõõt on. Õppige tattninad: kui heeringat hapukoorega kõvasti peale süüa, siis jääb täpselt piisavasse vinesse. Tuju hea, nina punane ja jalg püsib all. Ja vanaisal pole põrmugi häbi eelmisel õhtul lajatatud sõnavõttude ees. Olgu siis sõimuvalangud vastavalt ajastule Gorbatšovi, Mart Laari, Arnold Rüütli, Andrus Ansipi või Kaja Kallase suunas, sest sai ka palju head räägitud ja nalja tehtud.

Nüüd, kus oled veetnud kvaliteetaega autosilla all, teinud Rotikas tegevusena „mitte midagi” ja Gnoomis kõhu punni söönud, on aeg järgmisetesse kohtadesse liikuda. Aga sellest juba järgmisel korral.