Fiktiivabiellunud tudeng: abieluettepanek oli pigem Messengeri-vestlus

Published On: September 25, 2021By

Eks iga õige tudeng on kuulnud kuulujutte sellest, et kuskil on mingi müstiline rahaline toetus, mida riik maksab abiellunud tudengitele lihtsalt selle eest, et nad on abielus. Jutud, et „haha, mis siis, kui abielluks?”, on vast igast sõprusgrupist läbi käinud, aga vähesed jõuavad reaalselt laulatuseni. Teise kursuse tudeng Maria-Liisa ja tema nüüdseks abikaasa aga jõudsid.

Kuidas te tulite selle peale, et abielluda? Kuidas see esimene vestlus välja nägi?

Teadmine, et mõned inimesed on nii teinud, oli üsna pikalt olemas. Minu meelest see on suhteliselt iga aasta ringleb naljana. Et võiks abielluda, et raha saada. Me vist olime ka sel teemal nalja teinud, aga see ei olnud kunagi sealt päris vestluse tasandile jõudnud.

Mingil hetkel selle aasta kevadel kirjutas mulle üks mu lähedasemaid sõpru. Ja siis ta teatas, et ta otsis mulle mingeid toetusi, et ma saaksin võimalikult mugavalt elada. Ta ütles mulle, et kuule, aga ütle oma vanematest lahti, siis sa saad vajaduspõhist õppetoetust taotleda. Ma teadsin, et selleks, et vanematest saab lahti öelda, kui abiellud ja lood uue leibkonna. Ja siis ma küsisin selle peale vastu, kas tahad abielluda. Ta vastas selle peale, et “oota, mina vä? Ei no võib kah”. Tegime veel natuke nalja selle üle. Millalgi tuli ta mulle külla ja otsustasime, et maksame riigilõivu ära. Helistasime siis perekonnaseisuametisse: “Tere, sooviksin abielluda.” Kusjuures, abieluettepanek oli pigem nagu Messengeri-vestlus.

Põhimõtteliselt lõime plusside ja miinuste tabelid. Neid miinuseid väga tegelikult ei olnudki, välja arvatud enda tunne, et teen midagi moraalselt valesti. Mina olin pigem see, kes oli kõhkleval seisukohal, aga tal oli täiesti ükskõik muidugi.

Milline see reaalne abiellumine välja nägi? Kas oligi nii lihtne, et helistasid perekonnaseisuametisse, öeldi, et “jaa, tulge kohale, teeme avalduse” ja kõik?

See oli suhteliselt lihtne: avaldus, riigilõiv, laulatuse kuupäeva paika panemine. Läksime kohale umbes kuu aega peale avalduse esitamist. Seal oli üks tore tädi, kes võttis meid kenasti vastu. Rääkis hästi hingestatult: “Mul on nii hea meel, et tänasel kaunil päeval sellel ja sellel kuupäeval olete teie, kaks noort inimest, otsustanud tulla siia minu ette ning minule on antud riigi poolt see võim või au kuulutada teid seaduslikeks abikaasadeks. Ma loodan, et need tunded, mis teil üksteise vastu praegu on, kestavad veel väga pikka aega.”

Tema tundus küll uskuvat, et tegu on sügavate mitte platooniliste tunnetega. Allkirjastasime lepingu ära, ütlesime jah-sõnad ära ja siis ta lausus meile, et võime nüüd üksteist õnnitleda ka. Ja siis ma vastasin selle peale: “Teab, kas on ikka vaja.” (naerab)

Võib-olla linnavalitsuse ametnik selle peale midagi kahtlustas, aga midagi välja küll ei öelnud. Nii me siis sealt ära läksime.

Kas panite ennast ikka pidulikult riidesse ka, et ikkagi pruutkleit ja ülikond?

Abikaasal on selline hästi värviline ja huvitav ja lendlev stiil tavaliselt. Tol päeval ta üritas riietada end võimalikult heteroks ja siis ta nägi välja suhteliselt nagu Forrest Gump. Ma panin mingi kleidi selga, aga mitte midagi valget. Mul mõned sõbrad olid tulnud meid sinna maja ette õnnitlema. Tegime perepilte ja tantsime sealsamas perekonnaseisuametis pulmavalssi.

Peale seda läksin koju ja vähem kui tunni pärast olin alla kirjutanud vajaduspõhise õppetoetuse avaldusele.

Mis tunne sul päris pulmapäeval oli?

Kui ma hommikul üles ärkasin ja oli aeg perekonnaseisuametisse minna, siis ma küsisin oma sõbrantsilt, kes tol hetkel kaasas oli, miks ma seda teen. Ta vastas mulle, et raha nimel (naerab). Siis ma läksin, tegin seal ukse lahti ning ütleme nii, et kümme minutit enne kohaleminekut osa minust ei suutnud uskuda, mida ma teen. Et “oota, ma päriselt nagu teen seda, mis mõttes?!”. Aga siis see kõik kuidagi lihtsalt juhtus.

Järgmine kord nägime kuu aega hiljem. Tegelikult me niikuinii ei näe üksteist väga sageli ja siis nägime mingil peol abikaasadena. Aga jah, siis, kui laulatus sai läbi, läks elu edasi nii nagu ikka.

Mis su vanemad arvavad?

Minu vanemad ega mu abikaasa vanemad ei tea siiamaani sellest midagi. Ma isegi mõtlesin, kas ma peaksin neile mainima, et juhuslikult ma abiellusin, aga seda ma ei ole teinud.

Kas sa arvad, et sa räägid vanematele kunagi?

Mõnes mõttes oleks päris lõbus asi, mida mainida kunagi. “Ema, kas sa tead seda, et kui ma olin kakskümmend, otsustasin abielluda selleks, et paar aastat riigilt raha saada?”

Kui ma ise peaksin kunagi abielluma, siis loetakse mu perekonnaseis ette, ehk siis loetakse, et ma olen ühe korra lahutanud. Kui ma peaksin kunagi otsustama päriselt abielluda, siis enne seda ma tahaksin oma emale teada anda.

Ega väga vahet ei ole. Abielu ei ole tänapäeval niivõrd püha asi ja tegelikult ongi ju eelkõige majanduslik liit, seega riik ei pea teadma, et me oleme abikaasaga ainult äripartnerid (naerab).

Kas te pidite kellelegi kuidagi tõestama ka, et te olete koos, või see oli no questions asked?

Ei, mitte kedagi ei huvitanud. On võimalik abielluda kas notari juures või vaimuliku juures või perekonnaseisuametis. Kuna meie tahtsime minna kõige odavamat teed, siis me läksime lihtsalt perekonnaseisuametisse. Muidu tuleb tunnistaja kaasa võtta, vist üks kuni kolm, aga kuna sel kevadel oli koroona, siis võis ka täiesti ilma tunnistajata. Ehk tegelikult, kui me poleks sellest rääkinud kellelegi, siis mitte keegi peale meie kahe ja selle linnavalitsuse töötaja ei olekski teadnud abielust.

Kas kas sa arvad, et see, et te nüüd abiellusite, võib teile kuidagi tulevikus kätte maksta?

Kui ma abiellusin, siis mu tuttav, kes on advokaat, sai sellest teada ja esimese asjana küsis, mis me oma varaga tegime. Meie valisime varalahususe ehk kui me peaksime lahutama, ei pea me midagi jagama hakkama. Seega majanduslikult ei tohiks kätte maksta.

Võib-olla see psühholoogiline pool, et kui ma peaksin kunagi leidma kaaslase ja siis talle teada andma, et “ära nüüd ära ehmata, aga ma olen abielus”. Ma ei tea, kuidas ta sellele võib reageerida.

Kas te vahele ei karda jääda?

Minu meelest isegi ei ole mingit võimalust kuidagi vahele jääda, sest esiteks, me mõlemad oleme eestlased ehk siis siin ei ole ka tegu sellega, et üritad kellelegi elamisluba saada. Ja teiseks, kuna kedagi ei huvita, kas sa oled selle inimesega suhtes, kellega sa abiellud, siis ma leian, et seal ei tohiks mingeid probleeme tekkida. See võib-olla ei ole väga viisakas, aga samas, kui selline toetuse võimalus on olemas, siis …

Mis tunne on olla abielus?

Naljakas, siis kui mina ja mu abikaasa satume samasse seltskonda ja me tervitame üksteist “oi, tere, abikaasa, või tere, wifey või hubby”. Me ise suhtume sellesse pigem naljaga ja see otseselt ei mõjuta meie kummagi igapäeva või tavaelu mitte kuidagi. Naljatame, et mõlemad tegelikult petame üksteist.

Millal te oma abielu lahutate?

Me alguses rääkisime, et teeks seda senikaua, kuni me mõlemad oleme siis kas ülikooli lõpetanud või siis kuni see enam majanduslikult ära ei tasu. Me mõtlesime, et kuna see lahutamise riigilõiv on suurem kui abielu avalduse esitamine ja me juba majanduslikel põhjustel abielus oleme, siis me võime seda olla senikaua, kuni kumbki meist leiab kellegi, kellega ta päriselt sooviks abielluda. Kuniks see juhtub, saame kumbki 28 eurot säästa.

Me olime peol ja abikaasa üritas mind panna kihla vedama. Tema arvas, et me oleme vähemalt kümme aastat abielus. Ma ei tahtnud seda tol hetkel vastu võtta, sest ma mõtlesin, et mine tea, äkki me oleme kümme aastat abielus. Aga ta tahtis kihla vedada saja euro peale või midagi sellist. Ma pärast mõtlesin, et oleks võinud vastu võtta. Minu arust oleks mul olnud oluliselt suurem võimalus kihlvedu võita kui tal. Aga tol hetkel mu mõte ei töötanud nii kiiresti. Meil ei ole mingit kindlat lahutuse kuupäeva pandud, et eks näis, kuidas läheb.Võin abielus olla kaks aastat, võin olla kümme aastat.

Kas te pidasite kellegagi nõu ka, enne kui otsustasite abielluda?

Me tegime taustatööd pigem ise. Infot oli pigem keeruline leida. Sain teada seda, et on võimalik valida varalahusus või siis varakooslus vist on see teine. Ja siis tundus loogiline valida varalahusus. Hiljem, kui ma sellele advokaadist tuttavale mainisin, siis ta ütles ka, et “noh, et ma loodan, et te valisite selle variandi”. Aga muidu seal midagi muud ei olegi.

Kas sa tulevikus tahaksid päriselt ka abielluda?

Hea küsimus, ma ise ei ole kunagi päris abielu peale mõelnud või see ei ole mul mingi bucket list‘i asi, et ma pean kindlasti abielus olema. Nagu suht savi.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Fiktiivabiellunud tudeng: abieluettepanek oli pigem Messengeri-vestlus

Published On: September 25, 2021By

Eks iga õige tudeng on kuulnud kuulujutte sellest, et kuskil on mingi müstiline rahaline toetus, mida riik maksab abiellunud tudengitele lihtsalt selle eest, et nad on abielus. Jutud, et „haha, mis siis, kui abielluks?”, on vast igast sõprusgrupist läbi käinud, aga vähesed jõuavad reaalselt laulatuseni. Teise kursuse tudeng Maria-Liisa ja tema nüüdseks abikaasa aga jõudsid.

Kuidas te tulite selle peale, et abielluda? Kuidas see esimene vestlus välja nägi?

Teadmine, et mõned inimesed on nii teinud, oli üsna pikalt olemas. Minu meelest see on suhteliselt iga aasta ringleb naljana. Et võiks abielluda, et raha saada. Me vist olime ka sel teemal nalja teinud, aga see ei olnud kunagi sealt päris vestluse tasandile jõudnud.

Mingil hetkel selle aasta kevadel kirjutas mulle üks mu lähedasemaid sõpru. Ja siis ta teatas, et ta otsis mulle mingeid toetusi, et ma saaksin võimalikult mugavalt elada. Ta ütles mulle, et kuule, aga ütle oma vanematest lahti, siis sa saad vajaduspõhist õppetoetust taotleda. Ma teadsin, et selleks, et vanematest saab lahti öelda, kui abiellud ja lood uue leibkonna. Ja siis ma küsisin selle peale vastu, kas tahad abielluda. Ta vastas selle peale, et “oota, mina vä? Ei no võib kah”. Tegime veel natuke nalja selle üle. Millalgi tuli ta mulle külla ja otsustasime, et maksame riigilõivu ära. Helistasime siis perekonnaseisuametisse: “Tere, sooviksin abielluda.” Kusjuures, abieluettepanek oli pigem nagu Messengeri-vestlus.

Põhimõtteliselt lõime plusside ja miinuste tabelid. Neid miinuseid väga tegelikult ei olnudki, välja arvatud enda tunne, et teen midagi moraalselt valesti. Mina olin pigem see, kes oli kõhkleval seisukohal, aga tal oli täiesti ükskõik muidugi.

Milline see reaalne abiellumine välja nägi? Kas oligi nii lihtne, et helistasid perekonnaseisuametisse, öeldi, et “jaa, tulge kohale, teeme avalduse” ja kõik?

See oli suhteliselt lihtne: avaldus, riigilõiv, laulatuse kuupäeva paika panemine. Läksime kohale umbes kuu aega peale avalduse esitamist. Seal oli üks tore tädi, kes võttis meid kenasti vastu. Rääkis hästi hingestatult: “Mul on nii hea meel, et tänasel kaunil päeval sellel ja sellel kuupäeval olete teie, kaks noort inimest, otsustanud tulla siia minu ette ning minule on antud riigi poolt see võim või au kuulutada teid seaduslikeks abikaasadeks. Ma loodan, et need tunded, mis teil üksteise vastu praegu on, kestavad veel väga pikka aega.”

Tema tundus küll uskuvat, et tegu on sügavate mitte platooniliste tunnetega. Allkirjastasime lepingu ära, ütlesime jah-sõnad ära ja siis ta lausus meile, et võime nüüd üksteist õnnitleda ka. Ja siis ma vastasin selle peale: “Teab, kas on ikka vaja.” (naerab)

Võib-olla linnavalitsuse ametnik selle peale midagi kahtlustas, aga midagi välja küll ei öelnud. Nii me siis sealt ära läksime.

Kas panite ennast ikka pidulikult riidesse ka, et ikkagi pruutkleit ja ülikond?

Abikaasal on selline hästi värviline ja huvitav ja lendlev stiil tavaliselt. Tol päeval ta üritas riietada end võimalikult heteroks ja siis ta nägi välja suhteliselt nagu Forrest Gump. Ma panin mingi kleidi selga, aga mitte midagi valget. Mul mõned sõbrad olid tulnud meid sinna maja ette õnnitlema. Tegime perepilte ja tantsime sealsamas perekonnaseisuametis pulmavalssi.

Peale seda läksin koju ja vähem kui tunni pärast olin alla kirjutanud vajaduspõhise õppetoetuse avaldusele.

Mis tunne sul päris pulmapäeval oli?

Kui ma hommikul üles ärkasin ja oli aeg perekonnaseisuametisse minna, siis ma küsisin oma sõbrantsilt, kes tol hetkel kaasas oli, miks ma seda teen. Ta vastas mulle, et raha nimel (naerab). Siis ma läksin, tegin seal ukse lahti ning ütleme nii, et kümme minutit enne kohaleminekut osa minust ei suutnud uskuda, mida ma teen. Et “oota, ma päriselt nagu teen seda, mis mõttes?!”. Aga siis see kõik kuidagi lihtsalt juhtus.

Järgmine kord nägime kuu aega hiljem. Tegelikult me niikuinii ei näe üksteist väga sageli ja siis nägime mingil peol abikaasadena. Aga jah, siis, kui laulatus sai läbi, läks elu edasi nii nagu ikka.

Mis su vanemad arvavad?

Minu vanemad ega mu abikaasa vanemad ei tea siiamaani sellest midagi. Ma isegi mõtlesin, kas ma peaksin neile mainima, et juhuslikult ma abiellusin, aga seda ma ei ole teinud.

Kas sa arvad, et sa räägid vanematele kunagi?

Mõnes mõttes oleks päris lõbus asi, mida mainida kunagi. “Ema, kas sa tead seda, et kui ma olin kakskümmend, otsustasin abielluda selleks, et paar aastat riigilt raha saada?”

Kui ma ise peaksin kunagi abielluma, siis loetakse mu perekonnaseis ette, ehk siis loetakse, et ma olen ühe korra lahutanud. Kui ma peaksin kunagi otsustama päriselt abielluda, siis enne seda ma tahaksin oma emale teada anda.

Ega väga vahet ei ole. Abielu ei ole tänapäeval niivõrd püha asi ja tegelikult ongi ju eelkõige majanduslik liit, seega riik ei pea teadma, et me oleme abikaasaga ainult äripartnerid (naerab).

Kas te pidite kellelegi kuidagi tõestama ka, et te olete koos, või see oli no questions asked?

Ei, mitte kedagi ei huvitanud. On võimalik abielluda kas notari juures või vaimuliku juures või perekonnaseisuametis. Kuna meie tahtsime minna kõige odavamat teed, siis me läksime lihtsalt perekonnaseisuametisse. Muidu tuleb tunnistaja kaasa võtta, vist üks kuni kolm, aga kuna sel kevadel oli koroona, siis võis ka täiesti ilma tunnistajata. Ehk tegelikult, kui me poleks sellest rääkinud kellelegi, siis mitte keegi peale meie kahe ja selle linnavalitsuse töötaja ei olekski teadnud abielust.

Kas kas sa arvad, et see, et te nüüd abiellusite, võib teile kuidagi tulevikus kätte maksta?

Kui ma abiellusin, siis mu tuttav, kes on advokaat, sai sellest teada ja esimese asjana küsis, mis me oma varaga tegime. Meie valisime varalahususe ehk kui me peaksime lahutama, ei pea me midagi jagama hakkama. Seega majanduslikult ei tohiks kätte maksta.

Võib-olla see psühholoogiline pool, et kui ma peaksin kunagi leidma kaaslase ja siis talle teada andma, et “ära nüüd ära ehmata, aga ma olen abielus”. Ma ei tea, kuidas ta sellele võib reageerida.

Kas te vahele ei karda jääda?

Minu meelest isegi ei ole mingit võimalust kuidagi vahele jääda, sest esiteks, me mõlemad oleme eestlased ehk siis siin ei ole ka tegu sellega, et üritad kellelegi elamisluba saada. Ja teiseks, kuna kedagi ei huvita, kas sa oled selle inimesega suhtes, kellega sa abiellud, siis ma leian, et seal ei tohiks mingeid probleeme tekkida. See võib-olla ei ole väga viisakas, aga samas, kui selline toetuse võimalus on olemas, siis …

Mis tunne on olla abielus?

Naljakas, siis kui mina ja mu abikaasa satume samasse seltskonda ja me tervitame üksteist “oi, tere, abikaasa, või tere, wifey või hubby”. Me ise suhtume sellesse pigem naljaga ja see otseselt ei mõjuta meie kummagi igapäeva või tavaelu mitte kuidagi. Naljatame, et mõlemad tegelikult petame üksteist.

Millal te oma abielu lahutate?

Me alguses rääkisime, et teeks seda senikaua, kuni me mõlemad oleme siis kas ülikooli lõpetanud või siis kuni see enam majanduslikult ära ei tasu. Me mõtlesime, et kuna see lahutamise riigilõiv on suurem kui abielu avalduse esitamine ja me juba majanduslikel põhjustel abielus oleme, siis me võime seda olla senikaua, kuni kumbki meist leiab kellegi, kellega ta päriselt sooviks abielluda. Kuniks see juhtub, saame kumbki 28 eurot säästa.

Me olime peol ja abikaasa üritas mind panna kihla vedama. Tema arvas, et me oleme vähemalt kümme aastat abielus. Ma ei tahtnud seda tol hetkel vastu võtta, sest ma mõtlesin, et mine tea, äkki me oleme kümme aastat abielus. Aga ta tahtis kihla vedada saja euro peale või midagi sellist. Ma pärast mõtlesin, et oleks võinud vastu võtta. Minu arust oleks mul olnud oluliselt suurem võimalus kihlvedu võita kui tal. Aga tol hetkel mu mõte ei töötanud nii kiiresti. Meil ei ole mingit kindlat lahutuse kuupäeva pandud, et eks näis, kuidas läheb.Võin abielus olla kaks aastat, võin olla kümme aastat.

Kas te pidasite kellegagi nõu ka, enne kui otsustasite abielluda?

Me tegime taustatööd pigem ise. Infot oli pigem keeruline leida. Sain teada seda, et on võimalik valida varalahusus või siis varakooslus vist on see teine. Ja siis tundus loogiline valida varalahusus. Hiljem, kui ma sellele advokaadist tuttavale mainisin, siis ta ütles ka, et “noh, et ma loodan, et te valisite selle variandi”. Aga muidu seal midagi muud ei olegi.

Kas sa tulevikus tahaksid päriselt ka abielluda?

Hea küsimus, ma ise ei ole kunagi päris abielu peale mõelnud või see ei ole mul mingi bucket list‘i asi, et ma pean kindlasti abielus olema. Nagu suht savi.