Marika Korolev kaebas 2018. aastal teda laimanud anonüümsed netikommentaatorid kohtusse ning võitis. Korolevi kaitsjaks oli selleks hetkeks mitte nii tuntud vandeadvokaat Robert Sarv. Korolevi juhtum pani alguse sellele, et esmakordselt Eestis võetakse anonüümseid kommentaatoreid oma sõnade eest vastutusele. Vandeadvokaat on oma kaitse alla võtnud mitmeid erinevaid Eesti avaliku elu tegelasi nagu näiteks Marti Kuusik, Alari Kivisaar, Brigitte Susanne Hunt jne, kes kõik on otsustanud neid laimanud  isikud pihtide vahele võtta.

Ainuüksi 2021. aastal on jõustunud kaheksa maakohtu määrust ja üks ringkonnakohtu otsus, mille sisuks on mittevaralise kahju nõue internetis levitatud ebaõigete faktide ja ebakohaste arvamuste eest. Laimajad on pidanud maksma sajast eurost kuni 5500 euro suuruseid trahve. Rahalisi trahvi on toonud halvustavad kommentaarid, ebaõiged faktid ja laimamised.

Internetiportaalidesse ja sotsiaalmeedia platvormidesse on loodud algoritmid, mis peaks suutma märgata vihakõne, ebasobivat sisu, roppusi jne. Siiski on läbi läinud, nagu on näha Sarve juhtumite pealt, kommentaarid, mille sisu on laimav ja negatiivne. Siin tekib küsimus, et miks ei lasu meediumidel suuremat vastutust. Euroopa inimõiguste kohtu praktika kohaselt on jõutud järelduseni, et meediumid vastutavad sellisel juhul, kui nad pole teinud piisavalt selleks, et halvustavaid, ründavaid ja laimavaid kommentaare või muud ebaseaduslikku materjali kiiresti pärast postitamist eemaldada.

Nende juhtumite puhul lasub kogu vastutus hetkel kommenteerijal endal. Mündi teine pool on meediumid – internetiportaalid ja sotsiaalmeedia platvormid, milles kaasalöömiseks ei ole sisuliselt mingeid takistusi. Samas kui ühiskonda ei rikastaks erinevad meediumid, siis ei oleks ka negatiivseid ja halbu kommentaare ega tekiks erinevate teemade ümber arutelusid. Ehk, siis tegelikult ei seisne ju probleem selles, et on antud võimalus oma arvamust avaldada anonüümselt. 

Anonüümne autorsus peaks olema ja ongi lubatud, kuid samas ei tohiks anonüümselt kirjutamine ja kommenteerimine olla teise isiku õiguseid ja vabadusi riivav. Tihti ei saa laimavad või halvustava kommenteeri kirjutajad aru, et põhjustavad enda tegevusega kahju ja kannatusi. Nii võib juhtuda, et internetis öeldakse emotsioonide ajel midagi, mida päriselt ei mõelda, kuid mille eest on õigus isik vastutusele võtta.

2016. aastal avaldas Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas arvamust, et kommentaariumid tuleks sulgeda, sest anonüümsed netikommentaatorid, kuid ka enda päris isiku all kommenteerivad isikud õhutavad viha ja on madalalaubalised. Natuke pärast Lobjaka arvamuse avaldamist lukustas Postimees kommentaariumi anonüümsete kommentaatorite eest.

Eestis on sõnavabadus reguleeritud Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-ga 45, mille kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seega tuleb anonüümsel kommenteerimisel meeles pidada, et kuigi arvamuse avaldamine on sõnavabadusega tagatud, kaasnevad sellega ka kohustused ja vastutus.

Korolevi kaasus näitas, et anonüümsena näimine ei pruugi tegelikult anonüümsust tagada ning see andis olulise signaali selle kohta, et ka sotsiaalmeedias ja mujal kübermaailmas kehtivad samad reeglid nagu näost-näkku suhtlemisel. Internetis solvamine võib olla isegi kohati hullem, sest levib kiiremini ja kaugemale.

Olen nõus David Vseviovi mõttega, kes avaldas oma äsja ilmunud arvamusloos, et sõnavabadust kuritarvitav ühiskond pole millegi poolest sõnavabaduseta ühiskonnast parem. Sellepärast ongi antud teema käsitlemine ühiskonnas üha olulisem, et inimesed muutuksid teadlikumaks, et igal sõnal, ka anonüümsel, on suur jõud!

Autor: Liis Ivaste, Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala magistrant