Uue põlvkonna limonaad
Autor: Angelina Lon
Veel 10–15 aastat tagasi valis keskmine Eesti laps karastusjookidest Kellukese või Limpa limonaadi. Pilt muutus, kui suurele turule jõudsid energiajoogid – limonaadi ja Coca-Cola kõrvale tulid erksate värvidega ja erinevate disainidega purgid, mille peal on kirjas juhtlaused stiilis „elustab keha ja vaimu”. Neid purke on keeruline tähelepanuta jätta. Eriti siis, kui nende reklaamikampaanias osaleb sinu lemmiksportlane.
Maaeluministeeriumi toidu üldnõuete büroo juhataja Katrin Lõhmus seletab mõistet „energiajook“ järgmiselt: „See on turunduslik väljend karastusjoogile, mis sisaldab tavaliselt süsivesikuid, vitamiine, kofeiini ja teisi toimeaineid, nagu näiteks tauriini, kreatiini, glükuronolaktooni. Energiajoogil puudub definitsioon õigusaktis ja seda oleks ka väga keeruline universaalsel tasemel sõnastada.”
Paljudes Euroopa riikides on keelatud energiajookide müük alaealistele või alla 16-aastastele. Eesti õigusaktis ei ole energiajookide müük reguleeritud, kuigi mõned ettevõtted on siiski piirangu seadnud. „Toidu märgistusel on nõutav kõrge kofeiinisisaldusega (kofeiinisisaldus on üle 150 mg liitri kohta) toodetel (v.a kohv ja tee) hoiatus, et kõrge kofeiinisisaldusega tooted ei ole soovitatavad lastele, rasedatele ega rinnaga toitvatele naistele,” lausus Lõhmus.
Rimi oli esimene ettevõte Eestis, kes keelas energiajooki müügi alla 16-aastastele. Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht Katrin Bats ütles, et nad said innustust Tervise Arengu Instituudilt, kellelt pärines info, et energiajoogid on noorte hulgas üha populaarsemad ning oht tervisele neist seetõttu kasvav. „Müügipiirang tähendab, et saame oma põhitegevust arvesse võttes midagi reaalselt ära teha, et noorte tervis paraneks,” rääkis Bats. Sarnase ettepaneku tegi ka Kaupmeeste Liit. Energiajooke ei müüda enam alla 16-aastastele Maximas, Selveris, Coopis ja paljudes muudes poekettides. Prisma otsustas 2019. aastal, et ei müü neid enam alaealistele.
Järgmine purk võib osutada saatuslikuks
Kofeiin stimuleerib kesknärvisüsteemi ja tõstab vererõhku. Ohutu kofeiinikogus tervele täiskasvanule on 400 mg päevas, lastele ja noortele aga 3 mg ühe kehakilogrammi kohta – kogus, mille saab kätte ühest pooleliitrisest Red Bulli purgist.
Kõrge kofeiinisisaldusega tooted võivad olla ohtlikud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tervise Arengu Instituudi energiajookide uuringu raportis kirjeldatakse peamiseid riske nii: „Kofeiini liigse tarbimise tulemusena laste ja noorukite hulgas on täheldatud kõrge vererõhu, unetuse, krooniliste peavalude, ärrituvuse, õpiraskuste ja teiste kahjulike kõrvalnähtude suurenemist.”
„Tarbi mõõdukalt!” on purgil tihtipeale kirjas. Kui varem ei olnud arusaadav, miks 250 ml purgi soovitatakse mõõdukalt tarbida, siis nüüd on selge – isegi nii väike purk võib osutada saatuslikuks.
Energiajookidega on seotud mitu surmajuhtumit. USAs 16-aastase Arizona neiu süda seiskus väidetavalt peale seda, kui ta jõi mitu purki Red Bulli, kirjutas Ameerika ajakiri Time. Marylandis suri samal põhjusel 14-aastane neiu, kes jõi kahe päeva jooksul ära kaks Monsteri purki. Lahangul leiti, et tüdruk suri südame arütmiasse, mis tekkis kofeiinimürgituse tõttu ja takistas tema südamel verd pumbata. Päris mitu surmajuhtumit on seotud sellega, et energiajooke tarbitakse koos alkoholiga või näiteks samal ajal, kui sporti tehakse. Põhja-Carolina Wilmingtoni ülikooli ametlik ajaleht on kirjutanud, kuidas 18-aastane Ross Cooney suri pärast seda, kui ta jagas meeskonnaga neli Red Bulli purki ja mängis seejärel korvpallimängus. Brooklyni korvpallur Cory Terry jõi energiajooki kohe pärast 45 minutilist mängu ja suri südamerabandusse , kuigi lähedaste sõnul oli ta muidu tervisliku eluviisiga mees.
„Tarbi mõõdukalt!” on purgil tihtipeale kirjas. Kui varem ei olnud arusaadav, miks 250 ml purgi soovitatakse mõõdukalt tarbida, siis nüüd on selge – isegi nii väike purk võib osutada saatuslikuks.
Miks tarbitakse energiajooke?
Mina ise joon energiajooke siis, kui uneaeg jääb kriitiliselt lühikeseks. Kui töö ja kooli kõrvalt tuleb vahepeal ette, et veedan 24–36 tundi magamata, siis aitab energiajook väsimusega võidelda. Ma olen suhteliselt terve täiskasvanud inimene, lapsena ega teismelisena energiajooke ei joonud. Siiski, lugedes neid surmajuhtumite lugusid, tulevad mul külmavärinad – kas ma tahan võtta seda riski?
Sportlased kasutavad väidetavalt neid paremate tulemuste saavutamiseks, taksojuhid ja öösel töötavad inimesed selleks, et mitte magama jääda.
Tervise Arengu Instituudi 2003. aasta energiajookide uuringus küsiti 7.–12. klassi õpilastelt, miks nad joovad või ei joo energiajooke. Kõige sagedamini tarvitati neid maitse pärast, janu kustutamiseks ning energia saamiseks. Tõepoolest – energiajookide tootjad pakuvad väga suurt valikut erinevaid maitseid ning suhkur, lõhna- ja maitseained ning toiduvärvid muudavad lastele ohtliku vedeliku veel atraktiivsemaks. Kuid tuleb tõsiselt mõelda, kas janu kustutamiseks ikka sobivad nii kõrge kofeiinisisaldusega tooted.
EKSPERIMENT: Kui valdavalt on poodides energiajookide müük alla 16-aastastele või isegi alaealistele keelatud, siis kust noored saavad seda „uue põlvkonna limonaadi”?
Nagu mainitud, siis energiajook on ennast ka minu elurütmi põiminud, kuid seda alles ajast, mil sain 19-aastaseks. Seega oli kõik nii-öelda seaduslik. Kuid mäletan, et ka siis küsiti dokumenti pigem rohkem kui vähem.
Otsustasin teha eksperimendi, et teada saada, kui raske on praegu noortel või nendel, kes näevad liiga noored välja, osta poest energiajooki. Ise olin skeptiline – isegi laste mänguväljakul on vahepeal võimalik näha päris noori tüdrukuid ja poisse, kes janu kustutamiseks joovad energiajooki. Mulle tundus, et järelikult on see lastele kergesti kättesaadav, kuid tahtsin ikkagi saada terviklikku pilti.
Eksperimendi eesmärk ei olnud ühtegi poodi sihilikult liistule võtta, kui dokumendi küsimine „ununeb”, vaid pigem üldiselt selgeks teha, kui hästi reguleeritakse poodides müüki ja kui kättesaadav on see jook noortele. Selleks leidsin ühe toreda neiu, kes oli nõus eksperimendis osalema. Neiu ise ei olnud varem energiajooki joonud, sest oli vägagi teadlik jookide halvast mõjust tervisele.
Katsejänes oli keskmist kasvu, pealtnäha sportliku olekuga noor, kes võib tunduda kuskil 15–18 aastane. Olukorrale kohaselt kandis osaline maski, seega vanust tuvastada oli märksa keerulisem. Alkoholi ostmisel tuleb mask hetkeks eemaldada, et nägu näidata, kuid energiajookide ostmisel meie eksperimendis taolist palvet ette ei tulnud. Tulemus siiski üllatas.
Otsustasime ostu mitte sooritada, et vältida igast poest energiajookide ostmist (ca kümne energiajoogi purgiga poleks midagi olnud peale hakata). Selle asemel tegime vaid ostukatseid. Eksperiment nägi välja umbes nii: osaline valis joogi, tuli kassa ette ja ootas müüja reaktsiooni, mida viies poes ei tulnud. Paluti kaart sisestada, mille järel osaline ostust loobus. Tegime kokku kümme poeskäiku ja eksperimendi peale kulus umbes kolm tundi.
Ühes poes oldi nõus müüma kõige suuremat purki ilma dokumenti vaatamata.
Valisime poed, kus alla 16-aastastele või alaealistele energiajookide müük oli väidetavalt keelatud. Enne poe külastamist üritasime ennustada, kas selles poes võiks noor inimene osta energiajooki ilma, et peaks dokumenti näitama. Põnev oli see, et peaaegu kõik ennustused osutusid valedeks. Ainult üks kord läks ennustus täppi, kui käisime kõige suuremas poes. Kui viis poodi oli läbi käidud, olin šokis – ainult üks kord küsiti dokumenti. Mõtlesin, et poesisest piirangut jälgitakse ikkagi suhteliselt vähe. Müüjad, kes dokumenti ei küsinud, ei vaadanudki enamasti silma, et maski taga peituva inimese vanust natukenegi hinnata. Toimus liiniteenindus – toode, kaart, tšekk. Ühe kliendi jaoks umbes 30–40 sekundit, mis on toidupoes täiesti tavaline. Ka kliendid käitusid samamoodi – märkasin, et enamik inimesi enne meid ei öelnud teenindajale isegi tere. On arusaadav, et selline töö on kiire ja rutiinne, kuid samuti on see ka vastutusrohke. Kiires tempos töötades on väga lihtne teha vigu. Näiteks alkoholi müügipiirangu rikkumisel võib müüja saada rahalist trahvi üle 2000 euro. Energiajoogi müügipiirangu rikkumisel võib aga müüa noorele jooki, mis võib osutada saatuslikuks.
Ühte poeketti külastasime kaks korda – käisime erinevates poodides. Valisime erinevaid jooke, erinevaid koguseid. Ühes poes oldi nõus müüma kõige suuremat purki ilma dokumenti vaatamata, teises poes üritasime osta ühte 250 ml purki, kuid müüja vaatas pikalt silma, hindas vanust ja küsis dokumenti. See oli kõige parem näide sellest, kuidas peaks teenindaja selles olukorras käituma. Ta hääletoon oli range, kuid mitte ebaviisakas ega ülbe. Ta ei tundunud nagu liinitöötaja, vaid teenindaja, kes töötab inimestega ja tunneb kliente. Huvitav on see, et kahes sama keti poes toimisid teenindajad väga erinevalt. Sellest saime aru, et piirang piiranguks, aga lõppotsuse, müüa või mitte, teeb ikkagi kassa taga olev inimene.
Nende kahe poeskäiguga tegime olulise järelduse: teenindaja otsus võib sõltuda sellest, palju on poes rahvast, kui pikk on tööpäev ja kui tõsiselt ta piirangut võtab. See ei sõltu toote kofeiinisisaldusest ega toodete kogusest – ühes poes sai eksperimendi osaline loa osta kaks suurt energiajoogi purki. Jäi selline tunne, et kui ta oleks suuremas koguses ostnud, siis oleks ka teenindaja dokumenti küsinud. Seegi osutus valeks eelduseks.
Kassa taga olid erinevad inimesed: vanemad, nooremad, algajad ja kauaaegsemad teenindajad. Algajad, kes olid poes töötanud lühikest aega, enamasti dokumente ei küsinud. Võib-olla polnud nad teadlikud, et seda peab tegema. Samuti ei pidanud dokumente näitama ka väikestes poodides ja poodides, kus oli suur järjekord.
Tulemus – 50/50.
Viies poes pidime dokumenti näitama, viies ei pidanud. Raske on kümne poeskäigu põhjal tuua välja üldist tendentsi, kuid selge on, et noortel on siiski võimalik nende jaoks ohtlikku jooki osta. Riigitasandil piiranguid kehtestatud ei ole ja poesisesesse piirangusse suhtutakse leebemalt kui üleriigilisse alkoholipiirangusse, mille täitmist kontrollib nii politsei kui ka ketid ise.
See paneb mõtlema, kas praegused piirangud on pädevad. Energiajookide negatiivne mõju on tõestatud ja kinnitatud, kuid sellegipoolest Eestis on olemas vaid poe- või ketisisesed piirangud ja seda ka mitte kõikides Eesti poodides.
USAs ei ole piiranguid, kuid just seal on noorte seas palju energiajookidega seotud surmajuhtumeid . Eestis on olukord parem, kuid ülesanne tarbimist reguleerida on poekettidel ja tarbijatel endal. Tuleb igal juhul vältida seda, et meie lastel ja noortel oleks sama kurb saatus, nagu oli USA meedias kirjeldatud.
Sarnased artiklid
Uue põlvkonna limonaad
Autor: Angelina Lon
Veel 10–15 aastat tagasi valis keskmine Eesti laps karastusjookidest Kellukese või Limpa limonaadi. Pilt muutus, kui suurele turule jõudsid energiajoogid – limonaadi ja Coca-Cola kõrvale tulid erksate värvidega ja erinevate disainidega purgid, mille peal on kirjas juhtlaused stiilis „elustab keha ja vaimu”. Neid purke on keeruline tähelepanuta jätta. Eriti siis, kui nende reklaamikampaanias osaleb sinu lemmiksportlane.
Maaeluministeeriumi toidu üldnõuete büroo juhataja Katrin Lõhmus seletab mõistet „energiajook“ järgmiselt: „See on turunduslik väljend karastusjoogile, mis sisaldab tavaliselt süsivesikuid, vitamiine, kofeiini ja teisi toimeaineid, nagu näiteks tauriini, kreatiini, glükuronolaktooni. Energiajoogil puudub definitsioon õigusaktis ja seda oleks ka väga keeruline universaalsel tasemel sõnastada.”
Paljudes Euroopa riikides on keelatud energiajookide müük alaealistele või alla 16-aastastele. Eesti õigusaktis ei ole energiajookide müük reguleeritud, kuigi mõned ettevõtted on siiski piirangu seadnud. „Toidu märgistusel on nõutav kõrge kofeiinisisaldusega (kofeiinisisaldus on üle 150 mg liitri kohta) toodetel (v.a kohv ja tee) hoiatus, et kõrge kofeiinisisaldusega tooted ei ole soovitatavad lastele, rasedatele ega rinnaga toitvatele naistele,” lausus Lõhmus.
Rimi oli esimene ettevõte Eestis, kes keelas energiajooki müügi alla 16-aastastele. Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht Katrin Bats ütles, et nad said innustust Tervise Arengu Instituudilt, kellelt pärines info, et energiajoogid on noorte hulgas üha populaarsemad ning oht tervisele neist seetõttu kasvav. „Müügipiirang tähendab, et saame oma põhitegevust arvesse võttes midagi reaalselt ära teha, et noorte tervis paraneks,” rääkis Bats. Sarnase ettepaneku tegi ka Kaupmeeste Liit. Energiajooke ei müüda enam alla 16-aastastele Maximas, Selveris, Coopis ja paljudes muudes poekettides. Prisma otsustas 2019. aastal, et ei müü neid enam alaealistele.
Järgmine purk võib osutada saatuslikuks
Kofeiin stimuleerib kesknärvisüsteemi ja tõstab vererõhku. Ohutu kofeiinikogus tervele täiskasvanule on 400 mg päevas, lastele ja noortele aga 3 mg ühe kehakilogrammi kohta – kogus, mille saab kätte ühest pooleliitrisest Red Bulli purgist.
Kõrge kofeiinisisaldusega tooted võivad olla ohtlikud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tervise Arengu Instituudi energiajookide uuringu raportis kirjeldatakse peamiseid riske nii: „Kofeiini liigse tarbimise tulemusena laste ja noorukite hulgas on täheldatud kõrge vererõhu, unetuse, krooniliste peavalude, ärrituvuse, õpiraskuste ja teiste kahjulike kõrvalnähtude suurenemist.”
„Tarbi mõõdukalt!” on purgil tihtipeale kirjas. Kui varem ei olnud arusaadav, miks 250 ml purgi soovitatakse mõõdukalt tarbida, siis nüüd on selge – isegi nii väike purk võib osutada saatuslikuks.
Energiajookidega on seotud mitu surmajuhtumit. USAs 16-aastase Arizona neiu süda seiskus väidetavalt peale seda, kui ta jõi mitu purki Red Bulli, kirjutas Ameerika ajakiri Time. Marylandis suri samal põhjusel 14-aastane neiu, kes jõi kahe päeva jooksul ära kaks Monsteri purki. Lahangul leiti, et tüdruk suri südame arütmiasse, mis tekkis kofeiinimürgituse tõttu ja takistas tema südamel verd pumbata. Päris mitu surmajuhtumit on seotud sellega, et energiajooke tarbitakse koos alkoholiga või näiteks samal ajal, kui sporti tehakse. Põhja-Carolina Wilmingtoni ülikooli ametlik ajaleht on kirjutanud, kuidas 18-aastane Ross Cooney suri pärast seda, kui ta jagas meeskonnaga neli Red Bulli purki ja mängis seejärel korvpallimängus. Brooklyni korvpallur Cory Terry jõi energiajooki kohe pärast 45 minutilist mängu ja suri südamerabandusse , kuigi lähedaste sõnul oli ta muidu tervisliku eluviisiga mees.
„Tarbi mõõdukalt!” on purgil tihtipeale kirjas. Kui varem ei olnud arusaadav, miks 250 ml purgi soovitatakse mõõdukalt tarbida, siis nüüd on selge – isegi nii väike purk võib osutada saatuslikuks.
Miks tarbitakse energiajooke?
Mina ise joon energiajooke siis, kui uneaeg jääb kriitiliselt lühikeseks. Kui töö ja kooli kõrvalt tuleb vahepeal ette, et veedan 24–36 tundi magamata, siis aitab energiajook väsimusega võidelda. Ma olen suhteliselt terve täiskasvanud inimene, lapsena ega teismelisena energiajooke ei joonud. Siiski, lugedes neid surmajuhtumite lugusid, tulevad mul külmavärinad – kas ma tahan võtta seda riski?
Sportlased kasutavad väidetavalt neid paremate tulemuste saavutamiseks, taksojuhid ja öösel töötavad inimesed selleks, et mitte magama jääda.
Tervise Arengu Instituudi 2003. aasta energiajookide uuringus küsiti 7.–12. klassi õpilastelt, miks nad joovad või ei joo energiajooke. Kõige sagedamini tarvitati neid maitse pärast, janu kustutamiseks ning energia saamiseks. Tõepoolest – energiajookide tootjad pakuvad väga suurt valikut erinevaid maitseid ning suhkur, lõhna- ja maitseained ning toiduvärvid muudavad lastele ohtliku vedeliku veel atraktiivsemaks. Kuid tuleb tõsiselt mõelda, kas janu kustutamiseks ikka sobivad nii kõrge kofeiinisisaldusega tooted.
EKSPERIMENT: Kui valdavalt on poodides energiajookide müük alla 16-aastastele või isegi alaealistele keelatud, siis kust noored saavad seda „uue põlvkonna limonaadi”?
Nagu mainitud, siis energiajook on ennast ka minu elurütmi põiminud, kuid seda alles ajast, mil sain 19-aastaseks. Seega oli kõik nii-öelda seaduslik. Kuid mäletan, et ka siis küsiti dokumenti pigem rohkem kui vähem.
Otsustasin teha eksperimendi, et teada saada, kui raske on praegu noortel või nendel, kes näevad liiga noored välja, osta poest energiajooki. Ise olin skeptiline – isegi laste mänguväljakul on vahepeal võimalik näha päris noori tüdrukuid ja poisse, kes janu kustutamiseks joovad energiajooki. Mulle tundus, et järelikult on see lastele kergesti kättesaadav, kuid tahtsin ikkagi saada terviklikku pilti.
Eksperimendi eesmärk ei olnud ühtegi poodi sihilikult liistule võtta, kui dokumendi küsimine „ununeb”, vaid pigem üldiselt selgeks teha, kui hästi reguleeritakse poodides müüki ja kui kättesaadav on see jook noortele. Selleks leidsin ühe toreda neiu, kes oli nõus eksperimendis osalema. Neiu ise ei olnud varem energiajooki joonud, sest oli vägagi teadlik jookide halvast mõjust tervisele.
Katsejänes oli keskmist kasvu, pealtnäha sportliku olekuga noor, kes võib tunduda kuskil 15–18 aastane. Olukorrale kohaselt kandis osaline maski, seega vanust tuvastada oli märksa keerulisem. Alkoholi ostmisel tuleb mask hetkeks eemaldada, et nägu näidata, kuid energiajookide ostmisel meie eksperimendis taolist palvet ette ei tulnud. Tulemus siiski üllatas.
Otsustasime ostu mitte sooritada, et vältida igast poest energiajookide ostmist (ca kümne energiajoogi purgiga poleks midagi olnud peale hakata). Selle asemel tegime vaid ostukatseid. Eksperiment nägi välja umbes nii: osaline valis joogi, tuli kassa ette ja ootas müüja reaktsiooni, mida viies poes ei tulnud. Paluti kaart sisestada, mille järel osaline ostust loobus. Tegime kokku kümme poeskäiku ja eksperimendi peale kulus umbes kolm tundi.
Ühes poes oldi nõus müüma kõige suuremat purki ilma dokumenti vaatamata.
Valisime poed, kus alla 16-aastastele või alaealistele energiajookide müük oli väidetavalt keelatud. Enne poe külastamist üritasime ennustada, kas selles poes võiks noor inimene osta energiajooki ilma, et peaks dokumenti näitama. Põnev oli see, et peaaegu kõik ennustused osutusid valedeks. Ainult üks kord läks ennustus täppi, kui käisime kõige suuremas poes. Kui viis poodi oli läbi käidud, olin šokis – ainult üks kord küsiti dokumenti. Mõtlesin, et poesisest piirangut jälgitakse ikkagi suhteliselt vähe. Müüjad, kes dokumenti ei küsinud, ei vaadanudki enamasti silma, et maski taga peituva inimese vanust natukenegi hinnata. Toimus liiniteenindus – toode, kaart, tšekk. Ühe kliendi jaoks umbes 30–40 sekundit, mis on toidupoes täiesti tavaline. Ka kliendid käitusid samamoodi – märkasin, et enamik inimesi enne meid ei öelnud teenindajale isegi tere. On arusaadav, et selline töö on kiire ja rutiinne, kuid samuti on see ka vastutusrohke. Kiires tempos töötades on väga lihtne teha vigu. Näiteks alkoholi müügipiirangu rikkumisel võib müüja saada rahalist trahvi üle 2000 euro. Energiajoogi müügipiirangu rikkumisel võib aga müüa noorele jooki, mis võib osutada saatuslikuks.
Ühte poeketti külastasime kaks korda – käisime erinevates poodides. Valisime erinevaid jooke, erinevaid koguseid. Ühes poes oldi nõus müüma kõige suuremat purki ilma dokumenti vaatamata, teises poes üritasime osta ühte 250 ml purki, kuid müüja vaatas pikalt silma, hindas vanust ja küsis dokumenti. See oli kõige parem näide sellest, kuidas peaks teenindaja selles olukorras käituma. Ta hääletoon oli range, kuid mitte ebaviisakas ega ülbe. Ta ei tundunud nagu liinitöötaja, vaid teenindaja, kes töötab inimestega ja tunneb kliente. Huvitav on see, et kahes sama keti poes toimisid teenindajad väga erinevalt. Sellest saime aru, et piirang piiranguks, aga lõppotsuse, müüa või mitte, teeb ikkagi kassa taga olev inimene.
Nende kahe poeskäiguga tegime olulise järelduse: teenindaja otsus võib sõltuda sellest, palju on poes rahvast, kui pikk on tööpäev ja kui tõsiselt ta piirangut võtab. See ei sõltu toote kofeiinisisaldusest ega toodete kogusest – ühes poes sai eksperimendi osaline loa osta kaks suurt energiajoogi purki. Jäi selline tunne, et kui ta oleks suuremas koguses ostnud, siis oleks ka teenindaja dokumenti küsinud. Seegi osutus valeks eelduseks.
Kassa taga olid erinevad inimesed: vanemad, nooremad, algajad ja kauaaegsemad teenindajad. Algajad, kes olid poes töötanud lühikest aega, enamasti dokumente ei küsinud. Võib-olla polnud nad teadlikud, et seda peab tegema. Samuti ei pidanud dokumente näitama ka väikestes poodides ja poodides, kus oli suur järjekord.
Tulemus – 50/50.
Viies poes pidime dokumenti näitama, viies ei pidanud. Raske on kümne poeskäigu põhjal tuua välja üldist tendentsi, kuid selge on, et noortel on siiski võimalik nende jaoks ohtlikku jooki osta. Riigitasandil piiranguid kehtestatud ei ole ja poesisesesse piirangusse suhtutakse leebemalt kui üleriigilisse alkoholipiirangusse, mille täitmist kontrollib nii politsei kui ka ketid ise.
See paneb mõtlema, kas praegused piirangud on pädevad. Energiajookide negatiivne mõju on tõestatud ja kinnitatud, kuid sellegipoolest Eestis on olemas vaid poe- või ketisisesed piirangud ja seda ka mitte kõikides Eesti poodides.
USAs ei ole piiranguid, kuid just seal on noorte seas palju energiajookidega seotud surmajuhtumeid . Eestis on olukord parem, kuid ülesanne tarbimist reguleerida on poekettidel ja tarbijatel endal. Tuleb igal juhul vältida seda, et meie lastel ja noortel oleks sama kurb saatus, nagu oli USA meedias kirjeldatud.
