Abielureferendumiga üritatakse kivisse raiuda sovetlikku homofoobsust. Osa okupeeritud ajastu läbielanutest ütlevad justkui nostalgilise heldimusega, et „meie ajal pandi sellised vangi”. Kuigi iseseisva ja vaba riigina oleme üritanud ühiskonnast välja juurida nõukogudeaegset mõtteviisi, on vaenulik suhtumine seksuaalvähemustesse endiselt püsima jäänud. Mis veelgi kahtlasem – paradoksaalselt käib vaenulikkus käsikäes marurahvuslusega.

Eestit ootab ees rahvaküsitlus, mille tulemusena, kas a) ei muutu mitte midagi või b) ei muutu mitte midagi ning põhiseadusesse lisatakse klausel, mille tulemusena on tulevikus raskem seadustada samast soost inimeste abielu. Rahvaküsitlus on meeleheitlik püüe jätta maha mälestusmärk ajast, mil homoseksuaalsus oli kuritegu Nõukogude Liidu ideoloogia vastu. Sel ajal õpetati Tartu Ülikooli arstitudengitele, et homoseksuaalsed inimesed kuuluvad nekrofiilide ja pedofiilidega samasse seksuaalhälvete rühma. 

Okupandid on läinud, arusaamad on muutunud ning geiabielud tulevad niikuinii. See on vaid aja küsimus, sest valdav enamus noori toetab võrdset õigust abielluda, sõltumata inimese seksuaalsusest. Just abielluda, mitte sõlmida poolikut kooselulepingut. Täna on noorte hääled valimistel veel vaiksed, kuid 10–20 aasta pärast mitte. Täna ei julge veel enamik erakondi selgelt geiabielu toetada, kartes toetusprotsendite langust, kuid 10–20 aasta pärast pole neil valijaskonnast lähtuvalt teist võimalust.

Seega – et vältida minevikust tuleviku saamist, teeme ettepaneku langetada abielureferendumi hääletusõiguse vanuse alampiir 16 aasta peale, nagu seda on ka kohaliku omavalitsuse valimistel. Öelda, et paadunud homofoobid võiksid referundumi ajal Rootsi(s) joosta, oleks Helmetega samale tasandile langemine. Aga olgem sellest paremad.