Esimene dokumentatsioon abordist pärineb aastast 1550 eKr. Abort on seega inimkonnaga kaasas käinud juba vähemalt kolm ja pool tuhat aastat. Selle aja jooksul on maailmas seda nii lubatud, keelatud kui ka tembeldatud kriminaalseks mõrvaks ja rahvatervise vastaseks kuriteoks. Siiani pole jõutud konsensusele, kuidas aborti suhtuda. 

Poolas, kus on juba Euroopa ühed rangeimad abordipiirangud, otsustas valitsus karmistada neid veelgi. Selle otsuse jõustumisel on abort Poolas lubatud vaid vägistamise, verepilastuse või ema elu otsese ohu korral. Abordi keelamise tulemus pole aga kunagi selle kadumine ühiskonnast. Neid tehti ja tehakse ikka: keelustamisel lihtsalt ebaseaduslikult, ohtlikult ning tihti traagiliste tagajärgedega. Veremürgitusi, põletikke, tüsistusi ja lapse kandja surma põhjustavad kodused abordid peavad jääma minevikku. 

Abordivastased tihti argumenteerivad, et aborte tehakse kergekäeliselt, seda kasutatakse kui rasestumisvastast meetodit või et naine jääb aborti kahetsema. Tartu Noorte Nõustamiskeskuse arst-nõustaja dr. Kai Part kirjutas artiklis „Abordist”, kuidas naised suhtuvad enamasti rasedusse suure vastutustundega. Abort ei ole lihtkasutatav rasestumisvastane vahend, vaid see on viimane õlekõrs. Dr. Kai Part kirjutas, et igale naisele on abort traagika, mille taga on konkreetne põhjus.

Abort on inimesele raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Järgnevad kogemuslood illustreerivad seda, et abort ei ole lihtsalt uisapäisa tehtud otsus, vaid pigem kogemus, mida parema meelega korrata ei soovi. Nende lugude eesmärk on pakkuda mingit tuge neile, kes on pidanud selles olukorras olema, ja neile, kes selle otsusega tulevikus peaksid silmitsi seisma. Abort ei ole ega peaks olema häbiasi või tabuteema. Abordi legaliseerinud riikides on just häbi see, mis viib naisi koduste abordilahenduste poole vaatama. 

Elisabeth, 28

Abort: 15-, 16- ja 21-aastaselt 

„Ma tegelikult olen pille kogu aeg söönud, aga kui sa neid õigel päeval õigel ajal ei söö, siis läheb nii nagu läheb,” ütles Elisabeth. Kolmest abordist kaks olid tal kirurgilised ning viimane, mis tehti 21-aastaselt, oli tabletiabort. „Need kirurgilised olid palju normaalsemad, kui see tabletiga. Pandi magama ja tehti ära, mitte midagi ei tundnud.” Kuigi tabletiga ei tundnud Elisabeth füüsilist valu, siis suure osa oma päevast pidi ta tol päeval siiski haiglas veetma. 

Elisabeth rääkis, kuidas tal on meeles arst, kes teda proovis ümber veenda. „Nooremad arstid olid sellised mõistvad. Aga ükskord sattus mingi vanamutt. Ta teadis küll, miks ma seal olin, aga istusin kabinetti maha ja ta ütles: „Noh, hakkame sünnitama siis üheksa kuu pärast”.” See arst oli ka ainus, kes on proovinud Elisabethi suunata rasedust mitte katkestama. 

Elisabethi esimese ja teise abordi vahel muutus ka abordiseadus – alaealine ei saanud enam ilma vanemata minna aborti tegema. „Mu esimesed mõtted olid küll sellised, et Google lahti ja hakka mingeid lolluseid otsima,” rääkis ta. Kodus aga Elisabeth midagi proovima ei hakanud ning läks aborti tegema täisealise sõbranna dokumendiga. „Mu vanemad ei tea siiamaani, et ma üldse kunagi aborti olen teinud.”

Oma kolme aborti Elisabeth ei kahetse. „Kui ma oleks kõik oma nooruspõlve lollused alles jätnud, siis ma oleks ilmselt kuskil „Kodutunde” saates ja paluks abi,” ütles ta. Elisabeth arvab, et ta oleks küll suutnud lapse üles kasvatada, kuid oma esimese raseduse ajal oli ta ise sisuliselt alles laps. „Kõige olulisem on lapsele armastav kodu ja vanemad, aga mis elu see on, kui lõpuks elad kuskil telgis.” Elisabeth rääkis, et ta ei ole selle poolt, et aborte tehtaks kergekäeliselt või käiakse nagu ilusalongis. „Aga miks neid lapsi sünnitada on vaja, kui sa ise ka tead, et sa ei ole võimeline teda üles kasvatama,” lisas ta. 

Loora, 21

Abort: 20-aastaselt

„Ma võtsin SOS pilli, sest mul oli hirm, et selline asi võib juhtuda,” rääkis Loora. Kolm nädalat hiljem tekkisid Looral esimesed raseduse sümptomid. Kaks rasedustesti osutusid positiivseteks ja nii saigi kirja pandud abordi tegemise aeg. „Vaimselt ei olnud mul väga keeruline seda otsust vastu võtta, sest ma olin nii kindel, et praeguses eluetapis ma poleks suuteline last kasvatama,” rääkis Loora. 

Tudengina tundis Loora, et ka tema majanduslik olukord ei ole lapse toetamiseks piisavalt stabiilne. Peale esimest haiglas käiku saadeti Loora koju, et võtta esimene kahest tabletist. „Ma kujutasin ette, et mulle antakse mingi tablett, võtan selle kodus ära ja siis on chill,” rääkis Loora. Mõni päev hiljem läks Loora tagasi haiglasse abordi lõpuleviimiseks. „Läksin registratuurist arstiga kaasa. Ta ütles, et pane riided, telefon ja asjad siia. Läksime teise ruumi ja sain aru, et ma olen päeva intensiivis.” Loora oli üllatunud, aga hirmu ta ei tundnud. Talle anti kohe ka valuvaigistit, sest pärast võib lihtsalt nii valus olla, et valuvaigisti tuleb koos oksega üles. „Arst ütles, et ta ei taha mind kuidagi hirmutada, aga selgitas, et see võib olla väga piinarikas.” 

Mõni üksik tund möödus Looral haiglas. „Kõige raskem oli päev intensiivis, kus ma olin täiesti üksi ja kellelegi kirjutada ka ei saanud. Pidin üksi seal kardinate vahel piinlema.” Kui Loora lõpuks koju lasti, anti talle kaasa veel viimane mõju andev tablett. „Leidsin kodus enam-vähem asendi, kus ei olnud ropult valus. Pikutasin diivanil ja järgmine kord, kui püsti sain, oli juba õhtu,” rääkis neiu. Loora ei kahetse mitte midagi, aga tagantjärgi on ta ikka mõelnud, et milline oleks ta elu praegu umbes aastase lapsega. „Ma olen palju mõelnud kõigele sellele, mis mul oleks jäänud tegemata, kui ma oleks rase olnud ja suvel lapse saanud.” 

Tuuli, 33

Abort: 18-aastaselt

Tuulil osutus alles kolmas rasedustest positiivseks. Abordi tegemise otsus ei tulnud talle lihtsalt. „Aga mul olid eluga teised plaanid,” rääkis Tuuli, kes tol ajal oli alles vaene tudeng. Haiglas ülevaatusel nägi Tuuli kogemata ultraheli pilti, mille peale hakkas ta nutma. See lõi ka arstidel kohe sireenid tööle. „Arstid hakkasid kohe küsima, et kas ma ikka olen kindel, et ma tahan seda teha, ja siis ma nuttes ütlesin, et jaa, ma kindlasti tahan teha aborti,” ütles Tuuli. 

Kui ta teise tableti saamiseks tagasi haiglasse läks, luges Tuuli infolehte, mis selgitas, et statistiliselt igal neljandal on medikamentoosne abort valulik. „Ja siis ma vaatasin, et meid oli seal voodites neli tükki tablettidega ja mina olin see üks neljast, kellel olid rängad valud.” Tuulile anti kangemat valuvaigistit, nägu tõmbus valgeks ja käed värisesid. „Ma ei oska seda kirjeldada, aga see valu on mul ka 15 aastat hiljem meeles.” 

Küsimusele, kas ta kahetseb midagi, vastas Tuuli kindlalt „ei”. See oli raske otsus, aga Tuuli seadis endale eesmärgi eluga joonele saada. Ta omandas välismaal kaks magistrikraadi ning elas mõnda aega Austraalias. „Lapse kõrvalt seda kõike kindlasti teha ei oleks saanud,” rääkis Tuuli. Aeg-ajalt on ta mõelnud, milline oleks elu nüüdseks 14-aastase lapsega. „Ma peaks siiani oma elu jagama selle inimesega, kellega ma sellel hetkel koos olin ja seda ma kindlasti ei tahaks. Kõik koolid oleks jäänud tegemata, ma oleks võib-olla vastutustundlikum inimene, aga ma ei kahetse, sest ma tunnen, et ma olen seda aega hästi kasutanud.” 

Eike, 55

Abort: 26- ja 44-aastaselt

Kui menstruatsioon tavapärasel ajal ei alanud, sai Eike kohe aru, et midagi on juhtunud. Rasedus tehti kindlaks arsti juures. „Kasvatasin üksinda 4-aastast last ja kuna tollane partner oligi vaid sekspartner, siis ei tekkinud korrakski mõtet, et tuua ilmale teine laps – teadsin, et ei jää lapse pärast selle mehega kokku.” Tol esimesel korral ei rääkinud Eike rasedusest kellelegi. „Kui päev kätte jõudis, muidugi ma kartsin tohutult, kuid see oli asi, mille pidin ära tegema,” rääkis Eike. Ta mäletab, et haiglast tulles tundis ta tohutut kergendust. „Muidugi, kogemus oli ebameeldiv, kuid mitte selline, mida poleks suutnud kannatada. Juba tol ajal olid korralikud tuimestused.” 

Mõned aastad hiljem sai Eike oma praeguse abikaasaga teise lapse. „Mul ei olnud enam kunagi mõtet saada kolmandat last, sest vanus oli juba sealmaal.” Peale positiivset rasedustesti pidas Eike abikaasaga võimaluste üle nõu. „Tema reaktsioon oli, et enam ei ole jaksu väikese beebiga otsast peale hakata. Ma ei olnud endas nii kindel, kuid mõtlesin, et minagi ei jaksaks ja seoses vanusega võivad olla suured komplikatsioonid. Otsustasin abordi kasuks. Kuigi see oli päris raske, igasugu mõtteid käis peast läbi,” rääkis Eike. 

Kui esimese abordi puhul ei pidanud ta mõtlema, kas ja kuidas, sest üksikemana veel ühe lapse sünnitamine oli välistatud, siis teise puhul jäi teda ikkagi miski painama. „Vahel ka nüüd mõtlen, et kas oli poiss või tüdruk ja kui vana ta praegu oleks. Ma ei ütle, et ma kahetseksin seda viimast otsust, kuid see pole minust päriselt kadunud.” Eike viimase lapse vastu võtnud arst oli ka tema abordiarst, kes mainis, et Eikel on kõik korras ning ta saaks veel terve lapse. „Seal samas arsti juures ütlesin talle, et palun andke mulle kohe tablett, et ma ei saaks ümber mõelda. See oli emotsionaalselt raske otsus, kuid mõistus sai võitu.” 

Laura-Liisa, 28

Abort: 24-aastaselt

„Kes ikka uues suhtes esimesest vahekorrast last tahab saada ja kes sellega tegelema hakkab?” rääkis Laura-Liisa. „Ma hakkasin nutma, kui ma teada sain, et ma rase olen, kutt oli ka näost kaame. See ei ole mitte mingi viis, kuidas lapsed peaks siia maailma tulema. Otsustasime partneriga koos, et nüüd läheb ikkagi abordi tegemiseks. Partner oli väga normaalne, maksis pool kinni lausa.” Rasedust käis Laura-Liisa kinnitamas erakliinikus. Erakliinikust öeldi, et peab haiglasse minema ning tabletiga katkestamiseks aja panema. „Kogu aeg käis mingi nõustamine, et kas ma olen kindel ja et loode on iseenesest terve, aga keegi otseselt pealetükkiv ei olnud. Kui ma kindlameelselt ütlesin, et nii ma olen otsustanud, siis keegi peale ei surunud,” rääkis Laura-Liisa. Kuid haiglas hakkas kõik halva poole pöörduma. 

Õde, kes Laura-Liisat vastu võttis, oli ta teismea tuttav. Lisaks Laura-Liisale oli haiglas naisvang, kellel olid kaasas meesvalvurid. „Ehk ma käisin seal poolpaljalt oma sisikonda välja oksendamas ja siis need valvurid karjusid selle vangi peale,” rääkis Laura-Liisa abordi tegemise traumeerivast keskkonnast. „See oli kõik nii alandav ja vastik.” 

Lõpuks lasti Laura-Liisa koju. Kodus kestis tal kolm päeva tugev veritsus ning suur paanika ajas Laura-Liisa mitu korda perearsti infotelefonile helistama. Kogu protseduur oli tema jaoks nii füüsiliselt kui vaimselt raske. „See ei ole päris nii, et ühel päeval teed aborti ja teisel päeval lähed tööle, vaid mu keha oli täiesti katki omadega,” rääkis ta. „Ma tean, et kõlab kohutavalt, sest mul on sõbrannad, kellel on raskusi rasestumisega, aga iga kord, kui ma mõtlen selle peale, siis ma olen ainult tänulik. Mul ei ole ka mitte ühtegi kahetsuse varju,” rääkis Laura-Liisa oma kogemusest. Ta lisas, et kui ta oleks rasedusega jätkanud, siis tal oleks täna üks väga õnnetu laps. „Mina oleks igal juhul hakkama saanud, aga ma oleks igavesti seda last süüdistanud.” 

Rita, 36 

Abort: üks kuu tagasi.

Rital on juba kaks last ning ta pole kunagi kergelt rasestunud. Mõlemad lapsed sündisid tal keisrilõikega, sest nad oli väga suured – üle nelja kilo. Teise raseduse lõpus avastas kirurg, et mõlemad rasedused on emakale üsna halvasti mõjunud. „Iga järgnev rasedus on mulle eluohtlik, et see reaalselt tapab mu ära lihtsalt.” Rita emakasein on kahe raseduse tagajärjel muutunud sama õhukeseks kui paber. Kui ta peaks uuesti rasestuma ja laps poole raseduse pealt hakkaks liikuma, siis emakas rebeneks ning Rita võiks surra. Kolmas rasedus ei olnud planeeritud. Abikaasaga kasutati kõikvõimalikke rasestumisvastaseid vahendeid ning Rital oli plaanis ennast lasta steriliseerida. 

Peale tsükli hilinemist võttis Rita julguse kokku teha ära rasedustest. „Siis ma hakkasin erinevate arstide vahelt käima, et kas üldse on mingit võimalust seda last alles jätta, mis sest, et ta polnud plaanitud. Ma ei arvanud temast kui mittevajalikust, millest oleks vaja lahti saada. Me käisime abikaasaga arstide juures, et äkki oleks mingigi võimalus.” Raseduse õnnestumise protsent oli umbes 3-5%. Rita kaalus abikaasaga võimalusi kuni viimase võimaliku hetkeni ehk 12. nädalani. Ta käis erinevatel analüüsidel, kuid viimasest rasedusest polnud ta taastunud ega paranenud. „See oli minu jaoks väga keeruline otsus, et kas ma riskin selle ühe lapse pärast, aga samas mul on kaks väikest last kodus, kelle peale ma pean ka mõtlema. Ma mõtlesin oma peas kõikvõimalikud variandid läbi, aga kui midagi peaks juhtuma, siis jääks mu abikaasa üksi kolme lapsega.” 

Terve kogemus oli Rita jaoks kohutav. Rita rääkis, kuidas ta oleks soovinud olla teadvuseta, et ta poleks kunagi pidanud seda nägema. „Ma tahtsin, et selle lapse jaoks oleks kõik hästi austusväärne. Kuigi ma teadsin, et ta ei jää mulle kunagi alles, siis kogu selle aja, mis ma teda kandsin, ei tarvitanud ma alkoholi ega teinud vesipiipu. Ja ma lootsin, et ka tema lahkumine on lugupidav,” rääkis Rita juba läbi pisarate. 

Ta proovis seista võimalikult palju püsti, et rasedus katkeks hügieenisidemesse, kuid ühel hetkel pidi ta minema vetsu. Juhtus see, mida Rita kogu aeg lootis, et ei juhtu. „See katkes sinna samma potti. See on midagi sellist, mida ma ei suuda endale siiani andestada, kuidas ma sain niimoodi teha, et minu lapse teekond lõppes WC-potis. Ma istusin seal vetsupoti kõrval. Ma hoidsin ennast tagasi, et ma ei üritaks teda sealt välja tõsta, sest tegelikult ta ei olnud mitte midagi muud, kui lihtsalt selline vereklomp. Ma mõtlesin, et ma hakkan hulluks minema, sest milline normaalne inimene läheb vetsupotti midagi välja tõstma. Ma muud ei teinudki. Ma istusin seal vetsupoti kõrval ja nutsin ja palusin talt kogu aeg, et ta mulle andeks annaks.” 

Viljandi haiglas olid arstid üldiselt toredad, peale selle ühe, kes Ritat kontrollimas käis. „Ma küsisin, et mis temast nüüd saab, kas ta nüüd jääbki sinna või kas ma saan midagi teha, kasvõi teda sealt välja tõsta. Ta ütles, et ei, nüüd ta lähebki sinna kanalisatsiooni, miks sa nutad, ise sa tegid selle valiku. Ta kuidagi mõistis mind hukka. See tegelikult ei olnud minu valik, ma ei oleks tahtnud seda teha,” rääkis Rita. Kuu aega peale aborti selgus, et rasedus ei olnud korralikult ära katkenud ning Rita pidi minema operatsioonile.