Septembri lõpus tudengifilmi-Oscari saanud German Golubi film „Mu kallid laibad” valiti võitjaks pea 1500 lühifilmi seast. Millest võidufilm räägib, milline näeb välja Germani elu peale võitu ja kuhu on suundumas Eesti filmimaastik, rääkisime filmi režissööri endaga. 

 

Sa võitsid eelmisel nädalal filmiga „Mu kallid laibad” tudengifilmide Oscari. Millest su film räägib?

Film räägib noorest mehest nimega Erki, keda mängib Ruuben-Joosua Palu, näitleja Viljandi kultuuriakadeemiast. Sellelt Erkilt võetakse ära kodu, kus ta elas koos oma emaga. Ja ta peab esimest korda elus minema tööle. Kuna ta ei leia kuskilt mujalt tööd, saab ta tutvuste kaudu laibavedajaks. Ta saab kokku oma partneri Otiga, kes on seda tööd teinud 15 aastat, ja nende seiklused lähevad edasi.

Peale selle, et sa oled oma filmi režissöör, kirjutasid sa ise ka stsenaariumi. Kust sa sellise filmi jaoks inspiratsiooni said?

Iseenese elust, enda elus pidin eri ameteid pidama, aga see film ei ole biograafiline. Kui mõelda nendest ametitest, mis maailmas on. Jah, ma olen lisaraha teenimiseks korra sedasama tööd ka teinud. Selles filmis ei ole peaaegu mitte midagi biograafilist, välja arvatud see fakt. See, et niisugune töö on olemas.         

Mis selle filmi tegemise juures kõige keerulisemaks osutus?

Logistika. Logistika, sest kõige keerulisem oli transportida näitlejaid, meeskonda, sest ressursid on tudengitel piiratud. Kool küll toetas teatud summaga, aga see on selle raames. Et kõik kokku saada. Meil oli üle kümne asukoha, kui ma ei eksi. Filmisime Tallinnas, Valgamaal, Viljandis, Tartumaal, seal Kolkja külas ja lähedates külades. Ja sibulakülad, mida Peipsi järve juures. Tegelaste ja tegevustiku ühtsena hoidmine oli ka päris keeruline nendes tingimustes.

Mis sulle endale sellest filmi valmimisest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Tagantjärele ma mäletan seda, mis produtsent rääkis. Me ei saanud ühte kohta sisse. See on üks maja, mis on filmis. Me pidime seal sees filmima, aga sel päeval me ei saanud. Siis me otsustasime, et me filmime esialgu stseenid, mis toimuvad maja ees. Maja omanik oli linnast väljas ja produtsent rääkis, et omanik helistas pärast talle, et kuule, terve küla juba arvab, et mul on surnud siin, mingeid laipu veetakse. 

Tallinnas oli vaja filmida stseen, kus on avarii. Me pidime leidma avariis olnud autosid ja siis neid üles panema ja külm oli ja pime oli, mitte midagi ei näinud, ei saanud aru. Kiirabi ja politsei tulid, et stseeni filmida. Aga neil on muud tööd ka, nad ei saanud seal igavesti seista. Pidime hästi kiiresti filmima. Pärast tuli teha filmimaagiat, nii-öelda nendes kaadrites, kus politseid ja kiirabi enam ei olnud.              

Kust tuli otsus oma film Oscari konkursile?

See otsus ei olnud otseselt minu oma, see oli kooli oma. See käib nii, et on mõned festivalid, millel oma filmiga käimine annab loa Oscarile kandideerida. Või siis kool, BFM, on ühes liidus, kellel on luba üks film aastas esitada nendele kui film, mis on selle aasta parim sellest koolist valitud. Meie kooli komisjon otsustas ja meile anti luba, kinnituskiri ja saatsime sinna.

Kas tudengifilmi-Oscari võit on sinu jaoks sama suur saavutus, kui see kõrvaltvaatajatele tundub?                  

Jaa, on küll, selles mõttes on küll, aga selle peale ei jõua mõelda. Nii palju lisatööd on selle asjaga tulnud ja akadeemia ettevalmistustseremooniat ja mõnda asja peab salvestama, andma mingi andmetevahetuse, kogu nende pressi tegemised ja kõike muud. See filmitööstus paistab, justkui kõik oleks glamuurne, aga see üldse ei ole. See on päris palju tööd, et küll see tuleb, see aeg ja nautimine, aga mul on suur au esindada Eestit ja meie kooli sellisel üritusel või festivalil, kus saavad kõik näha Eesti filmi eesti keeles.

Kas see võit on midagi su enda igapäevaelus muutnud ka?

Praegu on seesama, nagu me teiega räägime, ja siis pildistamist ja kõike muud, mis on väga tore, aga praegu on see, et see muutub selles perspektiivis, et enda vastu ootused ja kohustused automaatselt kasvavad. Ma arvan ka teiste poolest, et kui midagi nüüd teha, siis inimesed näevad, et see on või selles meeskonnas on teinud, kes oli selle võiduga, siis ikkagi paneb natukene pinget, et nüüd järgmiste tööde ja koolil ka ei tohi seda latti alla lasta. 

Mis sind motiveerib filmi tegema?

No igaüks peab leidma endale selle, miks ta teeb filmi ja kelle jaoks teeb. Võib-olla on see võluv osa filmide vaatamine. Film ongi mõne jaoks väga armastatud meedium, juba üle 100 aasta. Ütleme niimoodi, mind innustab see, et ma teen inimestelt inimestele filmi. Seesama küsimus, miks sa teed filmi, ma korra mõtlesin ka selle peale. Mõned on insenerid, ehitavad sildasid, mõned on kirurgid, mõned on teistel olulistel ametitel, aga miks mina teen seda, mida mina teen. Kui on näiteks insener, kes tegi oma töö ära, ta jõuab koju, näiteks on lapsed, kuid on ema või isa ja siis minnakse kinno. Kõik mäletavad seda, kui noorena ei tea, kuidas tüdrukut või poissi välja kutsuda, siis noh, ma ei tea, lähme kinno, vot siis on millestki rääkida pärast. Anda inimestele mõtlemist, pidada vaatajatega dialoogi, mõtlemise võimalust ja meelelahutust. See on väga tore.

Mis on sinusuguse noore filmitegija jaoks Eesti filmitööstuses kõige suuremad probleemid?

Peab rohkem Eesti filmi tegema. Selles mõttes, et peab otsima võimalusi teha ja proovida rohkem. Meil tegelikult neid välismaa projekte on päris palju ja meie tehnilist ja muud personali väga hinnatakse. Autorid on ka olemas siin ja siis võiks proovida. Loomulikult teha koostööd välismaaga ja siis selle kasutades arendada filmimaastiku, mis meil siin on.

Miks Eesti filmi nii vähe tehakse, mille taha see jääb?

Selles mõttes need on meie võimalused. See riik on iga aasta aina tugevamaks läinud. See võtab aega aastaid, kuni ta jõuab sellele tasemele, mis on näiteks Taanis või Norras või isegi Soomes. See on lihtsalt meie selle Nõukogude Liidu järgse aja ja iseenda identiteedi sirgendamine. Me proovime kultuurimaastikku arendada, mis on meil päris hästi läinud, aga see võtab aega lihtsalt. Kogu minu saavutus on ainult tänu sellele, et filmitööstus on nii palju kasvanud ja riigi võime on kasvanud aastatega väga palju.

Kas kõik jääbki aja taha kinni või saab Eesti filmimaastikku kuidagi parandada ka?

Aga ma ei ütleks, et see on vigane. Me ei pea parandamisega tegeleda. Me peame lihtsalt tegema seda, mis meie võimuses on. Ja võib-olla tegema isegi natukene rohkem, kui on mõeldav. Et maailm hakkaks nägema. Selle jaoks, et keegi sind vaataks, pead ennast nähtavaks tegema. Aga ma olen võib-olla liiga roheline, et sellele küsimusele vastata.

Kui sa vaatad enda ja oma kursakaaslaste pealt, kuhu Eesti film teel on?                

Veel jõuab päris palju teha. Ma arvan, kui me lähme niisuguse tempoga ka edasi, siis me positsioneerime end väga hästi maailmakaardil ja need, kes on näinud Eesti filmi, neid ka hinnatakse. Neid häid filme, mis meil on. 

Mis sul endal edaspidi plaanis on?

Praegu tegeleme eri projektidega, peamiselt ma üritan õppida, sest nagu see praegune olukord on ka. Koolil näiteks ei ole nii palju kogemust niisuguste auhindadega ja nende kampaaniatega. Me kõik õpime koos, kuidas seda hallata ja kuidas sellest kasumit saada. Mitte ainult materiaalses mõttes, aga kogu selle hariduse, filmivaldkonna, kõige muu tegemise juures. Et kui näiteks järgmine lühifilm siin Eestis tuleb, ja ta kindlasti tuleb, siis need asjad on juba lahendatud või vähemalt on inimesi, kes saavad kuidagi aidata või arutleda või jagada kogemust.

Kas sul on juba uusi filme ka käsil?

Ühe filmi jaoks me saime toetust ja praegu kirjutame stsenaariumit. Ja ühte poliitilist satiiri hakkame tegema. Praegu stsenaariumiga mõtleme, kuidas seda oleks võimalik teha. Praegu on selline protsess, et alles vaatame, mis meil  on võimalik teha. 

Millal su filmi „Mu kallid laibad” näha saab?

Vot, see on hea küsimus. Me just tegelesime selle asjaga, kuidas seda adekvaatselt lahendada. Kuna nende festivalide ja kõik muu on, noh, see on nii suur maailm, on üpriski keeruline. Me ei saa seda lihtsalt kinno panna. Me oleme küll teinud suletud näitamisi meeskonnale ja akadeemia vaatas ise. Aga praegu see ei ole nende reeglite ja regulatsioonide pärast kättesaadav. Student Academy Awardil on nii-öelda festivali eesõigus seda avaldada või midagi teha.

Praegu ongi siis teadmata, millal seda veel näha saab?

No, kindlasti saab siis, kui see esimene tudengi-Oscari tseremoonia 21. oktoobril läbi on. Peale seda sõltub siis, mis hakkab saama selle parima lühifilmi Oscari tseremoonial. Kui me üldse sinna jõuame. Me peame selle protsessi nullist tegema ja see on hoopiski teistsugune.

Filmisoovitusi?

Ma soovitaks lihtsalt võtta lahti mingi 100 või 1000 parimat filmi inimajaloos ja vaadata kõik need läbi. Aga kui on vaja lühidalt, siis ma arvan, et see oleks järgmine:

• “Persona” (1966) – režissöör Ingmar Bergman
• “Cries and Whispers” (1972) – režissöör Ingmar Bergman
• “There Will Be Blood” (2007) – režissöör Paul Thomas Anderson