Internetimaailm annab vanemale generatsioonile aina enam põhjust heietada „vanade heade aegade” üle. Küll on internet võtnud üle telefonivestlused, küll käsitsi kirjutamise oskused. Nüüd on internetti valgunud ka noorte sõprusloome, varem piinlikult peidetud alaealiste alkoholilembus ning seksuaalne tärkamine.

Yubo (endise nimega Yellow) loodi 2015. aastal Prantsusmaal. 13–17-aastastele mõeldud sotsiaalmeediarakenduse peaeesmärk on sõprade loomine, ent peale vaadates näib see olevat põhimõtteliselt lisanditega laste-Tinder. Lisaks svaipimisele saavad noored seal üksteist sõbraks lisada. Rakenduses on ka võimalus maksta väike summa, et see automaatselt lisaks suvaliselt valitud uusi sõpru. 

Yubos askeldavad ringi peamiselt 14-15-aastased. Registreerimisel sisestatud vanus ei ilmu automaatselt nime kõrval nagu näiteks päris-Tinderis. Vanuseid saab teada vaid noorte enesekirjeldustest. Suurem osa avaldavad oma vanuse, osa jätab selle enda teada. On ka neid, kes peavad vajalikuks avalikustada oma terve sünnikuupäeva. Noored väljendavad rakenduse kasutamise peamise motivatsioonina soovi leida sõpru, kuid siin-seal on ka teisi alatoone. 13-aastased poisid kirjutavad, et otsivad naist ning 16-aastased neiud, et neile „meeldivad suured nokud”. Kuigi sellised väljaütlemised on harvad, on pea igas bios kirjas kasutaja pikkus. See küll pole eriline näitaja, kuid millal sina viimati sõprust luues pikkust küsisid?

13-aastased parmud ja muud lood

Noorte biodes ei jää avaldamata ka nende alkoholilembus. Uhkelt teatatakse oma bios, et „olen parm” või „pole korralik”. Samas öeldakse ka vastupidist – kinnitatakse, et ollakse „korralik”. Saladuseks ei jää ka noorte sümpaatia suitsetamise vastu. Seda kajastavad nad nii piltide peal, end iseloomustavate emoji’dega kui konkreetselt bios oma lemmiku suitsumargi väljaütlemisega. Sigarettide ja alkoholi kõrval on sümboolikalt suur roll ka energiajookidel, žilettidel ja keskmisel sõrmel. 

Sümpaatia nende asjade järele pole iseenesest eriliselt problemaatiline – alaealiste huvi keelatud viljade järele pole midagi uut. Mis aga ebamugavust tekitab, on Yubo ebausaldusväärne vanuse määratlemise süsteem ning seega on võimalus, et rakenduses svaibivad ringi ka palju nooremad kui 13-aastased. Yubosse kasutajat tehes tuleb lihtsalt panna sisse oma sünnikuupäev. Kasutajat ei tule autentida meiliaadressi või mõne muu sotsiaalmeedia kasutajakontoga sidudes, vaid sõnumina saadetava kontrollkoodiga. See tähendab, et iga luiskamisaldis inimene võib end valetada nii vanemaks kui nooremaks, et rakendusele sobilikku vanusevahemikku sobituda. Yubos ringi vaadates sattus nii mõnigi kord svaipimise järjekorda mõni noor, kes oma bios tunnistas, et on tegelikult lubatust noorem, või kategoriseeruks piltide järgi alla 10-aastaste vanusegruppi. 

Tere tulemast, Henrietta!

Eksperimendi korras lõime endale Yubo konto, kus mängisime, et oleme 13-aastane Henrietta. Eesmärk oli lihtsalt jälgida ja mõista, mida noored rakenduses teevad. Profiilipilt oli ühe loo autori filtriga muudetud ja noorendatud nägu, et svaipide vahel 14-aastaste ekraanile sattudes ei ehmataks nad päris ära. Ülevaatust läbi viies ei svaipinud me kedagi paremale, vaid tunniajase rakenduse kasutamise järel sai Henrietta umbes 10 sõbrakutset. Enamjaolt Eestist, kuid paar ka USAst. 

Lisaks svaipimisele ja sõbraks lisamisele saavad noored Yubos endast ka otseülekandeid ehk live’e teha. Neid saab teha nii üksi kui mitmekesi, nii pildiga kui lihtsalt heliga. Kord Henriettana ühe live’iga ühinedes hüppas ette veateade, et Henrietta kui 13-aastane on selle live’i jaoks liiga noor. See tähendab, et live’idele saab panna ka vanusepiiranguid. Teisele live’ile sisse saanuna avastasime, et sealt on väga raske lahkuda. Ühtegi x-nuppu kuskilt ei leidnud, vaid ühe noolekese, millele klikates liikus live’i kastike täisekraanilt nurka väikseks kastikeseks. Kastikest sai ringi sõidutada, aga sellest lahkuda mitte. Ainus viis lahkumiseks oli äpp täielikult sulgeda. 

Privaatsus? Ei, teda me ei tunne

Kui meie Henriettana üritasime rakenduse kasutamist oma päriselust ja identiteedist võimalikult kaugel hoida, ei näi noored sellisest privaatsusest eriliselt hoolivat. Nagu eelnevalt mainitud, ei pea rakenduses kasutaja tegemisel seda oma teiste kasutajate või meiliaadressiga siduma. Sellegipoolest on noored aktiivsed oma ülejäänud internetielu Yubos jagama.  

Isikukirjeldustes jagatakse agaralt oma Snapchati profiile ja kutsutakse koos streak’i tegema (streak ehk Snapchati lisa, mille eesmärk on üksteisele järjepidevalt ja iga päev snap’e saata). Heldel käel jagatakse ka Instagrami kontosid. Paaril korral käisime ka vaatamas, kas noored hindavad Instagramis privaatsust rohkem, kuid ei, kontod on kõigile vaatajatele avatud. Ekstreemsetel juhtudel olid noored enda Yubo biodesse pannud oma täisnimed ja/või oma sünnikuupäevad. Reeglina kirjutavad noored sinna ka oma kodulinna, -küla, -aleviku. Seega võib ühe inimese kohta Yubo kaudu saada kogu vajaliku info, et soovi korral kasvõi tema koduukse taha ilmuda. Kui on olemas nimi, vanus, kodukoht ning Instagrami ja Snapchati kaudu saaks ülevaate ka tema igapäeva tegemistest, ei ole asukoha välja nuuskimine enam eradetektiivide pärusmaa. 

Politsei- ja Piirivalveameti vanem kommunikatsiooniametnik Maarja Punaku sõnul pole Eesti veebikonstaablid varem Yuboga kokku puutunud. „Küll aga TikTokiga, kus nagu ka teistel platvormidel, mis lubavad videojagamist, on ennekõike tegemist selliste seaduserikkumistega nagu alaealisena suitsetamine, vara lõhkumine, ilma loata kellegi filmimine,” ütles ta. Punak lisas, et talle on ka saadetud vihjeid noortest, kes teevad liiga nappides riietes tantsuvideoid.

Enam ei tee vaid kell „tik-tok”

TikTok on Hiinas loodud sotsiaalmeediakeskkond, kuhu postitatakse lühivideoid. Rakendus on ülemaailmselt populaarne just teismeliste seas ja rongist pole maha jäänud ka Eesti noored. Üldiselt postitatakse TikToki muusika- ja tantsuvideoid, mis kestavad keskmiselt 15 sekundit. Proovitakse järgida erinevaid trende ning neid oma videotes järele teha. Kuigi TikTok, sarnaselt Yuboga, on alla 13-aastastele lastele keelatud, ei kontrolli seda keegi ja nii teevad lühivideoid tihti ka väga noored lapsed. Sealgi ei peeta privaatsust eriliseks väärtuseks – postitatakse erinevaid videosid endast ning samuti lisatakse enesekirjeldustesse oma elukoht, vanus, sotsiaalmeediakontod, mõnikord ka pärisnimed. 

Eesti laste seas on hakanud levima trend, kus lapsed teevad TikToki videosid eesmärgiga leida endale romantiline suhe. Küllap pole need noored veel Yubo leidnud, kuid vajadus sellise suhtluse järele on siiski olemas. Laste vanus, kes suhet otsivad, jääb tihti vahemikku 9–14. Nii otsib TikTokis videoga suhet näiteks 12-aastane tüdruk: „Ma otsin suhet w midagi sellist! Ise olen 12 poiss võiks olla 12–14 pole vahet milline välja näed! Võiks elada tallinnas. Ise elan Vanalinnas kirjutage kui huvi on.” 

Taolised videod saavad kommentaariumis palju tagasisidet. On neid lapsi, kes seavad oma vanust ja elukohta teatades üles kandidatuurid suhtesoovija kallimaks. Küsitakse ka face reveal’i ehk soovitakse, et kuulutuse teinud kasutaja ka oma nägu näitaks. Kui kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis potentsiaalse kaaslase puhul näo nägemise plusse on noored tajunud. 

On ka teine leer neist lastest, kes märgivad ära, et TikTok pole Tinder ning soovitatakse see alla tõmmata olenemata sellest, et Tinder on alla 18-aastastele keelatud. Teise võimalusena soovitatakse kasutada ka Yubot, mis nende arvates 12-aastastele suhteotsijatele passiks paremaks allikaks. 

Välimuse poole pealt arutletakse palju ka pikkuse üle. Näiteks otsib endale suhet üks 10-aastane 148 cm pikk poiss. Sellegi postituse kommentaarium jaguneb kahte leeri. Postituse alla kirjutatakse ka enda pikkuseid ja vanuseid või siis kritiseeritakse poissi tema lühikese kasvu üle, mis tegelikkuses on 10-aastase kohta vägagi normaalne. 

Noku või nogu? 

Kõik suhetega seotud postitused aga nii näiliselt süütuks ei jää. Üks viise, kuidas TikTok modereerib sisu ja kaitseb väikseid lapsi seksuaalse sõnakasutuse eest, on roppude või seksuaalsete väljendite keelustamine. Sellest tsensuurist mööda pääsemiseks on lapsed hakanud tõelisteks keelearendajateks. Eesti lapsed on hakanud kirjutama sõnu vigaselt. Küll mitte ainult neid üksikuid põlualuseid sõnul, vaid terveid lauseid. Nii leiab TikTokis profiile sisuga: „Ma nigusin minkit suvakad ja nud mu nogu valutap gas keeki osgab aitata?” Või video uksest, mille kohta on kirjutatud: „Ma hoian sin 56 lidsi kinni segsin nentega ika bäev”. Sarnaselt kirjutavad oma fantaasiatest või mõtetest TikTokis vähemalt mitukümmend noort. 

Taas on kommentaariumites laitjaid kui takka kiitjaid. Näiteks kirjutab üks tüdruk video alla: „Kas ma San ka segsi palud mind võid vägistata ka kui tahat. Mina tahaks.” 

Teadmatus ja kontrollimatus

Vanemad jagavad oma laste kogemusi TikTokiga Perekooli foorumites, kus omavahel arutatakse, kui palju ja mida nad üldse lastel seal teha lasevad. Vanemate arvamus sellest, mis vanusest alates lapsi TikToki lubatakse, varieerub, kuid enamjaolt räägivad vanemad oma 8–10-aastastest lastest, kellel videosid vaadata ning vahel ka ise teha lubatakse. Üks vanem räägib sellest, kuidas laps teeb teiste „tiktokkeritega” koguni meet-up’e ehk saab nendega päriselt kokku. Lapsevanem leiab, et see on tüüpiline õues mängimine ja uute sõprade leidmine, kuid tõdeb, et TikTokis leitud sõbrad, kellega kokku saadakse, on võõrad lastele ja veel enam vanematele.

Nii nagu TikToki kommentaarides jaotuvad siingi vanemad leeridesse. On neid, kes piiravad kasutust ajaliste raamidega. On neid, kes ei luba lapsel midagi postitada, kuid lubavad videosid vaadata. Ning on ka neid vanemaid, kes usaldavad oma last pimesi ehk ei kontrolli üldse, mida laps rakenduses teeb. 

Tuleb välja, et lapsed on ülimalt leidlikud. Räägitakse sellest, kuidas lapsed telefone salaja õue kaasa võtavad puhtalt selleks, et seal piirangutest hoolimata TikTokis aega veeta. „Kui ma last õue peksan, siis ta smuugeldab telefoni õue ja teeb seal neid videosid edasi,” räägib üks lapsevanem oma kogemusest.

Internetitarkuste edasiandmise raskus

Rakenduste probleemid ja nüansid on vaid osa sellest, millest peaks teadlik olema iga laps või noor, kes neid rakendusi kasutab, ja vanem, kes oma lastel neis ringi surfata lubab. Noorte omavahelise suhtluse juures pole ju midagi halba ja tõenäoliselt on nendes rakendustes kajastuvad noorte profiilid nende enda jaoks tõepärasemad minakujutused. Samu teemasid arutavad nad kindlasti omakeskis igapäevase füüsilise ruumi sõpradega. See, et selline suhtlus on liikunud online’i, on ootuspärane. Küll aga muudab see noored haavatavaks kõiksugusele küberkiusamisele ja internetis ringi luusivatele nilbikutele. 

Laste harimine neist ohtudest langeb kahjuks vanematele. Kooli peale kogu koormat panna ei tohiks, kuna tõenäoliselt pole olemas ühte kindlat vanust, millal peaks igale lapsele rääkima interneti ohtudest või ka näiteks seksuaalsusest. Seetõttu ongi vanemad õigeimad hindama lapse arengut ja teadmistepõhiseid vajadusi. Veebikonstaabel Punak leidis, et võti on oma lastega rääkimine: „Mida rohkem omavahel räägitakse ja üksteist kuulatakse, seda suurem on tõenäosus, et kui ükskõik millisel platvormil noorega midagi ebameeldivat juhtub, siis ta läheb selle murega oma vanema juurde.”

Selliste rakenduste valguses peaks iga vanem oma netiaktiivse lapsega maha pidama vestluse teemadel „Miks ei ole okei küsida netis seksi”,  „Mida teha siis, kui keegi küsib sinult paljaid pilte” või „Miks ei pruugi olla parim idee jagada pilte endast alaealisena alkoholi joomas”. Seksuaalkasvatus on alati olnud keeruline ja tundlik teema, kuid on seda veel enam nüüd, internetiajastul. „Sotsiaalne oskus probleemiga toimetulemiseks on see, mida noortel pole, mitte tehniline teadmine, kuidas raporteerida või kustutada kontot,” lisas Punak.

Autorid: Kaili Malts, Anett Peel ja Jete-Ri Jõesaar