Nii mõnegi jaoks on Tiiu Mägi noortelaagrite grand old (wo)man. 25 laagriaasta jooksul on tema tegevus muutnud ja mõjutanud sadade, kui mitte tuhandete laste ja noorte elu. Istusime Tiiuga maha, et uurida, mis teda siiani kannustab aastast aastasse laagris ringi trallima. 

Millega sa peamiselt tegeled?

Peamiselt tegelen kõikvõimalike ürituste organiseerimisega. Üks osa nendest organiseerimistest on seotud lastega ja noortega. Teine osa minu ajast kulub vaba aja ja spordiürituste organiseerimisele.

Rääkides noortest – sa korraldad KutiMuti Noortelaagrit. Miks otsustasid hakata laagrit korraldama?

Põhjused olid väga proosalised. Aasta oli siis 1996. Mul oli oma reisibüroo. Minul ja kolmel naistöötajal oli kokku kaheksa lapsukest, keda ei olnud suvel kuskile panna. Meil ei olnud kellelgi maavanaemasid, kelle juurde loodusesse oleks võinud lapsed suveks saata, ja kuna üks asutus pakkus meile Laulasmaal puhkebaasi rentida, leidsime sellele sobiliku lahenduse. Võtsime Tallinna Ülikoolist noored tudengid kasvatajatena praktikale ja panime kokku laagriprogrammi. Saime oma lapsukesed suveks sinna laagrisse sisukat ja arendavat huvitegevust tegema. Tulid ka sõprade ja tuttavate lapsed. 36 last oli meil ilusti olemas.

Vahetustes on eri suunitlused. Kuidas need tekkisid?

KutiMuti laager on minu enda nägu. Selles mõttes, et kõik need asjad, mis mulle endale väga meeldivad. Nende hulgas on näitlemine, muusika, laul, tants ja loomulikult sport. Neid ma olen üritanud siin laagris ka vahetuste kaupa õpetada, edasi anda, et lapsed saaksid kasvõi natukenegi suvel tegeleda sellega, mis arendab nii keha kui ka vaimu.

Kust tuli laagri nimi KutiMuti?

Esimeses laagrivahetuses pidi meil tulema laagri nime konkurss ja mina käisin samal ajal laagrile laost toidukaupa toomas. Õhtupoolikul oli plaanis konkurss läbi viia, aga kasvatajad olid väga nobedad ja jõudsid oma ajaprogrammiga pisut ette. Nad otsustasid, et täidavad enne lõunasööki oleva pooltunni sellega, et tegid selle nimekonkursi ära. Kui mina jõudsin Laulasmaale toidukoormaga tagasi, jooksid mulle lapsed rõõmsalt vastu ja teatasid, et laagrile on nimi olemas – KutiMuti. Esimene ehmatus oli muidugi: „Mida?“. Aga nad seletasid mulle ilusasti ära, et Laulasmaale tulevadki kõige ägedamad kutid ja mutid kokku. Las see nimi olla, natukene teistsugune kui teised. Kõlab võibolla pisut lapsikult, aga armas. Kaubamärgina on ka vist päris tuntud.

Millised on laagritöö rõõmud?

Laagritöö kõige suuremad rõõmud on ikkagi lapsed ise. Nad annavad nii meeletult energiat. Kui sa näed, et mõni laps on alguses väga uje, pelgab ning ei tea, mida sellest laagrist oodata või loota, ja kui ta laagri keskel avaneb. Sa näed, kuidas ta julgeb lavale tulla ja teiste ees esineda, etüüde teha, laulda ja tantsida. See on suur rõõm. Ja loomulikult need laagrivahetuste viimased päevad, kus pisarate vool laagrist lahkumise pärast on vallanud nii lapsi kui ka kasvatajaid. See on selline tohutult soe tunne ja äratundmine, et sa teed midagi head ja kasulikku. Samas, et see sulle endale tohutult korda läheb ja meeldib.

Millised on laagritöö murekohad?

Murekohad on seotud sellega, et selle põlvkonna lapsed on elanud mugavustsoonis, hästi mõnusat vaba riigi, vaba kodaniku, demokraatliku riigi hästi korraldatud elu, kus ei ole tegelikult suuri muresid. Ellujäämisinstinkte ei pea rakendama ja lapsed on muutunud nõrgemateks ja õnnetumateks. Selles mõttes, et nad ei jaksa enam füüsiliselt nii palju pingutada kui 10 aastat tagasi jaksati. Noored suutsid siis teha pikki matku ja joosta maratone. Praegu kohtab järjest rohkem ka lapsevanemaid, kes justkui soodustavad oma lapse vatitupsuks muutumist. Laps tahab proovida, vanem ei anna talle selleks võimalust, vaid üritab igal moel kaitsta kõige ebameeldiva eest ja teeb sellega tegelikult karuteene, sellepärast et laps ei õpigi niimoodi probleeme ise lahendama. Kui mingi väiksemgi tõrge siin laagris tema teele tekib, siis esimene asi kohe helistada emale. Ema siis tormab, rind ees, majja korda looma ja õiglust jalule seadma. Vajadusel ta viib kohe oma lapse ära, kui talle siin miski ei meeldi. Seda on tegelikult hästi kurb vaadata. Kuidas need lapsed elus üldse hakkama saavad, kui nad ei oska iseseisvalt probleeme lahendada, sotsialiseeruda ja suhelda omavanustega.

Mida sa soovid noortele edasi anda?

Ma olen loomu poolest maailmaparandaja – kui ma näen, et midagi on viltu, siis ma ei suuda lihtsalt vaikides mööda minna. Ma tean, et ma ei otsi seda, et kõik mind peaksid hirmsasti armastama, vaid ma pigem usun seda, et kui ma märkan ja hoolin noortest inimestest, siis ma sekkun ja võib-olla ei tee seda kõige pehmemal moel. Aga olen saanud aastaid hiljem mõnelt noorelt tänukirja, et tänu minule ja minu jõhkrale sekkumisele on temast saanud teistsugune inimene ja ta on selle eest väga tänulik, et ma ei hellitanud omal ajal liiga ära ja ei lasknud piiridest välja kasvada.

Mida ma edasi annan, on see, et siit laagrist läbi käinud inimesed oleksid intelligentsed ja et neil oleksid kultuurihuvid, et nad armastaksid teatrit, muusikat, kunsti, et nad näeksid maailma avarama pilguga ja et nad oskaksid hoida ennast tervetena. Sest just selliseid inimesi minu meelest Eesti vajab.

Olen kuulnud, et teised laagrijuhid on imestunud, kui ütled, et ühes vahetuses on 10–17-aastased lapsed koos, sest teised laagrijuhid väidavad, et nende kõigiga koos pole võimalik ühiselt laagrit teha, näiteks puberteedi tõttu. Kuidas sa suudad siduda nii erinevas vanuses noori ja panna neid ühiselt tegutsema?

Tegelikult on see päris lihtne. See on selline päriselumudel, kus inimene vajab sotsiaalset keskkonda, milles tal on turvaline, hea ja toetav ümbrus. Me loome siin laagris minipered, kus vanemad ehk 16-17-aastased ongi perepeadeks, vaimseteks liidriteks ja juhtideks. Nad võtavad enda hoole alla ka nooremad ja ise neile eeskujuks olles kujundavad toreda, aktiivse ja ühte hoidva minikollektiivi ehk suurperemudeli, kus noored tunnevad, et nende kõrval on vanemad, kes neid õpetavad, vajadusel aitavad ja toetavad. See on minu arust parim moodus üldse, kuidas õppida suhtlema nii endast nooremate kui vanematega.

Milline laagri mälestus on sulle kõige eredamalt meelde jäänud?

Eredaid mälestusi tuleb igast suvest. Emotsionaalsed hetked, lõkkeõhtu mererannas loojuva päikesega, keegi mängib kitarri ja lapsed laulavad. Või meie esinemised, kus on koos harjutatud, midagi suure-suure kambaga koos ettevalmistatud. Kui selle esitamine vanematele või videosse läheb väga hästi korda. Ja muidugi igapäevased kirjasõbrad, kui saad südantsoojendava ja hästi ilusasti kirjutatud kirja, kus keegi räägib oma tõelistest tunnetest ja sellest, mida ta siit laagrist leidnud ja saanud on. Need on need hetked, mille nimel tasub laagrit teha.

Kas iga aasta üks ja seesama trall ära ei tüüta?

Jah, kohati tekib küll selline tunne, et rutiin. Igas vahetuses on teatud kindlad üritused või traditsiooniks kujunenud mängud ja tegevused, mida aasta-aastalt tehakse. Kuna lapsed ikka neid nõuavad, siis tegelikult ju seltskond muutub, igas vahetuses on uus seltskond. See loob mängule teistsuguse tausta ja jälle on põnev, endal ka. Samamoodi kasvatajad – igal aastal tuleb meil ikkagi uusi inimesi. Mulle väga meeldib, kui kasvatajad käivad ka ise kõikvõimalikel koolitustel ja saavad sealt uusi mänge ja põnevaid tegevusi, mida lastele pakkuda. Nii palju kui mul võimalust on, käin ma kõiksugustel koolitustel, kus on võimalik osaleda ja praktilisi õppusi läbi viia. Spordiürituste korraldamisel ma guugeldan ja otsin, leiutan uusi mänge ja trikke, mida saaks teha. Kogu mu elu on elukestev õppimine, ma arvan, et see ei lase ka rutiinil tekkida.

Millega sa tegeled laagrivälisel ajal?

Hästi palju aega kulub mul lugemisele. Aga kõige suurem kirg on teatris käimine, et vaadata ära kõik uued etendused, nii palju kui ma jõuan. Teine kirg on mul reisimine ja matkamine, eriti mägedes sõprade ja seltskonnaga, kes meil on välja kujunenud. Samuti orienteerumine, täpsemalt rogainid, mis on minu lemmikud. Ma korraldan ise rogaini Libahunt.

 

Foto: Kristjan-Hendrik Paavo