Velly Joonas: See ei ole minu meelislaul…

Published On: August 2, 2020By

Velly Joonas on Eesti muusik, kelle 80ndatel kirjutatud pala “Stopp seisku aeg” sai mõned aastad tagasi hitiks mitte ainult Eestis, vaid DJ-de seas üle maailma. Praegu veedab 65-aastane Velly pensioniaastaid Pärnu lähedal Vahenurmes, kus tegeleb siiani muusika, kunsti ja luulega. 

Kuidas algas Teie muusikukarjäär?

Kooliajal naabripoisid ehitasid kitarri. Puust valge kitarri, ja siis ma kirjutasin neile esimese laulu. Seal oli ainult üks salm ja põhiliselt ainult refrään. Sõnad olid sellised: “Seisma on jäänud seinakell, sind ootab ta, ära mine veel”. Kuid lapsena oli mul ebameeldivaid kogemusi laulmisega. Oli aeg, kui ma hakkasin iga kord nutma, kui esinesin. Tegelikult on elu mind laulmiseni viinud, kuigi mul muusikaharidust ei ole. Andsin kontserte Tõnis Mägiga Venemaal nii, et mina bändiga laulsin rahva soojaks ja Tõnis Mägi laulis rahva püsti. Estraadistuudiosse sain niimoodi, et sõbranna saatis dokumendid ja mind võeti niisama sisse, kuigi ma ei tahtnud. Ma ei ole jah esinemistest eriti huvitatud. Olen tegelikult inimpelglik, üksildane, kuid elus läks kuidagi nii. 

Kust tulevad Teie muusikalised ideed? 

Midagi on antud meile teadvuses sünniga kaasa, aga ilu võib sündida ka teiste kontserte analüüsides. Vajadusest kindlasti. Keegi vajab mingiks kontserdiks paari lugu … Ja hakkangi otsima oma südamest.

Kevad inspireerib mind alati. Ja mingi osa on vaimus, lihtsalt tuleb vaim peale. Enamasti on tekst ja viis end kohe koos ilmutamas. Vahel arvan, et ülalt antakse, sest ma poleks ise nii mõnegi laulu peale tulnud. Ja lõppkokkuvõttes on need pikad otsingud, toredad õhtud pilliga sina peal olles.

Kes on Teie muusikalised eeskujud? 

Noorena on vaja eeskujusid. Hea, kui nad on muusikalised meistrid, nagu Stevie Wonder, Tom Jones, Aretha Franklin, The Beatles, Janis Joplin, Amanda Lear, Madonna … Neid on nii palju olnud, et ei hakka üles lugema. Soovitan mitte ainult kerget muusikat kuulata, vaid igati harida end klassikute maailmas. Ka seal on imelisi lauljaid, nagu Kiri Te Kanawa, Maria Callas, jälle on neid erakordseid harukordselt palju. Soovitan otsijameelega olla kohe, sest elus tuleb ette, et suured meistrid tulevad jõu ja nõuga appi. Lihtsalt arendage ja arendage kuulamisoskust.

Heli Lääts ja Kuslap, nad olid väga nõudlikud ja töökad. Au neile! Ihukarvad tõuseksid püsti, kui ma peaks nendega kohtuma, mul hakkaksid käed higistama kohe, kui kätt peaks andma. Nad olid ikka õpetajad ja tublid inimesed. Au neile ja tänu ka! 

Eestis on ka erakordset luulet, luuletajaid. Mina olen läbi mõelnud, lugenud kogu Eesti luule klassika ja ka ise kirjutanud, lootes leida endale sobivat sõnumiluulet. See võtab palju aega. See on nagu palvetamine, iga päev natuke otsinguid. Dylan ei saanud ju Geeniuseks tühjalt lehelt. Ta tegi selle nimel meeletult tööd oma mägimajas. Tom Jones laulis 8 tundi päevas pluss töö laval. Aretha, Turner, Jackson – kõik on töörügajad. Mul on lintidena kogu Lääne kergemuusika kogutud. Võin igal ajal vaadata videoid, kontserte, ja see kogu on oma kommiraha arvelt. Sama on luulega … On hea, kui saab juuksejuurteni olla asja sees, mõtlen muusikat, mõtlen luulet, mõtlen instrumente, mida veel juurde harjutada lisaks laulmisoskusele. 

Teie kõige kuulsam laul on ilmselt “Stopp, seisku aeg”, mis on saanud palju tähelepanu nii Eestis kui ka välismaal. Kuidas see sündis? 

See ei ole minu meelislaul … Sai vastu tuldud algajale bändile, kes otsisid lauljat ja raadiosse lindistamiseks eestikeelset laulu. Kui mulle see pakkumine tehti, kas ma oleks kena ja aitaks noori orkestrante, kes olid ainult pool aastat koos käinud, siis ma olin juba väga hõivatud, aga  nad olid nii toredad ja noored, seega tulin neile vastu. Nad pakkusidki selle laulu välja ja kirjutasin neile selle eestikeelseks. Sain hästi läbi orkestrijuhiga ning koostöö sujus meil väga ilusasti. 

Kas Teid üllatas, et seda saatis selline edu? 

Mind üllatas selle pala tagasitulek jah, sest see oli raadiomajas kuskil tolmunud riiulitel aastakümneid. Üllatas, et keegi selle vastu huvi tundis, et tehti pakkumine plaat teha. Mina andsin nõusoleku, miks keelata, kui see neile meeldib. Ja seda edulugu ma tõesti ei oodanud. See oli väga hämmastav. Tegelikult meeldis mulle rohkem plaadi teine laul “Käes on aeg”, mis vastas enam mu maitsele. See oli tõesti väga andekate muusikute imeline hetk, sest tolle aja kõige meisterlikumad muusikud olid nõus mulle mängima. Võimas mälestus. Ma arvasin tolle laulu puhul, et ma ei laula seda muidugi nii hästi, kui see originaalis on, aga kuna ma originaali olin kuulnud ainult halva lindi pealt, võib selle mulle andeks anda. Ma panin hiljem tähele, et need laulud muutusid nii minu omadeks just sellepärast, et ma ei pööranud originaalidele eriti suurt tähelepanu, vaid laulsin, nagu mulle sobis. Nii said laulud oma näo. Siit tuleb välja see ebaprofessionaalne geniaalsus. 

Kui palju laule Te olete kirjutanud?

Olen kirjutanud umbes 300 laulu.

Jõudsin millalgi sellise tõeni, et ma ei taha teiste laule laulda. Ma leian, et sellega kaob minu õpetus ära. Kui ma laulan teisi, siis ma kaotan iseenda, ja ma otsustasin, et ma laulan ainult enda laule. Kuid siis jäi ka publikut vähemaks. See on juba maitse asi, kas kellelegi meeldib kammermuusika või mitte. Väikesed saalid, väike tasu, kuid see ei ole tegelikult oluline. Kui ma ei oleks ennast otsinud, poleks ma sellest elukutsest rahuldust saanud. See on närvesööv elukutse – peab alati ilma vigadeta laulma, olema viimase malli peal riides, tuleb alati olla hoolitsetud, korraldatud, kõikjale jõuda, raha peab olema piisavalt. Aga kui ei saa neid tasusid? Eestis ei olnud see võimalik. Need tasud olid niivõrd väiksed. Sellepärast oli selle kõrval mul palju eri elukutseid, näiteks metallitöö. Õppisin palju erinevaid asju. 

Milline on Teie kõige meeldejäävam esinemine? 

Neid on palju olnud nii Tallinnas kui ka kodukirikus Tõrva kammersaalis. Viimase kontserdi andsin just koduses kammersaalis 2017. aastal. Ja korraga tundsin, kuidas mulle olid kasvanud hiigeltiivad ja tõstsid mind lendu. See oli tore tunne, selles oli jõudu, kogemust, mälestusi, tänu valitud elukutse vastu. Ja kuulajateks olid mu õpetajad, sõbrad, aatekaaslased. 

“Joona laulud” linnahalli väikeses saalis andis ka väga võimsa tunde. Ise lavastasin, ise mängisin, ise laulsin ja kuulajateks olid enamik Eesti muusikud. Aasta oli 1989. 

Millega Te praegu igapäevaelus tegelete?

Mul on kolm hobi, ma ei pea neid tööks. Ma naudin neid – maalin, luuletan ja musitseerin kitarriga. Kuid pean tunnistama, et võtsin aastaks aja maha, et näha asju ja tegemisi uuest perspektiivist. Nii ka on … Olen selgusele jõudnud, et selline kolmeks jaotatud hobimaailm mulle sobib. Mina huvitan ennast sügavuti. Ma tahan teada, mis me sees on. Nii lihtne see ongi. Ainult viljad saabuvad tasakesi.

Ma ei pea ennast siiamaani päriselt ei lauljaks ega muusikuks. Need on olnud mulle hobid, aga ma pole 100% pühendunud, sest olen tegelenud ka teiste hobidega. 

Nüüd see on möödanik. Ma otsustasin, et olen pensionär. Ma olen rahul sellega, mis mul on, ma ei tule ka kontserte tegema. Ainult siis, kui mul tuju tuleb, ma teen seda, aga loodan, et ei tule tuju. 

Mida soovitate noortele muusikutele?

Vaadake mind, kunagi olete sama kortsus ja vanad, aga hea süda ja hääd laulud on nagu palsam hingele, mida te just ise ka vajate. 

Kui olete vaesed ja noored, jookske elu eest maratoni. Teenige inimesi, nagu poleks kuhugi veel jõudnud. Ärge kartke eksida, sest eksimuste sees on ideid, mis inspireerivad loomingut. 

Voorused on uneski hääd, arendage neid ka eluloos. Armastage oma sõpru, pühendage oma looming just nimelt sõpradele, sest selline avardub ja kestab kauem. Mina armastasin kõige tugevamalt just seda uut, mida ma parasjagu loomas olin, pisarateni, naeruni. Tehke sama kogu hingega, kogu tahtmisega. 

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Velly Joonas: See ei ole minu meelislaul…

Published On: August 2, 2020By

Velly Joonas on Eesti muusik, kelle 80ndatel kirjutatud pala “Stopp seisku aeg” sai mõned aastad tagasi hitiks mitte ainult Eestis, vaid DJ-de seas üle maailma. Praegu veedab 65-aastane Velly pensioniaastaid Pärnu lähedal Vahenurmes, kus tegeleb siiani muusika, kunsti ja luulega. 

Kuidas algas Teie muusikukarjäär?

Kooliajal naabripoisid ehitasid kitarri. Puust valge kitarri, ja siis ma kirjutasin neile esimese laulu. Seal oli ainult üks salm ja põhiliselt ainult refrään. Sõnad olid sellised: “Seisma on jäänud seinakell, sind ootab ta, ära mine veel”. Kuid lapsena oli mul ebameeldivaid kogemusi laulmisega. Oli aeg, kui ma hakkasin iga kord nutma, kui esinesin. Tegelikult on elu mind laulmiseni viinud, kuigi mul muusikaharidust ei ole. Andsin kontserte Tõnis Mägiga Venemaal nii, et mina bändiga laulsin rahva soojaks ja Tõnis Mägi laulis rahva püsti. Estraadistuudiosse sain niimoodi, et sõbranna saatis dokumendid ja mind võeti niisama sisse, kuigi ma ei tahtnud. Ma ei ole jah esinemistest eriti huvitatud. Olen tegelikult inimpelglik, üksildane, kuid elus läks kuidagi nii. 

Kust tulevad Teie muusikalised ideed? 

Midagi on antud meile teadvuses sünniga kaasa, aga ilu võib sündida ka teiste kontserte analüüsides. Vajadusest kindlasti. Keegi vajab mingiks kontserdiks paari lugu … Ja hakkangi otsima oma südamest.

Kevad inspireerib mind alati. Ja mingi osa on vaimus, lihtsalt tuleb vaim peale. Enamasti on tekst ja viis end kohe koos ilmutamas. Vahel arvan, et ülalt antakse, sest ma poleks ise nii mõnegi laulu peale tulnud. Ja lõppkokkuvõttes on need pikad otsingud, toredad õhtud pilliga sina peal olles.

Kes on Teie muusikalised eeskujud? 

Noorena on vaja eeskujusid. Hea, kui nad on muusikalised meistrid, nagu Stevie Wonder, Tom Jones, Aretha Franklin, The Beatles, Janis Joplin, Amanda Lear, Madonna … Neid on nii palju olnud, et ei hakka üles lugema. Soovitan mitte ainult kerget muusikat kuulata, vaid igati harida end klassikute maailmas. Ka seal on imelisi lauljaid, nagu Kiri Te Kanawa, Maria Callas, jälle on neid erakordseid harukordselt palju. Soovitan otsijameelega olla kohe, sest elus tuleb ette, et suured meistrid tulevad jõu ja nõuga appi. Lihtsalt arendage ja arendage kuulamisoskust.

Heli Lääts ja Kuslap, nad olid väga nõudlikud ja töökad. Au neile! Ihukarvad tõuseksid püsti, kui ma peaks nendega kohtuma, mul hakkaksid käed higistama kohe, kui kätt peaks andma. Nad olid ikka õpetajad ja tublid inimesed. Au neile ja tänu ka! 

Eestis on ka erakordset luulet, luuletajaid. Mina olen läbi mõelnud, lugenud kogu Eesti luule klassika ja ka ise kirjutanud, lootes leida endale sobivat sõnumiluulet. See võtab palju aega. See on nagu palvetamine, iga päev natuke otsinguid. Dylan ei saanud ju Geeniuseks tühjalt lehelt. Ta tegi selle nimel meeletult tööd oma mägimajas. Tom Jones laulis 8 tundi päevas pluss töö laval. Aretha, Turner, Jackson – kõik on töörügajad. Mul on lintidena kogu Lääne kergemuusika kogutud. Võin igal ajal vaadata videoid, kontserte, ja see kogu on oma kommiraha arvelt. Sama on luulega … On hea, kui saab juuksejuurteni olla asja sees, mõtlen muusikat, mõtlen luulet, mõtlen instrumente, mida veel juurde harjutada lisaks laulmisoskusele. 

Teie kõige kuulsam laul on ilmselt “Stopp, seisku aeg”, mis on saanud palju tähelepanu nii Eestis kui ka välismaal. Kuidas see sündis? 

See ei ole minu meelislaul … Sai vastu tuldud algajale bändile, kes otsisid lauljat ja raadiosse lindistamiseks eestikeelset laulu. Kui mulle see pakkumine tehti, kas ma oleks kena ja aitaks noori orkestrante, kes olid ainult pool aastat koos käinud, siis ma olin juba väga hõivatud, aga  nad olid nii toredad ja noored, seega tulin neile vastu. Nad pakkusidki selle laulu välja ja kirjutasin neile selle eestikeelseks. Sain hästi läbi orkestrijuhiga ning koostöö sujus meil väga ilusasti. 

Kas Teid üllatas, et seda saatis selline edu? 

Mind üllatas selle pala tagasitulek jah, sest see oli raadiomajas kuskil tolmunud riiulitel aastakümneid. Üllatas, et keegi selle vastu huvi tundis, et tehti pakkumine plaat teha. Mina andsin nõusoleku, miks keelata, kui see neile meeldib. Ja seda edulugu ma tõesti ei oodanud. See oli väga hämmastav. Tegelikult meeldis mulle rohkem plaadi teine laul “Käes on aeg”, mis vastas enam mu maitsele. See oli tõesti väga andekate muusikute imeline hetk, sest tolle aja kõige meisterlikumad muusikud olid nõus mulle mängima. Võimas mälestus. Ma arvasin tolle laulu puhul, et ma ei laula seda muidugi nii hästi, kui see originaalis on, aga kuna ma originaali olin kuulnud ainult halva lindi pealt, võib selle mulle andeks anda. Ma panin hiljem tähele, et need laulud muutusid nii minu omadeks just sellepärast, et ma ei pööranud originaalidele eriti suurt tähelepanu, vaid laulsin, nagu mulle sobis. Nii said laulud oma näo. Siit tuleb välja see ebaprofessionaalne geniaalsus. 

Kui palju laule Te olete kirjutanud?

Olen kirjutanud umbes 300 laulu.

Jõudsin millalgi sellise tõeni, et ma ei taha teiste laule laulda. Ma leian, et sellega kaob minu õpetus ära. Kui ma laulan teisi, siis ma kaotan iseenda, ja ma otsustasin, et ma laulan ainult enda laule. Kuid siis jäi ka publikut vähemaks. See on juba maitse asi, kas kellelegi meeldib kammermuusika või mitte. Väikesed saalid, väike tasu, kuid see ei ole tegelikult oluline. Kui ma ei oleks ennast otsinud, poleks ma sellest elukutsest rahuldust saanud. See on närvesööv elukutse – peab alati ilma vigadeta laulma, olema viimase malli peal riides, tuleb alati olla hoolitsetud, korraldatud, kõikjale jõuda, raha peab olema piisavalt. Aga kui ei saa neid tasusid? Eestis ei olnud see võimalik. Need tasud olid niivõrd väiksed. Sellepärast oli selle kõrval mul palju eri elukutseid, näiteks metallitöö. Õppisin palju erinevaid asju. 

Milline on Teie kõige meeldejäävam esinemine? 

Neid on palju olnud nii Tallinnas kui ka kodukirikus Tõrva kammersaalis. Viimase kontserdi andsin just koduses kammersaalis 2017. aastal. Ja korraga tundsin, kuidas mulle olid kasvanud hiigeltiivad ja tõstsid mind lendu. See oli tore tunne, selles oli jõudu, kogemust, mälestusi, tänu valitud elukutse vastu. Ja kuulajateks olid mu õpetajad, sõbrad, aatekaaslased. 

“Joona laulud” linnahalli väikeses saalis andis ka väga võimsa tunde. Ise lavastasin, ise mängisin, ise laulsin ja kuulajateks olid enamik Eesti muusikud. Aasta oli 1989. 

Millega Te praegu igapäevaelus tegelete?

Mul on kolm hobi, ma ei pea neid tööks. Ma naudin neid – maalin, luuletan ja musitseerin kitarriga. Kuid pean tunnistama, et võtsin aastaks aja maha, et näha asju ja tegemisi uuest perspektiivist. Nii ka on … Olen selgusele jõudnud, et selline kolmeks jaotatud hobimaailm mulle sobib. Mina huvitan ennast sügavuti. Ma tahan teada, mis me sees on. Nii lihtne see ongi. Ainult viljad saabuvad tasakesi.

Ma ei pea ennast siiamaani päriselt ei lauljaks ega muusikuks. Need on olnud mulle hobid, aga ma pole 100% pühendunud, sest olen tegelenud ka teiste hobidega. 

Nüüd see on möödanik. Ma otsustasin, et olen pensionär. Ma olen rahul sellega, mis mul on, ma ei tule ka kontserte tegema. Ainult siis, kui mul tuju tuleb, ma teen seda, aga loodan, et ei tule tuju. 

Mida soovitate noortele muusikutele?

Vaadake mind, kunagi olete sama kortsus ja vanad, aga hea süda ja hääd laulud on nagu palsam hingele, mida te just ise ka vajate. 

Kui olete vaesed ja noored, jookske elu eest maratoni. Teenige inimesi, nagu poleks kuhugi veel jõudnud. Ärge kartke eksida, sest eksimuste sees on ideid, mis inspireerivad loomingut. 

Voorused on uneski hääd, arendage neid ka eluloos. Armastage oma sõpru, pühendage oma looming just nimelt sõpradele, sest selline avardub ja kestab kauem. Mina armastasin kõige tugevamalt just seda uut, mida ma parasjagu loomas olin, pisarateni, naeruni. Tehke sama kogu hingega, kogu tahtmisega. 

+ posts
+ posts