Reisipäevik: Koroonakriisis Amsterdamist koju

Published On: March 30, 2020By

Avaldame Robert Variku reisipäeviku sissekande ajast, mil Amsterdami tänavad veel elasid ning järsult kehtestatud piirangud kurikuulsatesse kohvipoodidesse järjekorrad tekitasid. 

18. märts, 2020

Jõudsime täna Amsterdamist Tartusse. Kui mulle eile vahetult enne lennujaama jõudmist Haagi saatkonnast helistati, sain teada, et olime elukaaslasega veel viimased teadaolevad eestlased, kelle osas puudus selgus, kas jääme Hollandisse või põgeneme Eestisse.

Veel nädal varem olime otsustanud jääda kuni suve lõpuni plaanipäraselt Amsterdami, olenemata Eestis väljakuulutatud eriolukorrast ja eskaleeruvatest sündmustest väljaspool Hollandit. Elukaaslasel on pooleli kool ning märtsist juunini pidi Amsterdamis pealegi ka kõige ilusam aeg olema. Nagu paljud teised, ei uskunud ka meie olukorra tõsidusse. Ei uskunud, et olud süngenevad niivõrd kiiresti.

Vastuoluliselt mõjus ka Amsterdami keskkond. Pilt, mis tänavatelt vastu vaatas, ei viidanud kuidagi juba toimuvale epideemiale. 12. märtsil, mil Eestis kuulutati välja eriolukord, ei osutanud miski sarnase stsenaariumi võimalikkusele Hollandis, kuigi nakatunute arv tõusis jõudsalt ja ka näiteks naaberriik Belgia oli läinud üpriski järsku tavaelu piiravat teed pidi.

Nagu ligi 30 aastat tagasi idaberliinlased, kes 1989. aasta novembris jooksid massides suure uudise peale piiride avanemist vaatama, tormasid nüüd tuhanded Amsterdami elanikud lähimasse kohvipoodi oma varusid täiendama.

Veel 13.-15. märtsi nädalavahetusel olid Amsterdami restoranid, baarid ja tänavad rahvast täis, poodide riiulid olid täis ning distantsi hoidmise soovitus oli inimestest justkui mööda läinud. Ka turiste hakkas linnapildis palju silma.

Alles 15. märtsi pärastlõunal tuli valitsuselt oodatud korraldus kohvikud, baarid, (kurikuulsad kanepi tarvitamiseks ja soetamiseks mõeldud) kohvipoed ning loomulikult ka Amsterdami sümboliks saanud „punaste laternate“ klubid sulgeda, takistamaks avalikku seltsielu (kontserdisaalid, teatrid ja muuseumid olid suletud juba varem). Mõneti arusaamatul kombel hakkas valitsuse korraldus kehtima viivitamatult. Mainitud asutustele anti sulgemiseks aega alla tunnikese. Taoline otsus tabas kõige ootamatumalt juba nimetatud kohvipoode, kuna nende firmakaup pidi järgnevaks kolmeks nädalaks sisuliselt kättesaamatuks muutuma.

 

Järjekord Amsterdami kohvipoe ees 15. märtsil. Allikas: Twitteri kasutaja @AzadehTfr 

 

Nagu ligi 30 aastat tagasi idaberliinlased, kes 1989. aasta novembris jooksid massides suure uudise peale piiride avanemist vaatama, tormasid nüüd tuhanded Amsterdami elanikud lähimasse kohvipoodi oma varusid täiendama. Järjekorrad olid enneolematud. Läbi sotsiaalmeedia kihas kummalisest vaatepildist kogu linn ja riik.

 

Järjekord Amsterdami kohvipoe ees 15. märtsil. Allikas: Twitteri kasutaja @zwemvogel.

 

Kui Ida-Euroopas on mälestus pikkadest järjekordadest ja tühjadest riiulitest tänu tugevale kultuurimälule veel üpris hästi meeles, siis vähemalt Hollandis oli see mitme põlvkonna jaoks midagi uut. Järgnevate päevade jooksul hakkasid ka poed tühjenema. Hoolimata valitsuse palvest mitte varuda toitu koju, tegid inimesed seda siiski. Eestis oli see juhtunud juba pool nädalat varem.

Ka koolid suleti ning kogu õpe, nagu mujalgi, muutus veebipõhiseks. Üha enam hakkas selginema, et mingi eriline tulbipidu ega nautlev elustiil ka Madalmaades ees ei oota. Üritused, kultuur ja kogu kihav suurlinna elu hakkas iga päevaga (või koguni tunniga) aina vaiksemaks ja tuhmimaks jääma.

Inimesi oli teekonnal vähe ning rahutuse ja stressi asemel hakkas silma pigem väsimus.

Kas karantiin Tartus või Amsterdamis. Saime aru, et enamus ajast tuleb nelja seina vahel veeta niikuinii. Erinevus, mis meie jaoks sellisel hetkel otsustavaks sai, oli rahaline. Kui ei ole kooli ning ka enamik töö võimalusi kaob ära, mõjub Amsterdami elukallidus eriti teravalt. Karantiinis viibides ei vabanda justkui mitte miski välja suuri kulusid, mida taoline linn nõuab.

Seega oli selge – nüüd ja kohe esimese võimalusega Eestisse. Otselennud Amsterdamist Tallinnasse olid juba lõppenud, mistõttu pidime sobiva teekonna leidma mujalt. Kuna transiidikanaleid ei olnud palju, oli lihtne valida välja kõige taskukohasem lahendus – lennata esmalt Helsingisse, sealt laevaga Tallinnasse, kust edasi Tartusse saamine polnud enam probleemiks.

Kuigi tahaks oma pagulusteekonda Eestisse mingil moel seikluslikult kujutada, siis tegelikult oli see üsna harilik. Lennuk, laev ja rong (kuni Tartuni) liikusid graafikupäraselt (ehkki oluliselt vähendatud mahus). Inimesi oli teekonnal vähe ning rahutuse ja stressi asemel hakkas silma pigem väsimus. Nüüd oleme kodus karantiinis ning vaatame, mida homne päev toob. Ebaselguse meeleolus pakub kodulinn igatahes parima keskkonna

 

 

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Reisipäevik: Koroonakriisis Amsterdamist koju

Published On: March 30, 2020By

Avaldame Robert Variku reisipäeviku sissekande ajast, mil Amsterdami tänavad veel elasid ning järsult kehtestatud piirangud kurikuulsatesse kohvipoodidesse järjekorrad tekitasid. 

18. märts, 2020

Jõudsime täna Amsterdamist Tartusse. Kui mulle eile vahetult enne lennujaama jõudmist Haagi saatkonnast helistati, sain teada, et olime elukaaslasega veel viimased teadaolevad eestlased, kelle osas puudus selgus, kas jääme Hollandisse või põgeneme Eestisse.

Veel nädal varem olime otsustanud jääda kuni suve lõpuni plaanipäraselt Amsterdami, olenemata Eestis väljakuulutatud eriolukorrast ja eskaleeruvatest sündmustest väljaspool Hollandit. Elukaaslasel on pooleli kool ning märtsist juunini pidi Amsterdamis pealegi ka kõige ilusam aeg olema. Nagu paljud teised, ei uskunud ka meie olukorra tõsidusse. Ei uskunud, et olud süngenevad niivõrd kiiresti.

Vastuoluliselt mõjus ka Amsterdami keskkond. Pilt, mis tänavatelt vastu vaatas, ei viidanud kuidagi juba toimuvale epideemiale. 12. märtsil, mil Eestis kuulutati välja eriolukord, ei osutanud miski sarnase stsenaariumi võimalikkusele Hollandis, kuigi nakatunute arv tõusis jõudsalt ja ka näiteks naaberriik Belgia oli läinud üpriski järsku tavaelu piiravat teed pidi.

Nagu ligi 30 aastat tagasi idaberliinlased, kes 1989. aasta novembris jooksid massides suure uudise peale piiride avanemist vaatama, tormasid nüüd tuhanded Amsterdami elanikud lähimasse kohvipoodi oma varusid täiendama.

Veel 13.-15. märtsi nädalavahetusel olid Amsterdami restoranid, baarid ja tänavad rahvast täis, poodide riiulid olid täis ning distantsi hoidmise soovitus oli inimestest justkui mööda läinud. Ka turiste hakkas linnapildis palju silma.

Alles 15. märtsi pärastlõunal tuli valitsuselt oodatud korraldus kohvikud, baarid, (kurikuulsad kanepi tarvitamiseks ja soetamiseks mõeldud) kohvipoed ning loomulikult ka Amsterdami sümboliks saanud „punaste laternate“ klubid sulgeda, takistamaks avalikku seltsielu (kontserdisaalid, teatrid ja muuseumid olid suletud juba varem). Mõneti arusaamatul kombel hakkas valitsuse korraldus kehtima viivitamatult. Mainitud asutustele anti sulgemiseks aega alla tunnikese. Taoline otsus tabas kõige ootamatumalt juba nimetatud kohvipoode, kuna nende firmakaup pidi järgnevaks kolmeks nädalaks sisuliselt kättesaamatuks muutuma.

 

Järjekord Amsterdami kohvipoe ees 15. märtsil. Allikas: Twitteri kasutaja @AzadehTfr 

 

Nagu ligi 30 aastat tagasi idaberliinlased, kes 1989. aasta novembris jooksid massides suure uudise peale piiride avanemist vaatama, tormasid nüüd tuhanded Amsterdami elanikud lähimasse kohvipoodi oma varusid täiendama. Järjekorrad olid enneolematud. Läbi sotsiaalmeedia kihas kummalisest vaatepildist kogu linn ja riik.

 

Järjekord Amsterdami kohvipoe ees 15. märtsil. Allikas: Twitteri kasutaja @zwemvogel.

 

Kui Ida-Euroopas on mälestus pikkadest järjekordadest ja tühjadest riiulitest tänu tugevale kultuurimälule veel üpris hästi meeles, siis vähemalt Hollandis oli see mitme põlvkonna jaoks midagi uut. Järgnevate päevade jooksul hakkasid ka poed tühjenema. Hoolimata valitsuse palvest mitte varuda toitu koju, tegid inimesed seda siiski. Eestis oli see juhtunud juba pool nädalat varem.

Ka koolid suleti ning kogu õpe, nagu mujalgi, muutus veebipõhiseks. Üha enam hakkas selginema, et mingi eriline tulbipidu ega nautlev elustiil ka Madalmaades ees ei oota. Üritused, kultuur ja kogu kihav suurlinna elu hakkas iga päevaga (või koguni tunniga) aina vaiksemaks ja tuhmimaks jääma.

Inimesi oli teekonnal vähe ning rahutuse ja stressi asemel hakkas silma pigem väsimus.

Kas karantiin Tartus või Amsterdamis. Saime aru, et enamus ajast tuleb nelja seina vahel veeta niikuinii. Erinevus, mis meie jaoks sellisel hetkel otsustavaks sai, oli rahaline. Kui ei ole kooli ning ka enamik töö võimalusi kaob ära, mõjub Amsterdami elukallidus eriti teravalt. Karantiinis viibides ei vabanda justkui mitte miski välja suuri kulusid, mida taoline linn nõuab.

Seega oli selge – nüüd ja kohe esimese võimalusega Eestisse. Otselennud Amsterdamist Tallinnasse olid juba lõppenud, mistõttu pidime sobiva teekonna leidma mujalt. Kuna transiidikanaleid ei olnud palju, oli lihtne valida välja kõige taskukohasem lahendus – lennata esmalt Helsingisse, sealt laevaga Tallinnasse, kust edasi Tartusse saamine polnud enam probleemiks.

Kuigi tahaks oma pagulusteekonda Eestisse mingil moel seikluslikult kujutada, siis tegelikult oli see üsna harilik. Lennuk, laev ja rong (kuni Tartuni) liikusid graafikupäraselt (ehkki oluliselt vähendatud mahus). Inimesi oli teekonnal vähe ning rahutuse ja stressi asemel hakkas silma pigem väsimus. Nüüd oleme kodus karantiinis ning vaatame, mida homne päev toob. Ebaselguse meeleolus pakub kodulinn igatahes parima keskkonna