Kui puudub ühine vaenlane 

Published On: November 26, 2019By

Tänasel päeval elame me maailmas, kus meil eestlastena puudub ühine vaenlane. See on harjumatu olukord, sest sisimas me ju teame, et alati on kuskil olemas vaenlane, kelle vastu tuleb seista. Me oleme nii lihtsalt harjunud ja harjumused on visad kaduma.

Viimasel ajal on minu peas saanud eestlust ja eestlasi iseloomustavateks sõnadeks sallimatus, viha, vähemuste kiusamine, ühiskonna lõhestumine ja kitsarinnalisus. Ma olen üritanud pikalt leida vastust küsimusele, miks see nii on? Miks ei sallita inimesi, kellel on teistsugune nahatoon ja paguluses olevaid inimesi, miks kiusatakse taga LGBT kogukonda, miks oleme ühiskonnana järjest rohkem lõhestunud ja miks ometi oleme nii kitsarinnalised ja näeme maailmast ainult seda osa, mis jääb täpselt meie nina ette? Mulle tundub, et kõige selle taga on see, et meil on üle väga pika aja tekkinud eestlastena olukord, kus meil puudub ühine vaenlane, kelle vastu ühiselt koonduda.

Mõtleme hetkeks eestlaste ja eestluse ajalooliste vaenlaste peale. Siinkohal oleks ehk paslik tsiteerida Tujurikkujast pärit laulusõnu: sakslased, venelased, taanlased, poolakad, rootslased, latgalid. Eestlastel on olnud alati keegi, kelle peale olla pahane, kelle poole kulm kortsus vaadata või keda tagaselja vihata. Eestlus on rajatud ühise vaenlase omamisele. Seega on see – tahame seda või mitte – üks meie rahvuse alustalasid. Pole ime, et eestlase tunneb ära kortsus kulmu ja vaikse oleku järgi. Peale pidevate okupatsioonide all kannatamist ning seda kõike kliimas, kus suuremat osa aastast iseloomustavad sõnad külm, vihmane ja pime, muutuksid ilmselt kõik vaikseteks altkulmu põrnitsejateks. Ma imestaksin, kui mõnda rahvust oleks peale taolist ajalugu (sellises kliimas!) võimalik kirjeldada kui naerusuiseid ja jutukaid inimesi.

Tulles tagasi vaenlaste juurde, siis muidugi tekib küsimus, et kuidas puudutavad meid vaenlased, kellest paljudega jääb ühine “vaenluse” suhe nii kaugesse minevikku? 

Seda olukorda sobiks kirjeldama lugu naisest, kes kala ahjus küpsetades lõikas alati kalal enne saba maha. Ühel päeval küsis ta abikaasa, et miks ta ometi iga kord kalal saba maha lõikab, kui seda ahjus küpsetab? Naine vastas, et tema ema oli alati nii teinud, seega teeb ka tema nii. Kuid see mõte ei andnud talle rahu ja naine uuris emalt, et miks tegelikult kalal saba ahjus küpsetamiseks maha peab lõikama? Ema vastus on, et tema oma ema lihtsalt alati tegi nii. Ema uurib siiski ka enda emalt, et mille jaoks on tarvis kalal enne ahju panemist saba küljest lõigata? Vastuseks sai ta, et küpsetuspann oli lihtsalt tookord kodus liiga väike ja sinna ei mahtunud terve kala ära, ilma sabata aga küll!

Seega võib pidada pidevat valmisolekut ja kaitset vaenlaste vastu traditsiooniks, mis on põlvest-põlve edasi pärinenud. Kuid kindlasti mõjutab tänast päeva enim meie lähiajalugu ja see, kui ühine vaenlane oli suur ja sõbralik Nõukogude Venemaa, mille vastu alustati laulvat revolutsiooni. Näidake mulle veel mõnda teist rahvust peale eestlaste, lätlaste ja leedukate, kelle kohta saaks öelda, et nad laulsid ennast koos vabaks. Lõpuks ometi said eestlased tagasi selle, millest nii kaua oldi unistatud – oma riik, päris oma riik. 

Aga kuidas ometi oleme me jõudnud siiski sellest ühtsest rahvast tänasesse päeva? Päeva, kus me ei salli ja pelgame kõiki, kes on vähegi erinevad sellest, mida me peame õigeks ja tavapäraseks. Päeva, kus veidi tumedama nahatooniga eestlased saavad tänaval sõimata. Päeva, kus Tartu raekoja platsis seisavad noorte vastas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eestvedamisel vanem põlvkond inimesi, kes protesteerivad LGBT kogukondade ja “traditsioonilise peremudeli” ohustamise vastu. Päeva, kus sallimatust õhutatakse ka riiklikul tasandil?

Vastus sellele on, et meil puudub ühine vaenlane. Meil ei ole konkreetset vaenlast, kelle vastu olla ja selle läbi tunda endid ühtse rahvusena. Me ju teame sügaval sisimas, et kellelegi või millelegi tuleb alati vastu seista. Alati on kuskil olemas vaenlane. EKRE on seda olukorda kavalalt ära kasutanud – suurele osale rahvast sobib, kui liidrid on võtnud hoiaku, et ollakse kõige ja kõigi vastu, sest see on ju meie loomuses. Teistel on siis aga lihtne olla kogu EKRE poliitika vastu, sest vastane peab meil ikkagi olema. Niisiis on tekkinud seis, kus ühise vaenlase puudumisel tuleb endale vaenlane leida kas omade seast või otsida valimatult endale välisvaenlane. 

Ühiskonnana on meil aeg lahti lasta vaenlase omamise vajadusest. Kahjuks ei tule see loomuomane instinkt, kedagi pidevalt vihata, meile kuidagi kasuks ning sellest kinni hoides ei arene mitte ühestki aspektist edasi ei riigi kui rahvusena. Meil ei ole tarvis kalal saba otsast lõigata, sest meil on suurem ahjupann, kuhu mahub peale ilusti terve kala, ka koos sabaga.

Artikkel valmis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrantide õppeaine “Projektipraktika” raames.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kui puudub ühine vaenlane 

Published On: November 26, 2019By

Tänasel päeval elame me maailmas, kus meil eestlastena puudub ühine vaenlane. See on harjumatu olukord, sest sisimas me ju teame, et alati on kuskil olemas vaenlane, kelle vastu tuleb seista. Me oleme nii lihtsalt harjunud ja harjumused on visad kaduma.

Viimasel ajal on minu peas saanud eestlust ja eestlasi iseloomustavateks sõnadeks sallimatus, viha, vähemuste kiusamine, ühiskonna lõhestumine ja kitsarinnalisus. Ma olen üritanud pikalt leida vastust küsimusele, miks see nii on? Miks ei sallita inimesi, kellel on teistsugune nahatoon ja paguluses olevaid inimesi, miks kiusatakse taga LGBT kogukonda, miks oleme ühiskonnana järjest rohkem lõhestunud ja miks ometi oleme nii kitsarinnalised ja näeme maailmast ainult seda osa, mis jääb täpselt meie nina ette? Mulle tundub, et kõige selle taga on see, et meil on üle väga pika aja tekkinud eestlastena olukord, kus meil puudub ühine vaenlane, kelle vastu ühiselt koonduda.

Mõtleme hetkeks eestlaste ja eestluse ajalooliste vaenlaste peale. Siinkohal oleks ehk paslik tsiteerida Tujurikkujast pärit laulusõnu: sakslased, venelased, taanlased, poolakad, rootslased, latgalid. Eestlastel on olnud alati keegi, kelle peale olla pahane, kelle poole kulm kortsus vaadata või keda tagaselja vihata. Eestlus on rajatud ühise vaenlase omamisele. Seega on see – tahame seda või mitte – üks meie rahvuse alustalasid. Pole ime, et eestlase tunneb ära kortsus kulmu ja vaikse oleku järgi. Peale pidevate okupatsioonide all kannatamist ning seda kõike kliimas, kus suuremat osa aastast iseloomustavad sõnad külm, vihmane ja pime, muutuksid ilmselt kõik vaikseteks altkulmu põrnitsejateks. Ma imestaksin, kui mõnda rahvust oleks peale taolist ajalugu (sellises kliimas!) võimalik kirjeldada kui naerusuiseid ja jutukaid inimesi.

Tulles tagasi vaenlaste juurde, siis muidugi tekib küsimus, et kuidas puudutavad meid vaenlased, kellest paljudega jääb ühine “vaenluse” suhe nii kaugesse minevikku? 

Seda olukorda sobiks kirjeldama lugu naisest, kes kala ahjus küpsetades lõikas alati kalal enne saba maha. Ühel päeval küsis ta abikaasa, et miks ta ometi iga kord kalal saba maha lõikab, kui seda ahjus küpsetab? Naine vastas, et tema ema oli alati nii teinud, seega teeb ka tema nii. Kuid see mõte ei andnud talle rahu ja naine uuris emalt, et miks tegelikult kalal saba ahjus küpsetamiseks maha peab lõikama? Ema vastus on, et tema oma ema lihtsalt alati tegi nii. Ema uurib siiski ka enda emalt, et mille jaoks on tarvis kalal enne ahju panemist saba küljest lõigata? Vastuseks sai ta, et küpsetuspann oli lihtsalt tookord kodus liiga väike ja sinna ei mahtunud terve kala ära, ilma sabata aga küll!

Seega võib pidada pidevat valmisolekut ja kaitset vaenlaste vastu traditsiooniks, mis on põlvest-põlve edasi pärinenud. Kuid kindlasti mõjutab tänast päeva enim meie lähiajalugu ja see, kui ühine vaenlane oli suur ja sõbralik Nõukogude Venemaa, mille vastu alustati laulvat revolutsiooni. Näidake mulle veel mõnda teist rahvust peale eestlaste, lätlaste ja leedukate, kelle kohta saaks öelda, et nad laulsid ennast koos vabaks. Lõpuks ometi said eestlased tagasi selle, millest nii kaua oldi unistatud – oma riik, päris oma riik. 

Aga kuidas ometi oleme me jõudnud siiski sellest ühtsest rahvast tänasesse päeva? Päeva, kus me ei salli ja pelgame kõiki, kes on vähegi erinevad sellest, mida me peame õigeks ja tavapäraseks. Päeva, kus veidi tumedama nahatooniga eestlased saavad tänaval sõimata. Päeva, kus Tartu raekoja platsis seisavad noorte vastas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eestvedamisel vanem põlvkond inimesi, kes protesteerivad LGBT kogukondade ja “traditsioonilise peremudeli” ohustamise vastu. Päeva, kus sallimatust õhutatakse ka riiklikul tasandil?

Vastus sellele on, et meil puudub ühine vaenlane. Meil ei ole konkreetset vaenlast, kelle vastu olla ja selle läbi tunda endid ühtse rahvusena. Me ju teame sügaval sisimas, et kellelegi või millelegi tuleb alati vastu seista. Alati on kuskil olemas vaenlane. EKRE on seda olukorda kavalalt ära kasutanud – suurele osale rahvast sobib, kui liidrid on võtnud hoiaku, et ollakse kõige ja kõigi vastu, sest see on ju meie loomuses. Teistel on siis aga lihtne olla kogu EKRE poliitika vastu, sest vastane peab meil ikkagi olema. Niisiis on tekkinud seis, kus ühise vaenlase puudumisel tuleb endale vaenlane leida kas omade seast või otsida valimatult endale välisvaenlane. 

Ühiskonnana on meil aeg lahti lasta vaenlase omamise vajadusest. Kahjuks ei tule see loomuomane instinkt, kedagi pidevalt vihata, meile kuidagi kasuks ning sellest kinni hoides ei arene mitte ühestki aspektist edasi ei riigi kui rahvusena. Meil ei ole tarvis kalal saba otsast lõigata, sest meil on suurem ahjupann, kuhu mahub peale ilusti terve kala, ka koos sabaga.

Artikkel valmis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrantide õppeaine “Projektipraktika” raames.

+ posts
+ posts