Kuidas 23. jalaväepataljon sõjaks harjutas ehk lõputu tiksumine

Published On: October 24, 2019By

Lahinguvalmidus sai saavutatud, formeerimisjärgsed tegevused läbi harjutatud ning metsas aega tiksutud enam kui küll. Okas 2019 murdis töörutiini vanade kamraadide seltsis ning tuletas meelde ajateenistuse valusid ja võlusid.

Käes on peaaegu kolmapäevane lõuna, kui mu telefon heliseb. Esimene teavitus, et ma pean ülejäänud pool nädalat metsas veetma ei tule mitte Kaitseväelt, vaid hoopis enda pereliikmelt. Hommikul anti uudiste vahendusel teada, et igatigi auväärne ja lugupeetud 23. jalaväepataljon on kutsutud reservväelaste õppusele ning tunti huvi, kas ka mina pean minema. See tabab mind sama ootamatult nagu taktikalise vastase kaugtuli.

Ametlik email ja sõnum saabuvad alles paar tundi hiljem, kuid enne seda jõuan juba puises andmebaasis ringi mähkides saada kinnitust sellele, et kolmapäeva hommik oli selle nädala viimane hommik, kus saan voodis üles ärgata. Aga see ei löö võitlusvaimu kõikuma – olen kindlasti minemas.

Helistan ka vanadele kaasvõitlejatele, kellest enamik on mähises. Uskuge mind, pataljoni number võib aastatega lihtsasti meelest minna ja kui pole saabunud ei ametlik sõnum ega email, ei taha keegi esimese hooga uskuda, et tuleb nädala lõpuni tuttavate reservistidega aega veeta.

Väsinud kaitseliitlased jagavad aeglaselt varustust, nagu oleks arenguriigi sotsiaalabi järjekorras.

Kotis rohkelt metsas kõrgelt hinnatud kiireid süsivesikuid, jõuan Tallinna Bussijaama ning mõistan, et mu kolm ja pool aastat kehtinud linnaluba on läbi saamas. Tuleb tagasi rivvi minna. „Kapral Allik, võite teenistusse naasta,” mõtlen endamisi. Tuletan kiiruga meelde Kaitseväe hädavajaliku sõnavara, kujundid ja kõnemaneeri. Mõned tähtsamad: kardaan, shlang, võll, mähis, puine, bardakk, keberniit ja mongol (vaata sõnastikku artikli all). Peas kajavad tuttavad hüüatused VÕLVEL! ja VÕBÕLT! – ajateenistuse esimesed langenud olid allohvitseride A-tähed, mis valjult röökides muutuvad Õ-tähtedeks.

Kogunemispaigaks on määratud Kaitseväe matkekeskus Raadil, kus ametnikud teevad ära esmased registreerimised ning kus tuleb oodata bussi, mis viiks Luunjasse varustuse lao juurde. Paralleelselt bussi ootamisega sai nautida shlangide etteastet, kes üritavad välkõppuselt iga hinna eest ära saada. Üks noormees proovib ametnikku pikka aega veenda, et ta on haige ja ei saa õppusest osa võtta, kuni saab aru, et jutust jääb väheks ning tuleks illustreerida oma probleemi. Esishlang punnitab välja okserefleksi ning laseb oma maojoa ametniku silme all valla. Lisaks kardaani isikuandmetele saab ametnik, kes peab kogu jama ära koristama, teada ka seda, mida reservist viimati söönud on. Etteaste ei ole vaatamata oma vulgaarsusele ja realistlikusele piisavalt veenev ning 23.pataljoni read saavad täiendust.

ÕUDUSTE ÖÖ: Varustuse järjekord, kus tuli seista mõnel juhul üle kuue tunni, murdis meeste motivatsiooni

ON PAKKUDA XL-I: Laos jagus varustust kõigile, kuid paljudel tuli leppida valede suurustega

 

Pärast tundi matkekeskuses saabub lõpuks uus Tartu linnaliinide gaasibuss, mis meid Luunjasse toimetama peab. Tasuta bussisõit möödub relvastatud valve pilgu all ja heatujuliselt. Ka minul on motivatsioon ja ootusärevus kõrge, sest saan juba varsti vanu kaasvõitlejaid näha ja mis seal salata – ka teravaga lasta.

Nii saan endale nokamütsi, mis ei mahu pähe. XL- suuruses killuvesti, millele rakmed peale ei lähe ja loperdava soojapesusärgi, mis laseb külma sisse.

“Pange soojalt riidesse, te olete siin õues veel kaua,” karjub pimeduses hääl Luunja laohoonete vahel. Lähme järjekorda. Kaitseväel puudub võimekus nii palju inimesi korraga varustada. Tunni ajaga suudab varustust ootav järjekord liikuda umbes kakskümmend meetrit edasi. Kolme tunniga jõuan lao ukseni, seda ainult tänu sellele, et paljud kasutavad väljapääsu ehk öö veetmist laoruumis ning hommikul naasmist.

LÄHEB PÕRKAB: Kolme ja poole aastaga meelest jalaväe teadmised raiuti uuesti meeste pähe

Mähis, mis laoruumis vastu vaatab, on õõvastav. Väsinud kaitseliitlased jagavad aeglaselt varustust, nagu oleks arenguriigi sotsiaalabi järjekorras. Reservistid käivad ükshaaval koos varustajatega mööda banaanikaste ringi ja laovad rahulikult muudkui torukotti täis. Neli ja poole tundi hiljem on käes minu kord – kaitseliitlane võtab minu mõõtudega paberi ning hakkab mulle riideid jagama. Esmapilgul jagub varustust küllaga, kuid selleks ajaks on juba enamik suurustest otsas. Mõiste nagu M-suurus on ajalugu ning vastu tuleb võtta seda, mida antakse. Nii saan endale nokamütsi, mis ei mahu pähe. XL- suuruses killuvesti, millele rakmed peale ei lähe ja loperdava soojapesusärgi, mis laseb külma sisse. Vähemalt AK-4 automaadid on kõik ühesugused – ideaalsed taktikalise vastase hävitamiseks.

Tsiviilriided pannakse kilekotti ja lattu hoiule. Kogu varustus saab kätte ja pakitud umbes kella poole viieks hommikul. Seitse tundi pärast Luunjasse saabumist jõuan ma oma allüksuse juurde. Kogu eelnev motivatsioon ja entusiasm olid kadunud nagu röökivate allohvitseride A-tähed. Apaatses ja magamatus olekus ei soovinud ma isegi oma vanu kaasvõitlejaid enam näha. Pikk ootamine oli meie motivatsiooni ja entusiasmi murdnud.

 

Tegevus organiseeritakse jooksvalt

Juhtivatele positsioonidele pannakse mehed, kes läksid neli kuud tagasi reservi. Ja ka põhjusega – meie, kes me kolm ja pool aastat tagasi reservi läksime, oleme palju puisemad. Meie ametikohad jagatakse suhteliselt suvaliselt välja, paljud satuvad tavalisteks laskuriteks. Kohale on tulnud selline hunnik mehi, et kompanii moodustamine ei ole mingi probleem. Hiljem voolab reserviste veel juurdegi. Välkõppuse osalusprotsent on lõpuks muljetavaldav 77%, mis jätab Kremli propagandistid külmaks.

Unne aitavad suikuda ka auto heitgaasid, mis peaaegu tervet kasti täidavad.

Autokastid on meestest ääreni täis ning algab vihmasajus rännak Keskpolügoonile metsalaagrisse. Kuna ruumi on vähe, tuleb magamiseks leiutada uusi asendeid. Mõnel juhul on kolme mehe jalad omavahel risti, kellegi pea kahe pingi vahel, kellegi pea seljakottide peal. Kuna ma ei ole üle ühe ööpäeva silmatäitki maganud, siis väänaks end kasvõi kringliks. Esimene uni on magus. Unne aitavad suikuda ka auto heitgaasid, mis peaaegu tervet kasti täidavad. Metsalaagrisse jõudes on tunda, et kompanii juhtimine ja organiseeritus on vaatamata olukorrale tasemel. Laager saab kiiresti püsti ning saame ka õppuse jooksul esimest korda korralikult süüa. Tekib täitsa adekvaatne enesetunne, aga eelmine öö ei unune. Seal metsalaagris veedame järgmised kolm päeva.

150 kardaani veedavad aega laagrirutiinis haisedes, kuivtoitu õgides (kuivtoit on ajaga kõvasti paranenud) ja rääkides valehäbita kõike, mida sülg suhu toob.

LÕPUTU TIKS: Kõige rohkem tegelesid reservistid niisama passimisega

 

Sõdurileht kirjutab, kuidas õppus Okas 2019 on tegevust täis ja kogu aeg miskit toimub. Mõistagi on õppuse sisuline pool äärmiselt kasulik ning paljud asjad vajavad meelde tuletamist, sest kolm ja pool aastat on pea puhtaks pühkinud. Aga kui vaadata kõike tehtut – automaatide tiirus sisse laskmine, jalaväe formatsioonide/taktikate meelde tuletamine ja läbi harjutamine – siis need oleksime saanud tehtud ka päevaga.

POP-UP VÄLIKÄIMLA: Need reservistid, kes metsas number kahte kinni ei hoidnud, kasutasid laagri tualetti, mille tappev hais oli tunda ka kaugelt

TOORE LIHA KONSERV: Hautatud kanasink konservis, mis ei näe isuäratav välja, sisaldab endas 222 kilokalorit ja tagab sõdurile vajaliku jõu

Ülejäänud metsas oldud aja kergjalaväe kompanii lihtsalt passib. 150 kardaani veedavad aega laagrirutiinis haisedes, kuivtoitu õgides (kuivtoit on ajaga kõvasti paranenud) ja rääkides valehäbita kõike, mida sülg suhu toob. Need ebasündsad meeste jutud las jäägu sinna samasse laagrisse. Ka külmalt terve 160 grammise hautatud lihakonservi ära söömine (ilma naljata – rõve, aga maitseb hästi ja annab meeletu jõu) jäägu sinna laagrisse. Seda tiksumist soodustab ka tavapärasest leebem kord ja madalam ohutase. Tegevusi ei ole ette planeeritud, vaid kõike tehakse jooksvalt. See tähendab, et iga päev üle poole ajast me lihtsalt tiksume. Isegi nii palju, et valjude vene poiste tõttu saab ka vene keel suhtlustasandil selgeks. Omavahel viskame nalja kella kuuese äratuse üle: “Õige sõdur peabki kell kuus ärkama, et ta saaks tund aega pimedas metsas niisama seista”.

Tsiviilriideid selga pannes meenub kolme ja poole aasta tagune päev, mil reservi sai mindud. Mõnele mehele ilusam kui pulmapäev.

Kui kohustuslikud tunnid on tiksutud, asume laupäeva pärastlõunal teele tagasi Luunjasse. Kohale jõuame kell seitse õhtul. Luunja peldikute järjekorrad imiteerivad esimese päeva varustuse jagamise järjekorda. Mõned mehed on mitu päeva number kahte kinni hoidnud ja viisaka kempsu kasutamisest unistatud. Selle asemel, et varustust ära anda ja koju minna, paneme üles kõik telgid, et neid kütta ja ära kuivatada – viimased päevad on mõõduka vihma saatel veedetud. Varustuse ära andmine liigutatakse pühapäeva varahommikusse. Senimaani tuleb magada ja tiksuda – oleme selle tegevusega juba tuttavad. Riigil tuleb päevatasusid maksta ka viienda päeva eest.

PATALJONI ÜLEMA TÄNU: Kõik õppusel osalejad said endale 23. jalaväepataljoni käevõru ja tänumedali

 

PIKK SÕIT: Rännak autokastis Keskpolügoonile ja tagasi kestis 3-4 tundi, kuni maksimaalne lubatud kiirus oli 60 km/h ja liiguti mööda kõrvalteid

Kell neli hommikul on äratus ning siis paneme kõik telgid kokku. Kõiki telke isegi ei kasutata ja need saavad hoopis märjemaks, kui nad eelmisel õhtul olid. Käsud on täitmiseks. Passime kolm tundi niisama ja lõpuks algab varustuse ära andmine. Kaitseliit on seekord rohkem inimesi kohale toonud ja protsess liigub tunduvalt kiiremini. Tsiviilriideid selga pannes meenub kolme ja poole aasta tagune päev, mil reservi sai mindud. Mõnele mehele ilusam kui pulmapäev. Viimast korda pannakse minu nimi kirja ja ukse peal seisab üks ohvitser, kes annab meenete näol edasi pataljoni ülema tänuavalduse ning tugeva käepigistuse. “Keep up the fighting spirit,” lausub ta.

Lao ees asub pop-up supiköök, kust haaran kiiresti kohvi. Ka paljud teised härrad jätavad supiköögi vahele, eelistades vabaduses mõni rasvane hamburger kehasse lükata. Linnaliini buss ootab ja täitub hoogsalt. Algab sõit matkekeskuse poole. Jõuame Tartusse. Gaasibussi uksed avanevad. Inimkatse on läbi. Meist, kardaanidest, saavad jälle normaalsed inimesed.

 

Kaitseväe släng: 

Puine – oskamatu, saamatu

Mähkima, mähis –segaselt ja ebaefektiivselt mingit tegevust tegema, suur segadus

Kardaan – sõdur, kes mähib ja ei saa asjadega hakkama nii nagu Kaitsevägi tahaks

Mongol – ebameeldiv inimene

Shlang, shlangimine – sõdur, kes püüab iga hinna eest tegevusest või liikumisest hoiduda, võimalikult kuluefektiivne tegevus

Bardakk – korralagedus

Võll – tegevväelane

Keberniit – uskumatu segadus

 

 

Fotod: Erakogu

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kuidas 23. jalaväepataljon sõjaks harjutas ehk lõputu tiksumine

Published On: October 24, 2019By

Lahinguvalmidus sai saavutatud, formeerimisjärgsed tegevused läbi harjutatud ning metsas aega tiksutud enam kui küll. Okas 2019 murdis töörutiini vanade kamraadide seltsis ning tuletas meelde ajateenistuse valusid ja võlusid.

Käes on peaaegu kolmapäevane lõuna, kui mu telefon heliseb. Esimene teavitus, et ma pean ülejäänud pool nädalat metsas veetma ei tule mitte Kaitseväelt, vaid hoopis enda pereliikmelt. Hommikul anti uudiste vahendusel teada, et igatigi auväärne ja lugupeetud 23. jalaväepataljon on kutsutud reservväelaste õppusele ning tunti huvi, kas ka mina pean minema. See tabab mind sama ootamatult nagu taktikalise vastase kaugtuli.

Ametlik email ja sõnum saabuvad alles paar tundi hiljem, kuid enne seda jõuan juba puises andmebaasis ringi mähkides saada kinnitust sellele, et kolmapäeva hommik oli selle nädala viimane hommik, kus saan voodis üles ärgata. Aga see ei löö võitlusvaimu kõikuma – olen kindlasti minemas.

Helistan ka vanadele kaasvõitlejatele, kellest enamik on mähises. Uskuge mind, pataljoni number võib aastatega lihtsasti meelest minna ja kui pole saabunud ei ametlik sõnum ega email, ei taha keegi esimese hooga uskuda, et tuleb nädala lõpuni tuttavate reservistidega aega veeta.

Väsinud kaitseliitlased jagavad aeglaselt varustust, nagu oleks arenguriigi sotsiaalabi järjekorras.

Kotis rohkelt metsas kõrgelt hinnatud kiireid süsivesikuid, jõuan Tallinna Bussijaama ning mõistan, et mu kolm ja pool aastat kehtinud linnaluba on läbi saamas. Tuleb tagasi rivvi minna. „Kapral Allik, võite teenistusse naasta,” mõtlen endamisi. Tuletan kiiruga meelde Kaitseväe hädavajaliku sõnavara, kujundid ja kõnemaneeri. Mõned tähtsamad: kardaan, shlang, võll, mähis, puine, bardakk, keberniit ja mongol (vaata sõnastikku artikli all). Peas kajavad tuttavad hüüatused VÕLVEL! ja VÕBÕLT! – ajateenistuse esimesed langenud olid allohvitseride A-tähed, mis valjult röökides muutuvad Õ-tähtedeks.

Kogunemispaigaks on määratud Kaitseväe matkekeskus Raadil, kus ametnikud teevad ära esmased registreerimised ning kus tuleb oodata bussi, mis viiks Luunjasse varustuse lao juurde. Paralleelselt bussi ootamisega sai nautida shlangide etteastet, kes üritavad välkõppuselt iga hinna eest ära saada. Üks noormees proovib ametnikku pikka aega veenda, et ta on haige ja ei saa õppusest osa võtta, kuni saab aru, et jutust jääb väheks ning tuleks illustreerida oma probleemi. Esishlang punnitab välja okserefleksi ning laseb oma maojoa ametniku silme all valla. Lisaks kardaani isikuandmetele saab ametnik, kes peab kogu jama ära koristama, teada ka seda, mida reservist viimati söönud on. Etteaste ei ole vaatamata oma vulgaarsusele ja realistlikusele piisavalt veenev ning 23.pataljoni read saavad täiendust.

ÕUDUSTE ÖÖ: Varustuse järjekord, kus tuli seista mõnel juhul üle kuue tunni, murdis meeste motivatsiooni

ON PAKKUDA XL-I: Laos jagus varustust kõigile, kuid paljudel tuli leppida valede suurustega

 

Pärast tundi matkekeskuses saabub lõpuks uus Tartu linnaliinide gaasibuss, mis meid Luunjasse toimetama peab. Tasuta bussisõit möödub relvastatud valve pilgu all ja heatujuliselt. Ka minul on motivatsioon ja ootusärevus kõrge, sest saan juba varsti vanu kaasvõitlejaid näha ja mis seal salata – ka teravaga lasta.

Nii saan endale nokamütsi, mis ei mahu pähe. XL- suuruses killuvesti, millele rakmed peale ei lähe ja loperdava soojapesusärgi, mis laseb külma sisse.

“Pange soojalt riidesse, te olete siin õues veel kaua,” karjub pimeduses hääl Luunja laohoonete vahel. Lähme järjekorda. Kaitseväel puudub võimekus nii palju inimesi korraga varustada. Tunni ajaga suudab varustust ootav järjekord liikuda umbes kakskümmend meetrit edasi. Kolme tunniga jõuan lao ukseni, seda ainult tänu sellele, et paljud kasutavad väljapääsu ehk öö veetmist laoruumis ning hommikul naasmist.

LÄHEB PÕRKAB: Kolme ja poole aastaga meelest jalaväe teadmised raiuti uuesti meeste pähe

Mähis, mis laoruumis vastu vaatab, on õõvastav. Väsinud kaitseliitlased jagavad aeglaselt varustust, nagu oleks arenguriigi sotsiaalabi järjekorras. Reservistid käivad ükshaaval koos varustajatega mööda banaanikaste ringi ja laovad rahulikult muudkui torukotti täis. Neli ja poole tundi hiljem on käes minu kord – kaitseliitlane võtab minu mõõtudega paberi ning hakkab mulle riideid jagama. Esmapilgul jagub varustust küllaga, kuid selleks ajaks on juba enamik suurustest otsas. Mõiste nagu M-suurus on ajalugu ning vastu tuleb võtta seda, mida antakse. Nii saan endale nokamütsi, mis ei mahu pähe. XL- suuruses killuvesti, millele rakmed peale ei lähe ja loperdava soojapesusärgi, mis laseb külma sisse. Vähemalt AK-4 automaadid on kõik ühesugused – ideaalsed taktikalise vastase hävitamiseks.

Tsiviilriided pannakse kilekotti ja lattu hoiule. Kogu varustus saab kätte ja pakitud umbes kella poole viieks hommikul. Seitse tundi pärast Luunjasse saabumist jõuan ma oma allüksuse juurde. Kogu eelnev motivatsioon ja entusiasm olid kadunud nagu röökivate allohvitseride A-tähed. Apaatses ja magamatus olekus ei soovinud ma isegi oma vanu kaasvõitlejaid enam näha. Pikk ootamine oli meie motivatsiooni ja entusiasmi murdnud.

 

Tegevus organiseeritakse jooksvalt

Juhtivatele positsioonidele pannakse mehed, kes läksid neli kuud tagasi reservi. Ja ka põhjusega – meie, kes me kolm ja pool aastat tagasi reservi läksime, oleme palju puisemad. Meie ametikohad jagatakse suhteliselt suvaliselt välja, paljud satuvad tavalisteks laskuriteks. Kohale on tulnud selline hunnik mehi, et kompanii moodustamine ei ole mingi probleem. Hiljem voolab reserviste veel juurdegi. Välkõppuse osalusprotsent on lõpuks muljetavaldav 77%, mis jätab Kremli propagandistid külmaks.

Unne aitavad suikuda ka auto heitgaasid, mis peaaegu tervet kasti täidavad.

Autokastid on meestest ääreni täis ning algab vihmasajus rännak Keskpolügoonile metsalaagrisse. Kuna ruumi on vähe, tuleb magamiseks leiutada uusi asendeid. Mõnel juhul on kolme mehe jalad omavahel risti, kellegi pea kahe pingi vahel, kellegi pea seljakottide peal. Kuna ma ei ole üle ühe ööpäeva silmatäitki maganud, siis väänaks end kasvõi kringliks. Esimene uni on magus. Unne aitavad suikuda ka auto heitgaasid, mis peaaegu tervet kasti täidavad. Metsalaagrisse jõudes on tunda, et kompanii juhtimine ja organiseeritus on vaatamata olukorrale tasemel. Laager saab kiiresti püsti ning saame ka õppuse jooksul esimest korda korralikult süüa. Tekib täitsa adekvaatne enesetunne, aga eelmine öö ei unune. Seal metsalaagris veedame järgmised kolm päeva.

150 kardaani veedavad aega laagrirutiinis haisedes, kuivtoitu õgides (kuivtoit on ajaga kõvasti paranenud) ja rääkides valehäbita kõike, mida sülg suhu toob.

LÕPUTU TIKS: Kõige rohkem tegelesid reservistid niisama passimisega

 

Sõdurileht kirjutab, kuidas õppus Okas 2019 on tegevust täis ja kogu aeg miskit toimub. Mõistagi on õppuse sisuline pool äärmiselt kasulik ning paljud asjad vajavad meelde tuletamist, sest kolm ja pool aastat on pea puhtaks pühkinud. Aga kui vaadata kõike tehtut – automaatide tiirus sisse laskmine, jalaväe formatsioonide/taktikate meelde tuletamine ja läbi harjutamine – siis need oleksime saanud tehtud ka päevaga.

POP-UP VÄLIKÄIMLA: Need reservistid, kes metsas number kahte kinni ei hoidnud, kasutasid laagri tualetti, mille tappev hais oli tunda ka kaugelt

TOORE LIHA KONSERV: Hautatud kanasink konservis, mis ei näe isuäratav välja, sisaldab endas 222 kilokalorit ja tagab sõdurile vajaliku jõu

Ülejäänud metsas oldud aja kergjalaväe kompanii lihtsalt passib. 150 kardaani veedavad aega laagrirutiinis haisedes, kuivtoitu õgides (kuivtoit on ajaga kõvasti paranenud) ja rääkides valehäbita kõike, mida sülg suhu toob. Need ebasündsad meeste jutud las jäägu sinna samasse laagrisse. Ka külmalt terve 160 grammise hautatud lihakonservi ära söömine (ilma naljata – rõve, aga maitseb hästi ja annab meeletu jõu) jäägu sinna laagrisse. Seda tiksumist soodustab ka tavapärasest leebem kord ja madalam ohutase. Tegevusi ei ole ette planeeritud, vaid kõike tehakse jooksvalt. See tähendab, et iga päev üle poole ajast me lihtsalt tiksume. Isegi nii palju, et valjude vene poiste tõttu saab ka vene keel suhtlustasandil selgeks. Omavahel viskame nalja kella kuuese äratuse üle: “Õige sõdur peabki kell kuus ärkama, et ta saaks tund aega pimedas metsas niisama seista”.

Tsiviilriideid selga pannes meenub kolme ja poole aasta tagune päev, mil reservi sai mindud. Mõnele mehele ilusam kui pulmapäev.

Kui kohustuslikud tunnid on tiksutud, asume laupäeva pärastlõunal teele tagasi Luunjasse. Kohale jõuame kell seitse õhtul. Luunja peldikute järjekorrad imiteerivad esimese päeva varustuse jagamise järjekorda. Mõned mehed on mitu päeva number kahte kinni hoidnud ja viisaka kempsu kasutamisest unistatud. Selle asemel, et varustust ära anda ja koju minna, paneme üles kõik telgid, et neid kütta ja ära kuivatada – viimased päevad on mõõduka vihma saatel veedetud. Varustuse ära andmine liigutatakse pühapäeva varahommikusse. Senimaani tuleb magada ja tiksuda – oleme selle tegevusega juba tuttavad. Riigil tuleb päevatasusid maksta ka viienda päeva eest.

PATALJONI ÜLEMA TÄNU: Kõik õppusel osalejad said endale 23. jalaväepataljoni käevõru ja tänumedali

 

PIKK SÕIT: Rännak autokastis Keskpolügoonile ja tagasi kestis 3-4 tundi, kuni maksimaalne lubatud kiirus oli 60 km/h ja liiguti mööda kõrvalteid

Kell neli hommikul on äratus ning siis paneme kõik telgid kokku. Kõiki telke isegi ei kasutata ja need saavad hoopis märjemaks, kui nad eelmisel õhtul olid. Käsud on täitmiseks. Passime kolm tundi niisama ja lõpuks algab varustuse ära andmine. Kaitseliit on seekord rohkem inimesi kohale toonud ja protsess liigub tunduvalt kiiremini. Tsiviilriideid selga pannes meenub kolme ja poole aasta tagune päev, mil reservi sai mindud. Mõnele mehele ilusam kui pulmapäev. Viimast korda pannakse minu nimi kirja ja ukse peal seisab üks ohvitser, kes annab meenete näol edasi pataljoni ülema tänuavalduse ning tugeva käepigistuse. “Keep up the fighting spirit,” lausub ta.

Lao ees asub pop-up supiköök, kust haaran kiiresti kohvi. Ka paljud teised härrad jätavad supiköögi vahele, eelistades vabaduses mõni rasvane hamburger kehasse lükata. Linnaliini buss ootab ja täitub hoogsalt. Algab sõit matkekeskuse poole. Jõuame Tartusse. Gaasibussi uksed avanevad. Inimkatse on läbi. Meist, kardaanidest, saavad jälle normaalsed inimesed.

 

Kaitseväe släng: 

Puine – oskamatu, saamatu

Mähkima, mähis –segaselt ja ebaefektiivselt mingit tegevust tegema, suur segadus

Kardaan – sõdur, kes mähib ja ei saa asjadega hakkama nii nagu Kaitsevägi tahaks

Mongol – ebameeldiv inimene

Shlang, shlangimine – sõdur, kes püüab iga hinna eest tegevusest või liikumisest hoiduda, võimalikult kuluefektiivne tegevus

Bardakk – korralagedus

Võll – tegevväelane

Keberniit – uskumatu segadus

 

 

Fotod: Erakogu