Honne hoiab külmal õhtul soojas
Jaapani keelest endale artistinime saanud alternatiivduo Honne kombineerib souli, R&Bi, funki, popi ja elektro ning suudab oma kontserdiga tekitada sooja tunde ka kõige vihmasemas Londonis.
Juhuslikult sai Honne teekond alguse samuti Londonis, kui kahe noormehe käed ristusid ülikooli sööklajärjekorras kandiku järele haarates. Andy Clutterbuck ja James Hatcher haarasid ühiselt ka muusikainstrumendid ning 2014. aastal andis Honne välja enda kaks esimest EP’d. Sõna „honne“ (建前-jaapani kl.) tähendab Jaapani kultuuris tõeliseid tundeid ja soove, mida avalikkusega ei jagata, vaid hoitakse enda ja lähedaste teada.
Niimoodi püüabki duo oma muusikasse luua intiimsust, kui laulavad armastusest, elu rõõmudest, nostalgiast, aga ka südamevalust, nukrusest ja igatsusest. Honne kirjeldab oma esteetikat järgmiselt: „Meid kuulates võid kujutada ennast sõitmas oma armastatuga läbi hilisõhtuse pimeduse, soe suvetuul auto akendest sisse puhumas.“
Jõulutuledes Londoni kohustuslikud vaatamisväärsused läbi käidud ja isegi mõned uued avastused tehtud, oli aeg enda halvad orienteerumisoskused kasutusele võtta ja üles leida kontserdimaja – renessansistiilis interjööriga ja elegantselt hubane O2 Brixton Academy. Täpselt keset saali rõdu märkasin üht vaba kohta. Tervet rida ilmselgelt häirides, maandusin istuma ühe nooremaealise briti naise kõrvale. Kuigi kontserdile läksin üksinda, ei pidanud ma kaaslase järele igatsust tundma – naine mu kõrval sisustas brittidele omase avatuse ja huumoriga väga hästi kontserdieelset aega. Enne soojendaja lavale astumist jõudis ta lisaks oma poolele eluloole rääkida, mida kontserdist oodata võib, sest tema jaoks oli tegemist juba kolmanda Honne’i live’iga.
Honne ilmus lavale rahvakisa saatel, kaasas taustabänd, lauljatar Bekka ja mõned saksofonimängijad. Ka nende kontserdikülastajate pilgud, mida enne telefoniekraan valgustas, maandusid lavale. Valgusmängu saatel alustas duo ilma pikema sissejuhatuseta oma albumi esimesete lauludega „I Might ◑”ja „Me & You ◑”, millest viimast pean albumi “Love Me/ Love Me Not” üheks parimaks looks. Pala on sündinud koostöös Tom Mischiga, kes lisab vürtsi endale omaste funkist pakatavate bassikäikudega. Laul „I Got You ◑”, mis kõlaliselt on plaadi kõige R&B’m lugu, oli kontserdi jaoks veidi ümber tehtud. Lisatud oli Bekka naisvokaal, mis andis palale uue ja mahedama kõla.
Kuulajatele võib tunduda, et kõik Honne’i laulud keskenduvad armastusele. Ka Honne ise on tunnistanud, et suurem osa nendest lauludest on romantilise sisuga, kuid kõik neist ei ole suunatud otseselt inimesele. „306 ◑“ on näiteks armastuslaul James’i Peugeot 306’le, millega ta siiani sõidab.
„See on aasta viimane show. Täpselt neli aastat on möödas hetkest, kui me mängisime esimest korda Londonis 120le inimesele. Nüüd on teid 5000. See on teie õhtu,“ lausus Andrew Clutterbuck enne, kui esitusele tuli vanalt plaadilt lugu „Good together“, mille sõnad tundusid pea igal kontserdikülastajal peas olevat.
Lisalugudeks jättis Honne oma kõige kuumemad südamete sulatajad. Kui kontserti jooksul polnud mõni külastaja veel pisarat poetanud, siis nüüd tuli see kindlasti. Absoluutseks kontserdi tipuks nii minu kui ka ilmselt ülejäänud publiku jaoks kujunes laul „Warm on a Cold Night“, mis on Honne’i 2016. aastal ilmunud plaadi nimilugu. See pala ilmestab Honne’i olemust kõige paremini – late night feeling ja romantikast pakatavad sõnad. Rahva emotsioonidel polnud piire ja britt mu kõrval haaras pisarate kuivatamiseks juba järgmise salvrätiku.
Enne veel, kui kontserdisaalis tuled kustusid, tuli esitusele „Woman“, modernne valsirütmis lugu, mis andis mulle kerge nostalgialaksu 2016. aasta suvest, kui Honne’i avastasin. Viimaseks plaadi kõige populaarsem laul „Day 1◑“, mis veidi klišeelikult paberiribade lennu saatel, kontserdi lõpetas.
Honne’i puhul ei oska ma öelda, mis mind neist kõige rohkem paelub: lüürika, millega saab suhestuda, mõnusad meloodiakäigud, või selline eriline müstiline komponent, mida ma ei suuda sõnadesse panna, aga mida ma seal alati kuulen. Igal juhul on miski neist mu hinge pugenud ja kontserdil tikkusid nii mõnigi kord silma pisarad. Kui on igatsus artisti järele, kes suudaks pakkuda igaks emotsiooniks ja olukorraks lugu, siis esitlen Honne’i ta täies hiilguses.
Sarnased artiklid
Honne hoiab külmal õhtul soojas
Jaapani keelest endale artistinime saanud alternatiivduo Honne kombineerib souli, R&Bi, funki, popi ja elektro ning suudab oma kontserdiga tekitada sooja tunde ka kõige vihmasemas Londonis.
Juhuslikult sai Honne teekond alguse samuti Londonis, kui kahe noormehe käed ristusid ülikooli sööklajärjekorras kandiku järele haarates. Andy Clutterbuck ja James Hatcher haarasid ühiselt ka muusikainstrumendid ning 2014. aastal andis Honne välja enda kaks esimest EP’d. Sõna „honne“ (建前-jaapani kl.) tähendab Jaapani kultuuris tõeliseid tundeid ja soove, mida avalikkusega ei jagata, vaid hoitakse enda ja lähedaste teada.
Niimoodi püüabki duo oma muusikasse luua intiimsust, kui laulavad armastusest, elu rõõmudest, nostalgiast, aga ka südamevalust, nukrusest ja igatsusest. Honne kirjeldab oma esteetikat järgmiselt: „Meid kuulates võid kujutada ennast sõitmas oma armastatuga läbi hilisõhtuse pimeduse, soe suvetuul auto akendest sisse puhumas.“
Jõulutuledes Londoni kohustuslikud vaatamisväärsused läbi käidud ja isegi mõned uued avastused tehtud, oli aeg enda halvad orienteerumisoskused kasutusele võtta ja üles leida kontserdimaja – renessansistiilis interjööriga ja elegantselt hubane O2 Brixton Academy. Täpselt keset saali rõdu märkasin üht vaba kohta. Tervet rida ilmselgelt häirides, maandusin istuma ühe nooremaealise briti naise kõrvale. Kuigi kontserdile läksin üksinda, ei pidanud ma kaaslase järele igatsust tundma – naine mu kõrval sisustas brittidele omase avatuse ja huumoriga väga hästi kontserdieelset aega. Enne soojendaja lavale astumist jõudis ta lisaks oma poolele eluloole rääkida, mida kontserdist oodata võib, sest tema jaoks oli tegemist juba kolmanda Honne’i live’iga.
Honne ilmus lavale rahvakisa saatel, kaasas taustabänd, lauljatar Bekka ja mõned saksofonimängijad. Ka nende kontserdikülastajate pilgud, mida enne telefoniekraan valgustas, maandusid lavale. Valgusmängu saatel alustas duo ilma pikema sissejuhatuseta oma albumi esimesete lauludega „I Might ◑”ja „Me & You ◑”, millest viimast pean albumi “Love Me/ Love Me Not” üheks parimaks looks. Pala on sündinud koostöös Tom Mischiga, kes lisab vürtsi endale omaste funkist pakatavate bassikäikudega. Laul „I Got You ◑”, mis kõlaliselt on plaadi kõige R&B’m lugu, oli kontserdi jaoks veidi ümber tehtud. Lisatud oli Bekka naisvokaal, mis andis palale uue ja mahedama kõla.
Kuulajatele võib tunduda, et kõik Honne’i laulud keskenduvad armastusele. Ka Honne ise on tunnistanud, et suurem osa nendest lauludest on romantilise sisuga, kuid kõik neist ei ole suunatud otseselt inimesele. „306 ◑“ on näiteks armastuslaul James’i Peugeot 306’le, millega ta siiani sõidab.
„See on aasta viimane show. Täpselt neli aastat on möödas hetkest, kui me mängisime esimest korda Londonis 120le inimesele. Nüüd on teid 5000. See on teie õhtu,“ lausus Andrew Clutterbuck enne, kui esitusele tuli vanalt plaadilt lugu „Good together“, mille sõnad tundusid pea igal kontserdikülastajal peas olevat.
Lisalugudeks jättis Honne oma kõige kuumemad südamete sulatajad. Kui kontserti jooksul polnud mõni külastaja veel pisarat poetanud, siis nüüd tuli see kindlasti. Absoluutseks kontserdi tipuks nii minu kui ka ilmselt ülejäänud publiku jaoks kujunes laul „Warm on a Cold Night“, mis on Honne’i 2016. aastal ilmunud plaadi nimilugu. See pala ilmestab Honne’i olemust kõige paremini – late night feeling ja romantikast pakatavad sõnad. Rahva emotsioonidel polnud piire ja britt mu kõrval haaras pisarate kuivatamiseks juba järgmise salvrätiku.
Enne veel, kui kontserdisaalis tuled kustusid, tuli esitusele „Woman“, modernne valsirütmis lugu, mis andis mulle kerge nostalgialaksu 2016. aasta suvest, kui Honne’i avastasin. Viimaseks plaadi kõige populaarsem laul „Day 1◑“, mis veidi klišeelikult paberiribade lennu saatel, kontserdi lõpetas.
Honne’i puhul ei oska ma öelda, mis mind neist kõige rohkem paelub: lüürika, millega saab suhestuda, mõnusad meloodiakäigud, või selline eriline müstiline komponent, mida ma ei suuda sõnadesse panna, aga mida ma seal alati kuulen. Igal juhul on miski neist mu hinge pugenud ja kontserdil tikkusid nii mõnigi kord silma pisarad. Kui on igatsus artisti järele, kes suudaks pakkuda igaks emotsiooniks ja olukorraks lugu, siis esitlen Honne’i ta täies hiilguses.
