Otsepildil käis õpetlikke lugusid rääkimas Risto Berendson, kes hiljuti Postimehe ridadest lahkus. Berendson on ajakirjanikuna kirjutavas meedias töötanud 25 aastat. „Kui te tahate tuntuks saada, siis te peate telesse minema. Kirjutav meedia sellist aupaistet ei paku,“ lausus Berendson.

Ajakirjanikutööd alustas Berendson 1993. aastal Saaremaa kohalikus väljaandes Meie Maa. Järgmisel aastal üritas ta tulla Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima, aga teda ei lastud vestlusest edasi. „Ehkki mulle öeldi, enne kui ma vestlusele tulin, et vestlus on selline puhas formaalsus, seal lihtsalt kraabitakse idioodid välja,“ meenutas Berendson. „Ma suutsin seal ühte komisjonis olnud inimest üsna rängalt solvata,“ lisas ta.

Risto Berendson rääkis palju õpetlikke ning humoorikaid lugusid oma tööst, neist kolm toon ka Neljanda Dimensiooni lugejateni.

Risto Berendson Juhan Peegli nimelises auditooriumis. Foto: Kiur Kaasik 

„Ajakirjanduses on alati nii, et perfektset tõde tegelikult ei olegi“

Umbes 10–15 aastat tagasi kadus jäljetult üks edukas ettevõtja. „Mina sain sellest ajakirjanikuna teada niimoodi, et mu üks teine tuttav ettevõtja ütles, et kas sa tead, see inimene on kadunud,“ lausus Berendson. Kui tavaliselt politsei teatab kadunud inimestest, siis sel korral seda ei tehtud. Tegemist oli salajase looga. Berendson töötas toona Eesti Päevalehes reporterina ja ta kirjutas noore ettevõtja kadumisest lehte suure loo. Kuid tema lugu üllatas toonast Põhja prefektuuri (siis oli see veel Tallinna prefektuur) mõrvagrupi juhti Elmar Vaherit, kes helistas Berendsonile ja palus tal kokku saada. „Saime siis kokku. Tuleb Vaher mulle tõsise näoga vastu ja ütleb, et meil on probleem,“ kirjeldas Berendson kohtumise algust.

Berendsoni sõnul Elmar Vaher ütles, et tema osakonnast lekib infot. „Mina pidavat teadma, kes on lekitaja. Tagantjärgi võib öelda, et eks neid oli mitu, aga Vaher kahtlustas ühte konkreetset inimest. Ja ta ütles selle inimese nime,“ rääkis Berendson ja lisas, et ta ei öelnud, kas see inimene on nende kontaktide hulgas või mitte.

Tänavu kevadel ilmunud Politsei- ja Piirivalveameti siseajakirjas Radar räägib Elmar Vaher loo, kuidas tema mõrvarühmast lekkis info ja siis ta sai ajakirjanikuga kokku ja ta lõi selle ajakirjaniku lõhki. See tähendab, et ajakirjanik ladus põhimõtteliselt kõik ette, selgitas Berendson. „Ma ju ei avaldanud midagi ja tema ei saanud midagi, aga Vaher tuli sinna kohtumisele teadmisega, et kindlasti peab olema see mees ja läks sellelt kohtumiselt teadmisega, et ongi see mees,“ ütles Berendson. “Ajakirjanduses on alati nii, et perfektset tõde tegelikult ei olegi, isegi kui mõtleme, et teeme täiesti korraliku loo, kus ei ole mitte mingit kahtlust, siis teine pool näeb alati seda lugu teistmoodi,“ rääkis Berendson.

Punase baari leti taga, ees linnapea välja tehtud viina ja Sprite’i kokteil

Kui Berendson töötas ajalehes Meie Maa, siis Kuressaare linnas plaaniti teha kruusatee asemele asfaltee, selle tee lõpus elasid maavanem ja toonane politseiprefekt Kalle Laanet. „Neile tehti asfaltee täiesti mitte kuhugi,“ lausus Berendson. Aga teid, kuhu linnas oleks pidanud asfalti panema, oli palju rohkem. „Sammusin kohe linnapea kabinetti ja tegin seal tähtsat nägu, linnapea tegi vastu tähtsat nägu ja ütles, et see on väga tähtis, et see asfalt sinna pandi, noormees, te ei saa aru, kui tähtis see on,“ kirjeldas Berendson. Seejärel olla linnapea nõudnud, et sellest ei tohi kirjutada, kuna muidu kaob rahastus tagant ära. „Ikka mõtled, et äkki nii ongi. Ja ma ei kirjutanud seda lugu,“ ütles ta.

Mõni kuu hiljem sattus ta linnavalitsuse all olevasse Punasesse baari, kus baarmen serveeris talle tasuta viina ja Sprite’i kokteili, selgitades, et linnapea teeb välja. „Ma seisin seal ja vaatasin seda kokteili ja sain aru, et selle leti taga seisab idioot,“ selgitas Berendson ja lisas, et tegelikult oleks pidanud linnapealt küsima, mis ikkagi olid need tee-ehituse põhjused, kuid teinekord võib võimu autoriteet olla pimestav. „Kes olen mina, kui mulle ütleb linnapeaks valitud inimene, et te ei saa aru, kui tähtis see on,“ lausus ta. „Ma arvan, et see on kõige räbalam olukord, kus ma ajakirjanikuna seisnud olen – Punase baari leti taga, ees viin Spritega,“ sõnas Berendson.

Kuidas ajakirjandust inetult ära kasutati

Seoses Autorollo skandaaliga hakkas ajakirjandusse tulema anonüümseid vihjeid. Berendsoni sõnul esimese loo tegid nad suurelt, kuna seda infot oli võimalik andmebaasidest kontrollida. Siis tuli veel infot, aga sellest ma lugu ei teinud, rääkis Berendson. „Mu ülemus Anvar Samost, oli jube kuri mu peale, et mis mõttes sa ei tee – ma ei taha seda teha anonüümsest allikast,“ kirjeldas Berendson ja lisas, et nad teadsid, kes seda infot tilgutab ja ta helistas sellele inimesele. „Kuule, teeme diili. Kui sa tahad, et sellest kirjutatakse, siis me peame teadma, kelle infot me kasutame. Ta rääkis mulle, et ei, ei, ma ei ole lekitaja ja siis me tõmbasime juhtme täiesti seinast välja,“ lausus Berendson. Samal ajal teised ajalehed, näiteks Ekspress kirjutasid sel teemal lugusid. „Hirmsat uurivat ajakirjandust tehti seal. Põhimõtteliselt ajakirjanikud sõid nagu selle sama venna käest,“ ütles Berendson.

Pool aastat hiljem helistas Berendsonile suurim võlausaldaja ja küsis, miks Postimees ei ole kirjutanud Autorollo teemast. Berendsoni sõnul ei kirjutanud nad enam sel teemal, kuna esitati anonüümset infot ja temale ei meeldi niimoodi kirjutada, kui päriselt pole dokumente näinud. „Ta küsis, kas saaksime siis kokku. Saime siis kokku ja vaatasime, et seal oli väga muljetavaldav materjal. Pärast ma tegin ise mitu üsna kõva resonantsiga lugu,“ rääkis Berendson. Loo lõpetuseks lausus Berendson: „See on suhteliselt hea näide, kuidas ajakirjandust alguses väga inetult ära kasutati.“