Aparaaditehase õu ei ole paksult rahvast täis. Hoonete vahele tõmmatud valgusketid ei põle. Üles seatud lava ehivad vaid lillakad valgusvihud. Selline oli vaatepilt, kui saabusin Tudengipäevade öötantsupeole pool tundi enne ürituse algust. Kartsin, et õhtu suurimaks elamuseks saab rahvatantsuansambel Tarbatu esinemisprogramm paari tantsuga ja siis läheb iga roju oma koju, et homseks koolipäevaks värske olla. Minu kartus osutus täiesti valeks ning eelarvamused keerati pea peale. „Ma olen kaheksa aastat rahvatantsuga tegelenud, aga ikka võttis läbi,“ ütles piduline Evert, kes lahkus peolt, nagu paljud teisedki, märja nahaga.

Ülevaade öötantsupeolt avaldas muljet

Häbelik, kuid uudishimulik rahvahulk koguneb Aparaaditehase hoovi. Lava ette moodustub tühi sõõr, sest ega ükski normaalne eestlane julge esimesena esiritta lõbutsema minna. Õhus on tuikav ootusärevus: tahaks nagu astuda lava ette, sest kõik, kes kohale tulnud, loodavad ju siiski hakata tantsima. Lavale ilmub viimaks reibas taadike, kes hüüab kõiki lähemale. Rahvas vaid niheleb selle peale, kuid õnneks leidub siin-seal triibuliste seelikutega tütarlapsi ning punakates vestides noormehi, kes reipalt ette astuvad ja teisedki kaasa tõmbavad.

Laval on taadike ja muusikute kvartett. Algab soojendus. Tuleb moodustada viirud, mis häbelikel eestlastel isegi suurema vaevata teha õnnestub. Soojendatakse õlad, jalad ja puusad ning kätest kinni hoides suureneb peotuju ning kaob tasapisi ka häbelikkus. Soojenduse lõppedes saab kõigile selgeks, et eestlane ei ole mitte tantsulõvi, vaid hoopis tantsuhunt!

Nüüd pannakse uuesti proovile rahvahulga ühised geomeetriateadmised, sest moodustada tuleb ring. Hea, kui partner kaasas – nii on julgem ringi astuda ja esimeste sammude ajal saab tuttavale näole vastu naeratada. Alustuseks kõigile lasteaiast tuttav „Kaks sammu sissepoole“. Plaks ja parem käsi, plaks ja vasak käsi, plaks ja parem käsi, va-he-tus… Väike kihin käib rahvast läbi, sest nüüd vaatab vastu hoopis uus partner, kellele mitte varbale astuda.

Joped-mantlid heidetakse seljast juba pärast paari tantsu.

Muusika aina kiireneb ja tuju aina pareneb, pulsirütm sageneb. Mida rohkem aeg edasi, seda enam kaob igasugune häbelikkus ja julge tantsuhundi rind läheb aina rasvasemaks! Piinlikkusele pole enam aega mõelda. Lühikese õpetusega, mida näitavad laval Tarbatu tantsijad, peab järgmise tantsu selgeks saama. Pea igas tantsus peab iga kombinatsiooni järel jalga keerutama uue partneriga. See, kes sulle naeratas ning sind keerutas, ei teadnud sinu nime ega polnud vaja teada endalgi tema nime, kes sul käest kinni hoidis. Oluline oli rõõmus meel ja ühtsustunne, mis saab tekkida vaid sellisel rahvapeol.

Tantsupidulised nautisid jalakeerutamist täiel rinnal

Algsest ühest tantsuringist moodustatakse juba neli: üks suur, mis ulatub piki üle hoovi ja kaks väiksemat selle sees. Sellises rahvasummas kaotan oma esimese partneri ära. Kohtun temaga veel vaid ühe korra, kui ring viimaks meid taas kokku toob.

Pidu kestab tervelt kaks tundi, kuid väsimusemärke ei näita keegi üles. Joped-mantlid heidetakse seljast juba pärast paari tantsu. Vaid ühel korral näitab rahvas välja ühist jõuetust, kui hakkab pärast lõputuna näivat tantsu muusikutele plaksutama.

Pärast pikka pidu võetakse ette ka spontaanne „Tuljak“, mille lõppedes on tütarlapsed taeva poole tõstetud, käed ülal kui õitsevad rukkililled.

Aparaaditehase hoov rõkkas tantsust. Homne päev ei olnud kellelgi meeles, kuid mulle meenus möödunud õhtu järgmise päeva loengus, kui põlved ragisesid ning keset loengut tõmbus reielihas krampi. Tantsupeolise Kertu sõnul jäid need, kes tulemata jätsid, paljust ilma ning ta lisas: „Kui mitte nüüd, siis millal ja kui mitte meie, siis kes?“

Fotod: Hanna Rattasepp