Tatrapudrust reservini ehk mis toimub Eesti kaitseväes

Published On: March 26, 2018By

Tatrapuder veiselihaga. Sööklatädi, kes hakkab tasapisi kauniks muutuma. 25-aastane isa, kes ei ole kunagi oma elus moppi käes hoidnud. Mis toimub Eesti kaitseväes? Kas ajateenistus peaks olema kohustuslik või vabatahtlik?

“Vaba aeg tekitab meeste peas rumalaid mõtteid,” ütleb meedikuna aega teeninud Taavo ajateenistuses passimise kohta, mis kestis tema sõnul kolm viimast kuud. Uurisin neljalt aega teeninud poisilt nende kogemuse kohta Eesti kaitseväes ja küsisin, mida nad arvavad sellest, et kaitsevägi Eestis kohustuslik on.

Vasakul Taavi (20) ‒ orkestrant, paremal Hanno (24) ‒ asendusteenistuja

 

Vasakul Taavo (25) ‒ parameedik, paremal Erki (22) ‒ autojuht

 

Missugune on teie kõige eredam mälestus kaitseväest?

Erki: Vabariigi aastapäev oli äge. Mina paraadil ei käinud ja kui kõik olid paraadil, siis me käisime lasketiirul laskmas. Saime lasta sellist relva, mida kunagi varem lasknud ei olnud. Gustav [ütlevad teised vahele]. Ühe korra sellist asja elus lasta… saad teada, et tegelikult see on räige surmarelv. Pärast läksime tagasi ja tegime LANi, kahekümne inimesega mängisime Age Of Empires kahte.

Taavi: Mul tuli meelde tatrapuder veiselihaga. Kui me läksime metsalaagrisse, oli keegi natukene midagi segamini ajanud ja sõime poolteist nädalat tatart veiselihaga, sest kõik NATO-pakid olid täpselt ühesugused. Need konservid on tegelikult okeid, aga poolteist nädalat jutti on natuke palju.

Taavo: Kui ma pärast SBK-d (sõduri baaskursust) esimest korda linnaloale sain… see tunne, et sa tuled sealt väravast välja ja ei oska olla. Oled kolm kuud olnud täiesti teises Eestis ja lähed vabasse Eestisse, kust sa tulid, ja ei oska kuidagi olla. See on imelik tunne. Sa tead, et oled nädalaks vaba, aga samas sa tead, et nädala pärast pead tagasi minema. Ei tohi end väga vabaks lasta. Kui sa kaitseväes oled, siis sa pead hoidma head muljet. See on nende poolt nii-öelda kirjutamata reegel.

Kuidas te reageerisite, kui saite kutse kaitseväkke?

Taavi: Mina ei oodanudki kutset ära. Kohe, kui 18 kukkus, siis ma ütlesin, et davai, ma nüüd eelkutsega tulen. Hakkasin kohe toimetama nende paberitega, et saaks eelkutsega väkke, suve alguses.

Taavo: Kui ülikooli läksin, siis pikendasin kolme aasta peale, ja käisin peale bakat ära. Mul oli paar tervisehäda ka ja arstid ütlesid, et pikendaks veel aasta jagu, aga ma ütlesin, et ma ei taha pikendust, et käiks ära võimalikult kiiresti, siis on asi tehtud ja käidud.

Erki: Mul oli valida, kas ma lükkan selle edasi ülikooliga või lähen käin kohe. Ma ei tahtnud sinna minna, seega mõtlesin, et lähen ja saan kaelast ära. Laulupidu oli samal ajal, seega ma sain nädal aega pikendust, käisin laulupeol ära, läksin otse sinna ja siis oli niimoodi, et… oli üks Eesti ja siis oli see mingi teine Eesti. See allatulek oli… ma kukkusin depressiooni. Enne ma olin rõõmus seltskonnahing, seal ma olin täiesti null. Siis ma rääkisin kõikidele sõpradele pärast, mis see tõde on, mis seal toimub. Läksin sinna, kuna ei teadnud asendusteenistusest.

 

Muusikuna arenesin tohutult edasi lihtsalt tänu sellele, et mitte kunagi varem ei olnud mul nii palju aega pilli mängida. Suhteliselt sunnitud olukorras sain ma tegelikult teha seda, mis mulle meeldis, ja areneda tänu sellele, et olin maailmast ära lõigatud ja mul oli aega.

 

Kus sa käisid ja mis ametit sa kaitseväes pidasid?

Erki: Tapal. Kuna mul on intelligentne pea, siis taheti mind seersandiks panna, aga ma ikka surusin läbi ja sain autojuhiks.

Teised?

Taavi: Ma pidin ka kõigepealt minema Tapale, sõitsin Tapale kohale, siis mind viidi üle Kuperjanovisse, tegin SBK lõpuni ära ja siis tuli kiri, et olen vastu võetud orkestrisse. Metsasarvega. Mul oli täpselt vastupidine maailmade vahetus. Kuperjanov on ilmselt kõige karmim kogemus kaitseväemaastikul. Orkestris ei osanud esimese hooga kuidagi olla või käituda.

Taavo: Teenisin Jõhvis ja olin parameedik. Ma ei ütleks, et Jõhvi väga leebe koht oleks olnud. Pool sellest ajast oli “kaitseväe karm kogemus”. Ülejäänud pool oli rohkem emotsionaalne. Parameedikuid võeti ikka päris jõhkralt ette. Ei ütleks, et väga kerge oleks olnud.

Hanno: Mul üks hea sõber käis asendusteenistuses enne mind. Sain kutse, kui ülikooli nominaalaeg hakkas läbi saama. Ütlesin neile kohe, et ma hea meelega teeniksin teistmoodi neid inimesi, kes vajavad abi selles kohas, kus on alati inimeste puudus. Ma olin Vanalinna Hariduskolleegiumis, Tallinnas. Olin erivajadustega laste abiõpetaja.

Miks valisid asendusteenistuse?

Hanno: Mulle tundus, et kui ma oskan olukorda diplomaatiliselt lahendada, siis ma ei peagi oskama seda kuidagi teistmoodi lahendada.

Erki: Millal on relvade kasutamine kunagi midagi lahendanud?

Kuidas mõjutas teid rutiin?

Taavo: Rutiin tekib suhteliselt kiirelt, sest füüsiline koormus on suur, väsid kiirelt ära ja tahad kell üheksa magama minna. Peale väest tulekut kuu aega oli täpselt sama rutiin, kümme vajusid ära ja kuus ärkasid üles. Kuu aja pärast kadus see ära.

Erki: Kogu aeg ei olnud nii intensiivne. SBK oli, aga peale seda läheb see suhteliselt meelenüristamiseks. Sa lihtsalt passid aega tühja. Sa ei tohi midagi muud ka teha, sa lihtsalt passid. Raamatuid lugesin, aga see keskkond… See asi peaks olema esiteks lühem. Soomes on 6-8 kuud, meil on 8-11 kuud. Soomes makstakse sinu eest samal ajal üüri või laenu. Meil on sõduripalk 100 eurot. Seal on inimesed, kellel on lapsed juba. Muidu töötavad palgalisel kohal, siis võetakse väkke.

Kas sinu arvates ei lahendaks seda probleemi see, kui läheks kohe kaitseväkke, enne, kui tekib pere, lapsed, töö…?

Erki: Mis õigusega üldse vabariigis, demokraatlikus riigis võetakse mind kohustuslikus korras, sunniviisiliselt, rahatrahvi ähvardusel… need on diktatuuri, mitte demokraatia tunnused. Kaitsevägi peaks olema vabatahtlik ja asendusteenistust peab mainima. Selle peab ära põhjendama, kuidas see on reaalne valik. Meil käidi koolis ainult kaitseväepropagandat tegemas. Muidu olen ma Eesti riigi pooldaja, mulle meeldib Eesti. Eestimaa, eesti rahvas, rahvatants, laulupidu, ma kaitsen Eesti metsasid. Sõda ei ole üldse relvadega. Meil on täiesti teine dimensioon, mis siin toimub. Kas või meedia… kui inimesed ei tea, mis toimub. See on illusioon, et kaitsevägi Eesti riiki kaitseb. Meil on Ameerika väed sees, mis nalja me teeme? Samal ajal läks intensiivseks metsade lageraie, ei julgeta metsasid enam kaitsta.

 

Uni oli kõige parem asi kaitseväes. Unemaailmas said teha, mida tahad.

 

Kuidas mõjutas teid passimine ja vaba aeg?

Taavo: Minul tekkis vaba aeg, kui ma meditsiiniväljaõppest tagasi tulin. Passimine oli umbes veebruari lõpust täitsa lõpuni välja, mis oli nii-öelda kordamise periood, mida saaks palju kompaktsemaks teha. Tõesti, see 11 kuud on liiga pikk. Selle asja saab ära teha kümne, üheksa kuuga. Seal tekkiski see passimine. Mina lugesin palju raamatuid, teised istusid arvutis. Vaba aeg tekitab meeste peas rumalaid mõtteid. Üksteise nöökimine ja tünga tegemine.

Taavi: SBK ajal oli õhtuti üks tunnike vaba aega. Leidsin ühe sõbra, kellega me mängisime igal õhtul keskmiselt umbes pool partiid malet. Siis oli maleaeg. Pärast panime male kappi seisma ja järgmine päev jätkasime sealt, kus pooleli jäi. Orkestri ajal kadus ära tegelikult enamik rutiinist. See sõltus orkestri graafikust. Oli ka nädalaid, kus ei olnudki praktiliselt midagi teha. Mängisin malet, lugesin palju ja harjutasin pilli päris kõvasti. Muusikuna arenesin tohutult edasi lihtsalt tänu sellele, et mitte kunagi varem ei olnud mul nii palju aega pilli mängida. Suhteliselt sunnitud olukorras sain ma tegelikult teha seda, mis mulle meeldis, ja areneda tänu sellele, et olin maailmast ära lõigatud ja mul oli aega. Tegin muusikuna kindlasti plahvatusliku arengu.

Mis tunne oli elada kahekümne või enama poisiga peaaegu aasta aega ühes toas?

Taavo: Mina elasin ühes toas ligi neljakümne poisiga (naer). Ma ei mäleta täpset arvu, aga… üle kolmekümne oli kindlasti. Meil olid suhteliselt suured ruumid. Alguses oli suht nagu… imelik. Mingi kamp mehi, kes ühes toas norskavad võidu üksteisega.

Erki: Uni oli kõige parem asi kaitseväes. Unemaailmas said teha, mida tahad.

Taavi: Kusjuures lihtsam oli magada Kuperjanovis 28 mehega ühes magalas kui orkestris, kus oli 12 meest. Lihtsalt sellepärast, et kui see hulk on juba nii väike ja kõik on juba kõigiga klemmid, siis keegi ei maga ja käib jauramine öö otsa. Suuremas seltskonnas olid ikka mingisugused vennad, kes karjusid “ou jääge vait, ma tahan magada”. Väikses magalas kord lappas.

Taavo: Minu toas oli keegi, kes karjus magama minnes “Miks? Miks ma pean siin olema?”. Pooleldi naljaga, pooleldi sellepärast, et teistele närvidele käia.

Kas keegi proovis kaitseväest nii-öelda ära ka joosta?

Taavo: Ära joosta ei ole võimalik. Pigem mängiti psühholoogiliste probleemide peale nagu unetus või… tüdruk jättis maha, nüüd mul on depressioon. Tegelikult tüübil ei olnudki tüdrukut. Lihtsalt hakati mõtlema välja meetodeid, kuidas varem ära saada.

Kas need töötasid?

Taavo: Jaa, suhteliselt lihtsalt millegipärast töötab. Mul SBK rühmas oli üks kaasteenija, kellel oli pool aastat tagasi põlveoperatsioon olnud, ja tema sai hiljem reservi kui tüübid, kes mängisid endale vead külge. Nemad said pärast SBK-d ja tema sai alles märtsis. Inimest, kellel reservi tõesti vaja oli, ei lastud, ja inimesed, kes mängisid, said suhteliselt kergelt ära.

 

Palju te teate inimesi, kes tahavad väest ära viilida?

Erki: Minu sõpradest võib-olla kõik. Minnakse riigist minema, ei elata elukohajärgselt… põgenetakse. Aga miks sa pead enda riigist põgenema? Kas me elame siis vabal maal? Eestimaad peab hoidma ja kaitsma, aga see peab olema vabatahtlik. On inimesi, kellele meeldib sõjamänge mängida. Ma olen saanud kursuse, kuidas inimest tappa. Kaitseväes on inimese siluetid, mille peal harjutatakse relva laskmist. Aga ma ei lase ühtegi kuuli mitte kunagi. Kui vaenlane tuleb, ma olen relvitu. Minust ei ole kasu. Ma ei lase mitte ühtegi inimest. “Vaenlase pihta tuld!” ja “Taktikaline vastane punane”… Tekitatakse viha Venemaa vastu.

Kas need siluetid on siis punased?

Erki: Ei, siluetid on inimese kujuga. Võiksid olla ringid, aga need on inimese kujuga. Harjutatakse alateadvust, et sa lased inimest maha. Kui mõni psühholoog käiks selle läbi, siis ta võiks kirja panna kõik manipulatsioonivõtted, kuidas sind harjutatakse tapjamasinaks. See ei ole normaalne. Me ei jõua rahuni niimoodi, kui me mõtleme, et lahendus on see, et me laseme teise inimese maha.

Kuidas teistel, palju te teate inimesi, kes tahavad või üritavad väest viilida?

Hanno: Paljud, kes on pikendanud baka lõpuni. Elu on end juba avanud, on tekkinud püsisuhted, võib-olla lapsed isegi, töökohad… Siis see on tülikas. Aga nooremad sõbrad pigem tahavad minna, otse keskkoolist. Mul on tunne, et see, kes alguses hakkab pikendama, et see väga ei soovigi minna.

Missuguseid muutuseid sa endas peale asendusteenistust märkasid?

Hanno: Ma käisin pedagoogikakursusel näiteks. Sain mingisuguse väljaõppe sealt. See ei ole küll tavapärane, et sellist kursust läbitakse. See on vastavalt sellele, kus sa seda asendusteenistust teed.

Kas seda saab vabatahtlikult valida?

Hanno: Jah ja ei. Küsiti, kas on kindel soov või soovitus kellegi poolt, kuhu sind tahetakse. Või vaadatakse, mis inimtüübiga on tegemist, kas tahad töötada laste, täiskasvanute, vanuritega. Ma ütlesingi, et mul on koht olemas, kus mind vajatakse. Aga ma olen ka kuulnud, et vahel ka ei rahuldata seda soovi. See peab olema riiklik asutus, ei saa olla eraettevõte, sest riik maksab palka.

Intervjuu toimus korporatsioonis Fraternitas Tartuensis ühe mitte küll osalise, kuid kaasamõtleja lahkel loal

 

Kas sa oled märganud mingisuguseid muutuseid oma põhimõtetes või maailmavaadetes peale seda kogemust?

Hanno: Ma saan õpetajatest paremini aru. Müts maha, kes on kümme aastat põhikoolis seitsmenda klassi ees töötanud ja on ikka normaalne inimene. See on päris ime.

Kuidas teistel? Kas märkasite muutuseid füüsises või põhimõtetes-maailmavaadetes?

Taavo: Füüsist ta tahes-tahtmata parandab. See areng on SBK aegu kõige suurem, paljud saavutavad siis oma füüsilise tipu. Aga kui see passimise periood tuli, siis ei olnud motivatsiooni üldse kuskil lume sees jooksmas käia. Kuid mõttemaailma poolest… kuna ma käisin meediku kursuse ajal paar korda kiirabis praktikal, siis ma saan ehk rohkem aru meedikutest ja kiirabitööst. Miks kiirabi on vahel kuri, kui vanad inimesed, kellel ei ole kellegagi rääkida, neid ilma asjata välja kutsuvad. Ma olin Ida-Viru keskhaiglas EMOs praktikal. Sain aru, et meditsiinitöö on päris stressirohke.

Taavi: Ma isegi arvan, et ma füüsiliselt ei võitnud nii palju. Õppisin hoopis motiveerima end. Kui ma juba siin olen, siis olen, ja teen kõike kaasa. SBK ajal avastasin, et ma olen vaimselt palju tugevam inimene, kui ma arvasin, et ma olen. Avastasin, et 40 kilti matkata… saab hakkama. Enne seda ma mõtlesin, et 1015 kilti võib küll jalutada, aga rohkem poleks ette võtnud. Jooksin seal ka poolmaratoni. Ühe ülesande käigus eksprompt sattusime ja tuli välja, et sai.

 

Kõik naised muutusid kuidagi kauniks… kõigile vaatasid järgi. Kui nägid, et vastassoo esindaja tuli, siis vaatasid, et okei, mingi uus loom.

 

Aga muutused mõttemaailmas?

Taavi: Ma sain aru, et kui ma jätan enda osa tegemata, siis peavad teised selle arvelt rohkem liigutama. Hakkasin meeskonnavaimu rohkem mõistma. Iga mees, kes ära kukub, on teistele koorem. SBK ajal oli niimoodi, et kui mees ära väsis, siis ta pandi kanderaamile ja teised pidid teda tassima.

Taavo: Täiendaks ka, et kaitsevägi õpetabki meeskonnatööd. Kui on lühikest kasvu väikse kehamassiga inimene ja pool temast on suur seljakott, siis sa tead juba varakult, et ta ei suuda seda rännakut sellise koormusega ära teha. Meie, tugevamad poisid, võtsime tema kotist pooled asjad välja, et ta saaks ka kaasa teha, sest kõik pidid lõpuni minema. Mõtlesime strateegiliselt, kuidas terve meeskond jõuaks punktist A punkti B. See oli meeskonnasisene arvestamine ja koostöö. Igal isikul on oma ülesanne.

Mis tunne oli esimest korda relvast tulistada?

Taavo: Ma ütlen ausalt, et ma ei tulistanud esimest korda relvast kaitseväes.

 

Mulle lihtsalt meeldis lasta. Ma ei mõelnud selle peale kordagi, et ma tapan kedagi.

 

Kas kaitseväes oli teistmoodi?

Taavo: No… mul oli juba noorena pea nii-öelda ära pestud, olin noorkotkas. Läksin sinna, sest mu sõbrad läksid. Muidugi see on ikka natuke propagandavärk, kasvatab juba noorest peast mõtlemist, et riiki tuleb relvaga kaitsta. Isiklikult ma nii ei arva, aga relvast laskmine ei olnud mulle uus. Tüdimus tekkis pika peale, jälle see laskmine. Küürid pärast relva ja…

Kas sul tekkis seos inimese tapmisega?

Taavo: Isegi, kui seal oli mingi tagamõte, siis… kui seal oligi mingi inimese kuju, siis ma kujutasin ette, et see on lihtsalt tavaline ring. Ma ei mõelnud kordagi sellele, et ma lasen inimest.

Sa siis oma peas mõtlesid selle ümber mitte inimese kujuks?

Taavo: Jah. Minul see ei töötanud, et ma… lasen inimest. Isegi, kui kunagi peaks tekkima olukord, kui diplomaadid ei suuda tööd hästi teha, siis… ma kasutaksin relva kellegi hoiatamiseks, viimase hädaga laseksin ehk inimese pihta, et enda elu kaitsta. Kui tema tuleb suure valanguga minu poole, siis ei jää midagi üle. Alguses lased küll talle kõrvale ja üles, aga lõpuks saad aru, kas mina või tema.

Erki: Kui palju on sul sõjaolukorras otsustada, käsud tulevad ju ikkagi ülevalt?

Taavo: Minul meedikuna on teistmoodi, minu prioriteet on teisi aidata. Minul on see relv lihtsalt enesekaitseks, otseselt kedagi ründama ei hakka. Imelik on kuidagi mõelda, et pead inimest laskma… kuidagi… ebamugav ikkagi.

Taavi, kas sa lasid esimest korda?

Taavi: Ei.

Kas sul tekkis seos inimese tapmisega?

Taavi: Ei, kindlasti mitte. Kuna ma olen ise varem lasketiirus käinud, siis minu jaoks oli laskmine isegi natuke sportlik. Näe, vaata, mul läks paremini kui sul. Ise küll ei mõelnud selle peale, et see on inimene, keda ma tapan… see oli lihtsalt sportlik: loeme punktid kokku, mul läks täna paremini. Mina vaatasin seda ülimalt sportlikult. Ma olen siin ja lasen ja äge! Mulle lihtsalt meeldis lasta. Ma ei mõelnud selle peale kordagi, et ma tapan kedagi.

Kas sul oli ka inimese siluett ees?

Taavi: See on kõigil. Kui nüüd mõtlema hakkan, siis… tõesti oli. Varem isegi ei mõelnud selle peale, et see oli inimese siluett.

Taavo: Roheline.

Roheline jah, mitte punane?

Erki: Punane on kaitsestrateegia. See on “taktikaline vastane punane”. Ei tohi öelda, et Venemaa tuleb ründama. Öeldakse “taktikaline vastane punane”. See on välja mõeldud vastane, kelle vastu me mängime metsas.

Taavo: Me üritasime leitnante kiusata. Kui tuli “taktikaline vastane punane” oma relvade ja masinatega, siis me ütlesime, et need on ju Venemaa masinad. Nemad ütlesid, et ei-ei, see ei ole Venemaa, see on “taktikaline vastane punane”.

Erki: Mina ei süüdistaks üldse ajateenijaid, ma olen nende poolt. Mina sain ka pooleldi hea kogemuse, sain tegelikult väga palju sealt. Aga ma olen selle poolt, et inimene on vaba ja tal peab olema õigus otsustada oma elu üle, peab olema teadlik alternatiividest. Et asendusteenistus on võimalik.

Kas sa tajusid endas mingit positiivset muutust peale kaitseväge?

Erki: Jah, minust sai rahuarmastaja. Ma ei võta enam relva kätte.

Enne oleksid võtnud?

Erki: Ma läksin kaitseväkke hea meelega. Ja siis tuli reaalsus…

Hanno, kas sa võtaksid relva kätte?

Hanno: No vot, ma ei tea… kui on lähedane inimene… kas tapaksin selle, kes kohe tema ära tapaks, või laseksin tema tappa. Väga raske küsimus.

Erki: Pakun alternatiivi ajateenistusele. 11 kuud me peaks õpetama diplomaate, psühholooge, ravimitegijaid… Need on inimesed, kellel on viisad, nad lähevad Venemaale, Euroopasse, Ameerikasse… Me oleme ju intelligentsed inimesed, lähme ja näitame, et eestlased on täpselt samasugused nagu kõik teised. Kõik oleme inimesed. Meil ei ole vaja sõdida. Meil on tekkinud barjäär. Ühel on üks meediaväljaanne, teisel teine, Vene propaganda, Eesti propaganda… Tegelikult oleme kõik inimesed.

Hanno: Siis nad ütleksid “shh, me teame”.

Olen kuulnud, et kaitseväes tekib tohutul hulgal prügi ja ühe päeva normi jagu kasutamata jäänud padrunid tulistatakse lihtsalt loodusesse. Kas te märkasite seda? Kui palju seal prügi tekib?

Erki: Pakendivabaks kaitseväge teha ei ole vist võimalik. See NATO-pakk on põhitoit. Seal on kõik eraldi kilesse pakitud. Ja kuna see kõik säilib nii kaua, siis ei tea, mis selle toiteväärtus on… Enam ma ei oleks nõus seda sööma. Olen üldse taimetoitlane nüüd, ei saaks ehk kaitseväes hakkamagi.

Hanno: Kas kaitseväes üldse on taimetoitlastele midagi?

Taavo: Kui sa oled kasarmus, siis sulle antakse taimetoitu, aga metsa minnes antakse sulle ikka see tavaline kuivtoidupakk kätte.

Taavi: Samas selle prügi kohta… mingis mõttes seda ikka üritatakse paremaks teha. Metall, mis üle jäi, viidi vanarauda. Kõik, mis vähegi võimalik oli, läks ringlusesse tagasi. Konservidega on muidugi raskem, aga vähemalt midagigi.

Kas tajusite teenistuses olles millalgi ka tõelist ohtu? Tekkis mõni olukord, kus tundsite füüsiliselt, et nüüd on ohtlik?

Hanno: Minul oli küll üks olukord. Kool, kus ma töötasin, on kristlik kool. Meil oli ülestõusmispühade jumalateenistus. Ühele poisile ei meeldinud suuremas rühmas olla. Rääkisime organistiga läbi, et oleme siis rõdu peal. Aga ta oli paras krutskimees ka. Ütlesin, et lähen toon alt laululehed ja siis ta ütles: “A mis sa siis teed, kui ma siit alla hüppan?”. Siis mul oligi korraks see oot-oot-oot. Sellel hetkel ma tardusin ja siis ütlesin talle: “Aga hüppa, ma lähen trepist.” Tema jaoks oli see ootamatu, ta jäi mind vahtima, ja ma läksingi trepist. Ta lihtsalt provotseeris.

Taavi: Ma mäletan üht seika laskeharjutuse ajal. Minu kõrval oli üks vene poiss, tal tekkis tõrge, ta tõusis püsti, pööras toru veebli poole ja ütles, et tal on tõrge, mille peale siis veebel reageeris täiesti ainuõigelt ja see poiss oli pikali. Laetud relvaga, kus on tekkinud tõrge, on iga hetk võimalik see, et liivaterake tuleb kuskilt vahelt ära ja võib vallanduda… ja ta siis suunas selle veebli poole. Veeblil ei jäänud mitte midagi muud üle kui relva tagumise otsaga näkku lüüa.

Aga te ei kasuta ju päris padruneid seal?

Taavi: Laskeharjutusel loomulikult kasutame.

Erki: On harjutusi, näiteks “söösta-kata”, mida tehakse ka päris relvade ja päris kuulidega. See oli kõige ägedam harjutus tegelikult, aga see on väga ohtlik.

Taavi: Kusjuures ma julgen arvata, et nendel harjutustel on kõige vähem inimesi üldse viga saanud kaitseväe ajaloos. Lihtsalt sellepärast, et kõik teavad, et neil on teravmoon ja keegi ei hakka lollitama.

Erki: Pigem on ohtlik see, et see kaitseväe toit ei kõlba mitte kuhugi. Riigihanked on alati kõige odavamad. Sellele on tehtud ainult pealiskaudne analüüs, kui palju on seal kaloreid ja valke, aga vitamiine seal ei ole. Tervis jääb nõrgemaks, kuigi kutid jäävad seal üldiselt vähe haigeks, sest keha hoiab hästi pikalt vitamiine kinni. Relvadega on seal turvareeglid väga kõrged, see on pigem ohutu.

Taavo: Nooremallohvitseri baaskursusel tegime paukpadrunitega mingit harjutust. Relv on sama, mis teravmoona puhul. Ees on selline julla, mis ei lase asjadel otse lennata. Kompensaator. Kui teravmoon sinna sisse satub, siis lendab pigem relv katki kui kuul välja. Alati peab kontrollima, et oleks paukpadrunid. Meil oli üks harjutus, kus me võitlesime omavahel. Kui harjutus läbi sai, avastas üks tüüp, et tal oli teravmoon sinna sisse sattunud. Kui ta oleks ühe lasu veel teinud, siis relv oleks puruks lennanud, nii et kõik see metall on sul kuskil kehas kinni. See oli napikas. Oleks lõpp natuke hiljem tulnud, oleks tal relv käes plahvatanud.

Erki: Mu sõbral oli täpselt sama juhtum. Neid ikka juhtub.

Taavi: Juhtub jah. Mul enda lahingpaariline sai selle sama kompensaatoriga pihta lihtsalt. Lihtsalt lendas küljest ära. Oleks võinud päris halvasti lõppeda.

Kohustuslik ajateenistus Euroopas. Rootsi ja Leedu otsustasid ajateenistuse kohustuslikuks muuta vastavalt 2017. ja 2015. aastal.

 

Enamikes Euroopa riikides on ajateenistus vabatahtlik. Peale Eesti on see kohustuslik veel näiteks Soomes, Rootsis, Norras, Taanis ja Leedus. Mida teie arvate, kas ajateenistus Eestis peaks olema kohustuslik või vabatahtlik?

Taavi: Arvestades, kui palju inimesi kaitseväes oma vaimse tervisega mängib, teevad nägu, et ei saa magada või kardavad metsa, ja kui need inimesed lihtsalt ära saadetakse, siis selles mõttes ta juba on vabatahtlik. Millegipärast juba SBK lõpus oli nii, et väga paljud mehed, kes ei tahtnud seal olla, olid juba ära saanud.

Samas neid nõudeid tehti nüüd rangemaks. 

(01.01.2018 hakkas kehtima määrus, mille kohaselt ei pääse enam kaitseväest teiste tervisehäirete seas nt ka laktoositalumatuse, migreeni, unehäire või kroonilise bronhiidiga ‒ A.T.)

Taavi: Jah, aga vaimse tervise nõudeid ei saa nii palju rangemaks teha. Füüsilisi liigutati kuskil suunas lihtsalt sellepärast, et avastati, et alla 30% meesterahvastest üldse jõuab kaitseväkke füüsiliste normide pärast.

Taavo: Minu arust tsivilisatsiooni areng on praegu veel seal maal, et kui sulle keegi ei meeldi, siis sa lähed relvaga kallale. Kui tsivilisatsiooni areng jõuaks nii kaugele, et suudame tülisid rahumeelselt lahendada, siis ei oleks kaitseväge vaja. Aga kuna me ei ole nii kaugele jõudnud, siis kui me teeksime selle vabatahtlikuks, siis kas meil üldse oleks midagi, millega suurtele hiidudele vastu hakata?

Missugused võiksid olla reaalsed alternatiivid praegusele kaitseväele? Erki tõi enne välja, et võiks koolitada hoopis diplomaate, psühholooge… Keda või mida oleks veel vaja, et sõda ei oleks füüsiline relvadega sõdimine?

Erki: Ma arvan, et kui me jätaks kaitseväe kohustuslikuks, siis me võiks muuta seda, mida me seal teeme. Praegune kava on see, et 24 tundi peame vastu ja siis tulevad NATO väed appi meile. Meil ei olegi plaani vastu pidada. Mul on visioon, et Eesti võiks end Šveitsi kõrval kuulutada neutraalseks rahu hoidvaks riigiks. Kes oleks kõige parem korraldama rahuläbirääkimisi Venemaa ja NATO vahel kui mitte Eesti? Või üldse piiririigid. Läheks NATOst välja, siis me lõpetaks Venemaa ärritamise ja hakkaks mõlema poolega iseseisvalt ja rahumeelselt suhtlema. Diplomaatia-, psühholoogia-, keele- ja kultuuriteadmised tuleksid siin kasuks. Kui mõistad inimeste kultuuritausta, siis sa ei süüdista inimesi, vaid saad aru, et see tuleb nende keskkonnast. Peab õppima kõiki osapooli tundma, kultuure mõistma.

Aga kui nemad seda ei mõista ja okupeerivad meid?

Taavo: See oli ju esimese iseseisvusaja lõpus ka, et Eesti tahtis rahu sõlmida, aga üks pool ei aktsepteerinud seda.

Erki: Parlamentaarset jõudu taheti vähendada, võeti vastu seadus, mis andis Pätsile rohkem võimu ja ta kehtestas vaikiva ajastu. See oli ikka millegi tulemus, et Venemaa ühel hetkel ei austanud meie neutraalsust. Ma arvan, et neutraalsus on võimalik. Ja kui tullaksegi füüsilise vägivallaga… siis me läheme juba eksistentsiaalsete küsimuste juurde. Mis sa siis võidad, kui sa lased teise inimese maha. Mina lasin kümme inimest maha, teine pool lasi sada. Surnud on ju mõlemad pooled.

Räägitakse, et kaitsevägi teeb meheks. Kas see vastab tõele?

Taavi: Mina muutusin kaitseväes pigem tükkmaad lapsikumaks. Enne kaitseväge kujutasin ette, et ma olen nüüd suur ja viisakas ja väärikas, aga kaitseväes ikkagi istud metsas kuskil ja hakkad lollitama, kui igav hakkab. Jõudsin sinna lapsikuseni tagasi natuke.

Taavo: See sõltub sellest, kui kaugele sa oma vaimses arengus oled jõudnud sel hetkel, kui sa sinna lähed. Mina tunnen, et mind ta eriti ei muutnud. Aga mõnele mehele küll mõjus see. Poisist sai ikka mees.

Mis see tähendab siis?

Taavo: No enne ta oli selline ihhihii-ahhahaa-vend. Ei võtnud midagi tõsiselt, ei suutnud midagi teha. Selline vend, kelle jaoks on kõik pull ja nali. Ei osanud midagi oma kätega ära teha. Lõpuks suutis oma käsi millegi tegemiseks kasutada ja mõnda asja ka tõsiselt võtta.

Erki: Väga paljud saavadki alles kaitseväes esimese kogemuse oma elu eest vastutamisega. Sõltub ka sellest, kus perekonnas kasvanud oled. Aga meheks saamise tiitlit ma kaitseväele ei annaks. Põlisameeriklased saavad meheks nii, et võtavad kaks lapitekki ja pudeli vett kaasa ja lähevad kaheks ööks mägedesse. Kas meheks saamine tähendab seda, et ma oskan nüüd inimest maha lasta? Ei, meheks saamine tähendab seda, et sa oskad vastutada oma elu eest, oskad tööd teha, maja ehitada, metsa kasvatada, toitu valmistada ja perekonda kaitsta.

Taavi: Kaitsevägi oli selles mõttes väga hariduslik asutus. Minu rühmas oli üks mees, kes oli 25, tal oli laps ja ta elas ema juures. Ühel hetkel avastasime, et see mees ei ole elus kordagi voodit teinud, ei ole elus kordagi moppi käes hoidnud. Talle mõjus see kindlasti väga mehistavalt.

Mis tunne oli esimest korda linnaloale saades tüdrukuid näha?

Taavi: Võimas. Kolm kuud ei saanud välja ja peale SBK-d oli siis kaks vaba päeva. Ma ei uskunud, et selline asi juhtub. Me kõik kujutame ette standard-sööklatädi…

Erki: …aga ta muutub väga kauniks.

Taavo: Meil ei olnud isegi sööklatädisid, meil olid seal ka mehed…

Erki: Meil Tapal oli isegi leitnant naine.

Taavi: Meil oli ka üks leitnant naine. Aga jah, ma mäletan, et see esimene linnaloale saamine oli ikka kõikvõimas tunne. Ma mäletan, ma istusin isa auto kapotile maha, ostsin tanklast ühe õlle, vaatasin seda, irvitasin, jõin ära ja sain aru, et okei, ma olen täiesti täis. Istusin autosse, vahetasin isaga täpselt kolm sõna ja jäin magama.

Taavo: Kuidagi imelik oli tõesti. Kõik naised muutusid kuidagi kauniks… kõigile vaatasid järgi. Kui nägid, et vastassoo esindaja tuli, siis vaatasid, et okei, mingi uus loom.

Erki: Selle naiste asjaga harjus linnalubadega ära. Teine asi oli see, et kui ma sain maikuus välja, siis mul oli täiesti kaduma läinud suvi. Mul oli sisse harjunud oodata käsku. Passi, aga oota käsku. Saad vabaks, siis sa ei oska enam. Su mõtlemisvõime on kadunud. Mul läks see suvi hukka. Sügisest läksin ülikooli ja siis sain tagasi ree peale. Minu tagasitulek tsiviilellu oli väga raske.

Kuidas teistele vabadus mõjus?

Taavi: Minul läks väga ruttu üle. Esimesed kaks päeva oli, siis oli jälle tore. Mul juhtus reservi minekuga hoopis huvitav lugu. Veebruari keskel tuldi minu juurde ja öeldi, et lähed kohe reservi. Mõtlesin, et raudselt huumor. Aga ei olnud. Anti kaks päeva asjade pakkimiseks ja enne märtsi algust sain reservi. Teenisin siis kaheksa kuud. Kuskil kõrgemal otsustati, et orkestri ajateenistusel ei ole 11 kuu juures mõtet, las olla kaheksa.

Erki: See ongi täiesti individuaalne. Orkester on täiesti teine kaitsevägi kui vahipataljon, kes peavad seal presidendi ees seisma, mis on täiesti teine, kui on Kuperjanov. Peaks kokku kutsuma 60 inimest, et saada täit ülevaadet.

Kokkuvõtvalt, kas ütlete kohustuslikule ajateenistusele jah või ei?

Taavi: Jah.

Taavo: Ei. Ma ütleks jah, kui seda süsteemi natuke ümber teha. Lõpp oli ikka tuim aja raiskamine. Alguses oli aja teenimine, hiljem oli aja raiskamine.

Erki: Ei.

Hanno: Ei.

 

2015. aasta statistikast selgus, et 81 protsenti ajateenistuse läbinutest tunneb ennast teenistusaja järel targema ja kogenenumana, 80 protsenti enesekindlamana ning 72 protsenti füüsiliselt tugevamana.

————————————————-

Fotod: Kiur Kaasik

Graafikud: Anna Teele Orav

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Tatrapudrust reservini ehk mis toimub Eesti kaitseväes

Published On: March 26, 2018By

Tatrapuder veiselihaga. Sööklatädi, kes hakkab tasapisi kauniks muutuma. 25-aastane isa, kes ei ole kunagi oma elus moppi käes hoidnud. Mis toimub Eesti kaitseväes? Kas ajateenistus peaks olema kohustuslik või vabatahtlik?

“Vaba aeg tekitab meeste peas rumalaid mõtteid,” ütleb meedikuna aega teeninud Taavo ajateenistuses passimise kohta, mis kestis tema sõnul kolm viimast kuud. Uurisin neljalt aega teeninud poisilt nende kogemuse kohta Eesti kaitseväes ja küsisin, mida nad arvavad sellest, et kaitsevägi Eestis kohustuslik on.

Vasakul Taavi (20) ‒ orkestrant, paremal Hanno (24) ‒ asendusteenistuja

 

Vasakul Taavo (25) ‒ parameedik, paremal Erki (22) ‒ autojuht

 

Missugune on teie kõige eredam mälestus kaitseväest?

Erki: Vabariigi aastapäev oli äge. Mina paraadil ei käinud ja kui kõik olid paraadil, siis me käisime lasketiirul laskmas. Saime lasta sellist relva, mida kunagi varem lasknud ei olnud. Gustav [ütlevad teised vahele]. Ühe korra sellist asja elus lasta… saad teada, et tegelikult see on räige surmarelv. Pärast läksime tagasi ja tegime LANi, kahekümne inimesega mängisime Age Of Empires kahte.

Taavi: Mul tuli meelde tatrapuder veiselihaga. Kui me läksime metsalaagrisse, oli keegi natukene midagi segamini ajanud ja sõime poolteist nädalat tatart veiselihaga, sest kõik NATO-pakid olid täpselt ühesugused. Need konservid on tegelikult okeid, aga poolteist nädalat jutti on natuke palju.

Taavo: Kui ma pärast SBK-d (sõduri baaskursust) esimest korda linnaloale sain… see tunne, et sa tuled sealt väravast välja ja ei oska olla. Oled kolm kuud olnud täiesti teises Eestis ja lähed vabasse Eestisse, kust sa tulid, ja ei oska kuidagi olla. See on imelik tunne. Sa tead, et oled nädalaks vaba, aga samas sa tead, et nädala pärast pead tagasi minema. Ei tohi end väga vabaks lasta. Kui sa kaitseväes oled, siis sa pead hoidma head muljet. See on nende poolt nii-öelda kirjutamata reegel.

Kuidas te reageerisite, kui saite kutse kaitseväkke?

Taavi: Mina ei oodanudki kutset ära. Kohe, kui 18 kukkus, siis ma ütlesin, et davai, ma nüüd eelkutsega tulen. Hakkasin kohe toimetama nende paberitega, et saaks eelkutsega väkke, suve alguses.

Taavo: Kui ülikooli läksin, siis pikendasin kolme aasta peale, ja käisin peale bakat ära. Mul oli paar tervisehäda ka ja arstid ütlesid, et pikendaks veel aasta jagu, aga ma ütlesin, et ma ei taha pikendust, et käiks ära võimalikult kiiresti, siis on asi tehtud ja käidud.

Erki: Mul oli valida, kas ma lükkan selle edasi ülikooliga või lähen käin kohe. Ma ei tahtnud sinna minna, seega mõtlesin, et lähen ja saan kaelast ära. Laulupidu oli samal ajal, seega ma sain nädal aega pikendust, käisin laulupeol ära, läksin otse sinna ja siis oli niimoodi, et… oli üks Eesti ja siis oli see mingi teine Eesti. See allatulek oli… ma kukkusin depressiooni. Enne ma olin rõõmus seltskonnahing, seal ma olin täiesti null. Siis ma rääkisin kõikidele sõpradele pärast, mis see tõde on, mis seal toimub. Läksin sinna, kuna ei teadnud asendusteenistusest.

 

Muusikuna arenesin tohutult edasi lihtsalt tänu sellele, et mitte kunagi varem ei olnud mul nii palju aega pilli mängida. Suhteliselt sunnitud olukorras sain ma tegelikult teha seda, mis mulle meeldis, ja areneda tänu sellele, et olin maailmast ära lõigatud ja mul oli aega.

 

Kus sa käisid ja mis ametit sa kaitseväes pidasid?

Erki: Tapal. Kuna mul on intelligentne pea, siis taheti mind seersandiks panna, aga ma ikka surusin läbi ja sain autojuhiks.

Teised?

Taavi: Ma pidin ka kõigepealt minema Tapale, sõitsin Tapale kohale, siis mind viidi üle Kuperjanovisse, tegin SBK lõpuni ära ja siis tuli kiri, et olen vastu võetud orkestrisse. Metsasarvega. Mul oli täpselt vastupidine maailmade vahetus. Kuperjanov on ilmselt kõige karmim kogemus kaitseväemaastikul. Orkestris ei osanud esimese hooga kuidagi olla või käituda.

Taavo: Teenisin Jõhvis ja olin parameedik. Ma ei ütleks, et Jõhvi väga leebe koht oleks olnud. Pool sellest ajast oli “kaitseväe karm kogemus”. Ülejäänud pool oli rohkem emotsionaalne. Parameedikuid võeti ikka päris jõhkralt ette. Ei ütleks, et väga kerge oleks olnud.

Hanno: Mul üks hea sõber käis asendusteenistuses enne mind. Sain kutse, kui ülikooli nominaalaeg hakkas läbi saama. Ütlesin neile kohe, et ma hea meelega teeniksin teistmoodi neid inimesi, kes vajavad abi selles kohas, kus on alati inimeste puudus. Ma olin Vanalinna Hariduskolleegiumis, Tallinnas. Olin erivajadustega laste abiõpetaja.

Miks valisid asendusteenistuse?

Hanno: Mulle tundus, et kui ma oskan olukorda diplomaatiliselt lahendada, siis ma ei peagi oskama seda kuidagi teistmoodi lahendada.

Erki: Millal on relvade kasutamine kunagi midagi lahendanud?

Kuidas mõjutas teid rutiin?

Taavo: Rutiin tekib suhteliselt kiirelt, sest füüsiline koormus on suur, väsid kiirelt ära ja tahad kell üheksa magama minna. Peale väest tulekut kuu aega oli täpselt sama rutiin, kümme vajusid ära ja kuus ärkasid üles. Kuu aja pärast kadus see ära.

Erki: Kogu aeg ei olnud nii intensiivne. SBK oli, aga peale seda läheb see suhteliselt meelenüristamiseks. Sa lihtsalt passid aega tühja. Sa ei tohi midagi muud ka teha, sa lihtsalt passid. Raamatuid lugesin, aga see keskkond… See asi peaks olema esiteks lühem. Soomes on 6-8 kuud, meil on 8-11 kuud. Soomes makstakse sinu eest samal ajal üüri või laenu. Meil on sõduripalk 100 eurot. Seal on inimesed, kellel on lapsed juba. Muidu töötavad palgalisel kohal, siis võetakse väkke.

Kas sinu arvates ei lahendaks seda probleemi see, kui läheks kohe kaitseväkke, enne, kui tekib pere, lapsed, töö…?

Erki: Mis õigusega üldse vabariigis, demokraatlikus riigis võetakse mind kohustuslikus korras, sunniviisiliselt, rahatrahvi ähvardusel… need on diktatuuri, mitte demokraatia tunnused. Kaitsevägi peaks olema vabatahtlik ja asendusteenistust peab mainima. Selle peab ära põhjendama, kuidas see on reaalne valik. Meil käidi koolis ainult kaitseväepropagandat tegemas. Muidu olen ma Eesti riigi pooldaja, mulle meeldib Eesti. Eestimaa, eesti rahvas, rahvatants, laulupidu, ma kaitsen Eesti metsasid. Sõda ei ole üldse relvadega. Meil on täiesti teine dimensioon, mis siin toimub. Kas või meedia… kui inimesed ei tea, mis toimub. See on illusioon, et kaitsevägi Eesti riiki kaitseb. Meil on Ameerika väed sees, mis nalja me teeme? Samal ajal läks intensiivseks metsade lageraie, ei julgeta metsasid enam kaitsta.

 

Uni oli kõige parem asi kaitseväes. Unemaailmas said teha, mida tahad.

 

Kuidas mõjutas teid passimine ja vaba aeg?

Taavo: Minul tekkis vaba aeg, kui ma meditsiiniväljaõppest tagasi tulin. Passimine oli umbes veebruari lõpust täitsa lõpuni välja, mis oli nii-öelda kordamise periood, mida saaks palju kompaktsemaks teha. Tõesti, see 11 kuud on liiga pikk. Selle asja saab ära teha kümne, üheksa kuuga. Seal tekkiski see passimine. Mina lugesin palju raamatuid, teised istusid arvutis. Vaba aeg tekitab meeste peas rumalaid mõtteid. Üksteise nöökimine ja tünga tegemine.

Taavi: SBK ajal oli õhtuti üks tunnike vaba aega. Leidsin ühe sõbra, kellega me mängisime igal õhtul keskmiselt umbes pool partiid malet. Siis oli maleaeg. Pärast panime male kappi seisma ja järgmine päev jätkasime sealt, kus pooleli jäi. Orkestri ajal kadus ära tegelikult enamik rutiinist. See sõltus orkestri graafikust. Oli ka nädalaid, kus ei olnudki praktiliselt midagi teha. Mängisin malet, lugesin palju ja harjutasin pilli päris kõvasti. Muusikuna arenesin tohutult edasi lihtsalt tänu sellele, et mitte kunagi varem ei olnud mul nii palju aega pilli mängida. Suhteliselt sunnitud olukorras sain ma tegelikult teha seda, mis mulle meeldis, ja areneda tänu sellele, et olin maailmast ära lõigatud ja mul oli aega. Tegin muusikuna kindlasti plahvatusliku arengu.

Mis tunne oli elada kahekümne või enama poisiga peaaegu aasta aega ühes toas?

Taavo: Mina elasin ühes toas ligi neljakümne poisiga (naer). Ma ei mäleta täpset arvu, aga… üle kolmekümne oli kindlasti. Meil olid suhteliselt suured ruumid. Alguses oli suht nagu… imelik. Mingi kamp mehi, kes ühes toas norskavad võidu üksteisega.

Erki: Uni oli kõige parem asi kaitseväes. Unemaailmas said teha, mida tahad.

Taavi: Kusjuures lihtsam oli magada Kuperjanovis 28 mehega ühes magalas kui orkestris, kus oli 12 meest. Lihtsalt sellepärast, et kui see hulk on juba nii väike ja kõik on juba kõigiga klemmid, siis keegi ei maga ja käib jauramine öö otsa. Suuremas seltskonnas olid ikka mingisugused vennad, kes karjusid “ou jääge vait, ma tahan magada”. Väikses magalas kord lappas.

Taavo: Minu toas oli keegi, kes karjus magama minnes “Miks? Miks ma pean siin olema?”. Pooleldi naljaga, pooleldi sellepärast, et teistele närvidele käia.

Kas keegi proovis kaitseväest nii-öelda ära ka joosta?

Taavo: Ära joosta ei ole võimalik. Pigem mängiti psühholoogiliste probleemide peale nagu unetus või… tüdruk jättis maha, nüüd mul on depressioon. Tegelikult tüübil ei olnudki tüdrukut. Lihtsalt hakati mõtlema välja meetodeid, kuidas varem ära saada.

Kas need töötasid?

Taavo: Jaa, suhteliselt lihtsalt millegipärast töötab. Mul SBK rühmas oli üks kaasteenija, kellel oli pool aastat tagasi põlveoperatsioon olnud, ja tema sai hiljem reservi kui tüübid, kes mängisid endale vead külge. Nemad said pärast SBK-d ja tema sai alles märtsis. Inimest, kellel reservi tõesti vaja oli, ei lastud, ja inimesed, kes mängisid, said suhteliselt kergelt ära.

 

Palju te teate inimesi, kes tahavad väest ära viilida?

Erki: Minu sõpradest võib-olla kõik. Minnakse riigist minema, ei elata elukohajärgselt… põgenetakse. Aga miks sa pead enda riigist põgenema? Kas me elame siis vabal maal? Eestimaad peab hoidma ja kaitsma, aga see peab olema vabatahtlik. On inimesi, kellele meeldib sõjamänge mängida. Ma olen saanud kursuse, kuidas inimest tappa. Kaitseväes on inimese siluetid, mille peal harjutatakse relva laskmist. Aga ma ei lase ühtegi kuuli mitte kunagi. Kui vaenlane tuleb, ma olen relvitu. Minust ei ole kasu. Ma ei lase mitte ühtegi inimest. “Vaenlase pihta tuld!” ja “Taktikaline vastane punane”… Tekitatakse viha Venemaa vastu.

Kas need siluetid on siis punased?

Erki: Ei, siluetid on inimese kujuga. Võiksid olla ringid, aga need on inimese kujuga. Harjutatakse alateadvust, et sa lased inimest maha. Kui mõni psühholoog käiks selle läbi, siis ta võiks kirja panna kõik manipulatsioonivõtted, kuidas sind harjutatakse tapjamasinaks. See ei ole normaalne. Me ei jõua rahuni niimoodi, kui me mõtleme, et lahendus on see, et me laseme teise inimese maha.

Kuidas teistel, palju te teate inimesi, kes tahavad või üritavad väest viilida?

Hanno: Paljud, kes on pikendanud baka lõpuni. Elu on end juba avanud, on tekkinud püsisuhted, võib-olla lapsed isegi, töökohad… Siis see on tülikas. Aga nooremad sõbrad pigem tahavad minna, otse keskkoolist. Mul on tunne, et see, kes alguses hakkab pikendama, et see väga ei soovigi minna.

Missuguseid muutuseid sa endas peale asendusteenistust märkasid?

Hanno: Ma käisin pedagoogikakursusel näiteks. Sain mingisuguse väljaõppe sealt. See ei ole küll tavapärane, et sellist kursust läbitakse. See on vastavalt sellele, kus sa seda asendusteenistust teed.

Kas seda saab vabatahtlikult valida?

Hanno: Jah ja ei. Küsiti, kas on kindel soov või soovitus kellegi poolt, kuhu sind tahetakse. Või vaadatakse, mis inimtüübiga on tegemist, kas tahad töötada laste, täiskasvanute, vanuritega. Ma ütlesingi, et mul on koht olemas, kus mind vajatakse. Aga ma olen ka kuulnud, et vahel ka ei rahuldata seda soovi. See peab olema riiklik asutus, ei saa olla eraettevõte, sest riik maksab palka.

Intervjuu toimus korporatsioonis Fraternitas Tartuensis ühe mitte küll osalise, kuid kaasamõtleja lahkel loal

 

Kas sa oled märganud mingisuguseid muutuseid oma põhimõtetes või maailmavaadetes peale seda kogemust?

Hanno: Ma saan õpetajatest paremini aru. Müts maha, kes on kümme aastat põhikoolis seitsmenda klassi ees töötanud ja on ikka normaalne inimene. See on päris ime.

Kuidas teistel? Kas märkasite muutuseid füüsises või põhimõtetes-maailmavaadetes?

Taavo: Füüsist ta tahes-tahtmata parandab. See areng on SBK aegu kõige suurem, paljud saavutavad siis oma füüsilise tipu. Aga kui see passimise periood tuli, siis ei olnud motivatsiooni üldse kuskil lume sees jooksmas käia. Kuid mõttemaailma poolest… kuna ma käisin meediku kursuse ajal paar korda kiirabis praktikal, siis ma saan ehk rohkem aru meedikutest ja kiirabitööst. Miks kiirabi on vahel kuri, kui vanad inimesed, kellel ei ole kellegagi rääkida, neid ilma asjata välja kutsuvad. Ma olin Ida-Viru keskhaiglas EMOs praktikal. Sain aru, et meditsiinitöö on päris stressirohke.

Taavi: Ma isegi arvan, et ma füüsiliselt ei võitnud nii palju. Õppisin hoopis motiveerima end. Kui ma juba siin olen, siis olen, ja teen kõike kaasa. SBK ajal avastasin, et ma olen vaimselt palju tugevam inimene, kui ma arvasin, et ma olen. Avastasin, et 40 kilti matkata… saab hakkama. Enne seda ma mõtlesin, et 1015 kilti võib küll jalutada, aga rohkem poleks ette võtnud. Jooksin seal ka poolmaratoni. Ühe ülesande käigus eksprompt sattusime ja tuli välja, et sai.

 

Kõik naised muutusid kuidagi kauniks… kõigile vaatasid järgi. Kui nägid, et vastassoo esindaja tuli, siis vaatasid, et okei, mingi uus loom.

 

Aga muutused mõttemaailmas?

Taavi: Ma sain aru, et kui ma jätan enda osa tegemata, siis peavad teised selle arvelt rohkem liigutama. Hakkasin meeskonnavaimu rohkem mõistma. Iga mees, kes ära kukub, on teistele koorem. SBK ajal oli niimoodi, et kui mees ära väsis, siis ta pandi kanderaamile ja teised pidid teda tassima.

Taavo: Täiendaks ka, et kaitsevägi õpetabki meeskonnatööd. Kui on lühikest kasvu väikse kehamassiga inimene ja pool temast on suur seljakott, siis sa tead juba varakult, et ta ei suuda seda rännakut sellise koormusega ära teha. Meie, tugevamad poisid, võtsime tema kotist pooled asjad välja, et ta saaks ka kaasa teha, sest kõik pidid lõpuni minema. Mõtlesime strateegiliselt, kuidas terve meeskond jõuaks punktist A punkti B. See oli meeskonnasisene arvestamine ja koostöö. Igal isikul on oma ülesanne.

Mis tunne oli esimest korda relvast tulistada?

Taavo: Ma ütlen ausalt, et ma ei tulistanud esimest korda relvast kaitseväes.

 

Mulle lihtsalt meeldis lasta. Ma ei mõelnud selle peale kordagi, et ma tapan kedagi.

 

Kas kaitseväes oli teistmoodi?

Taavo: No… mul oli juba noorena pea nii-öelda ära pestud, olin noorkotkas. Läksin sinna, sest mu sõbrad läksid. Muidugi see on ikka natuke propagandavärk, kasvatab juba noorest peast mõtlemist, et riiki tuleb relvaga kaitsta. Isiklikult ma nii ei arva, aga relvast laskmine ei olnud mulle uus. Tüdimus tekkis pika peale, jälle see laskmine. Küürid pärast relva ja…

Kas sul tekkis seos inimese tapmisega?

Taavo: Isegi, kui seal oli mingi tagamõte, siis… kui seal oligi mingi inimese kuju, siis ma kujutasin ette, et see on lihtsalt tavaline ring. Ma ei mõelnud kordagi sellele, et ma lasen inimest.

Sa siis oma peas mõtlesid selle ümber mitte inimese kujuks?

Taavo: Jah. Minul see ei töötanud, et ma… lasen inimest. Isegi, kui kunagi peaks tekkima olukord, kui diplomaadid ei suuda tööd hästi teha, siis… ma kasutaksin relva kellegi hoiatamiseks, viimase hädaga laseksin ehk inimese pihta, et enda elu kaitsta. Kui tema tuleb suure valanguga minu poole, siis ei jää midagi üle. Alguses lased küll talle kõrvale ja üles, aga lõpuks saad aru, kas mina või tema.

Erki: Kui palju on sul sõjaolukorras otsustada, käsud tulevad ju ikkagi ülevalt?

Taavo: Minul meedikuna on teistmoodi, minu prioriteet on teisi aidata. Minul on see relv lihtsalt enesekaitseks, otseselt kedagi ründama ei hakka. Imelik on kuidagi mõelda, et pead inimest laskma… kuidagi… ebamugav ikkagi.

Taavi, kas sa lasid esimest korda?

Taavi: Ei.

Kas sul tekkis seos inimese tapmisega?

Taavi: Ei, kindlasti mitte. Kuna ma olen ise varem lasketiirus käinud, siis minu jaoks oli laskmine isegi natuke sportlik. Näe, vaata, mul läks paremini kui sul. Ise küll ei mõelnud selle peale, et see on inimene, keda ma tapan… see oli lihtsalt sportlik: loeme punktid kokku, mul läks täna paremini. Mina vaatasin seda ülimalt sportlikult. Ma olen siin ja lasen ja äge! Mulle lihtsalt meeldis lasta. Ma ei mõelnud selle peale kordagi, et ma tapan kedagi.

Kas sul oli ka inimese siluett ees?

Taavi: See on kõigil. Kui nüüd mõtlema hakkan, siis… tõesti oli. Varem isegi ei mõelnud selle peale, et see oli inimese siluett.

Taavo: Roheline.

Roheline jah, mitte punane?

Erki: Punane on kaitsestrateegia. See on “taktikaline vastane punane”. Ei tohi öelda, et Venemaa tuleb ründama. Öeldakse “taktikaline vastane punane”. See on välja mõeldud vastane, kelle vastu me mängime metsas.

Taavo: Me üritasime leitnante kiusata. Kui tuli “taktikaline vastane punane” oma relvade ja masinatega, siis me ütlesime, et need on ju Venemaa masinad. Nemad ütlesid, et ei-ei, see ei ole Venemaa, see on “taktikaline vastane punane”.

Erki: Mina ei süüdistaks üldse ajateenijaid, ma olen nende poolt. Mina sain ka pooleldi hea kogemuse, sain tegelikult väga palju sealt. Aga ma olen selle poolt, et inimene on vaba ja tal peab olema õigus otsustada oma elu üle, peab olema teadlik alternatiividest. Et asendusteenistus on võimalik.

Kas sa tajusid endas mingit positiivset muutust peale kaitseväge?

Erki: Jah, minust sai rahuarmastaja. Ma ei võta enam relva kätte.

Enne oleksid võtnud?

Erki: Ma läksin kaitseväkke hea meelega. Ja siis tuli reaalsus…

Hanno, kas sa võtaksid relva kätte?

Hanno: No vot, ma ei tea… kui on lähedane inimene… kas tapaksin selle, kes kohe tema ära tapaks, või laseksin tema tappa. Väga raske küsimus.

Erki: Pakun alternatiivi ajateenistusele. 11 kuud me peaks õpetama diplomaate, psühholooge, ravimitegijaid… Need on inimesed, kellel on viisad, nad lähevad Venemaale, Euroopasse, Ameerikasse… Me oleme ju intelligentsed inimesed, lähme ja näitame, et eestlased on täpselt samasugused nagu kõik teised. Kõik oleme inimesed. Meil ei ole vaja sõdida. Meil on tekkinud barjäär. Ühel on üks meediaväljaanne, teisel teine, Vene propaganda, Eesti propaganda… Tegelikult oleme kõik inimesed.

Hanno: Siis nad ütleksid “shh, me teame”.

Olen kuulnud, et kaitseväes tekib tohutul hulgal prügi ja ühe päeva normi jagu kasutamata jäänud padrunid tulistatakse lihtsalt loodusesse. Kas te märkasite seda? Kui palju seal prügi tekib?

Erki: Pakendivabaks kaitseväge teha ei ole vist võimalik. See NATO-pakk on põhitoit. Seal on kõik eraldi kilesse pakitud. Ja kuna see kõik säilib nii kaua, siis ei tea, mis selle toiteväärtus on… Enam ma ei oleks nõus seda sööma. Olen üldse taimetoitlane nüüd, ei saaks ehk kaitseväes hakkamagi.

Hanno: Kas kaitseväes üldse on taimetoitlastele midagi?

Taavo: Kui sa oled kasarmus, siis sulle antakse taimetoitu, aga metsa minnes antakse sulle ikka see tavaline kuivtoidupakk kätte.

Taavi: Samas selle prügi kohta… mingis mõttes seda ikka üritatakse paremaks teha. Metall, mis üle jäi, viidi vanarauda. Kõik, mis vähegi võimalik oli, läks ringlusesse tagasi. Konservidega on muidugi raskem, aga vähemalt midagigi.

Kas tajusite teenistuses olles millalgi ka tõelist ohtu? Tekkis mõni olukord, kus tundsite füüsiliselt, et nüüd on ohtlik?

Hanno: Minul oli küll üks olukord. Kool, kus ma töötasin, on kristlik kool. Meil oli ülestõusmispühade jumalateenistus. Ühele poisile ei meeldinud suuremas rühmas olla. Rääkisime organistiga läbi, et oleme siis rõdu peal. Aga ta oli paras krutskimees ka. Ütlesin, et lähen toon alt laululehed ja siis ta ütles: “A mis sa siis teed, kui ma siit alla hüppan?”. Siis mul oligi korraks see oot-oot-oot. Sellel hetkel ma tardusin ja siis ütlesin talle: “Aga hüppa, ma lähen trepist.” Tema jaoks oli see ootamatu, ta jäi mind vahtima, ja ma läksingi trepist. Ta lihtsalt provotseeris.

Taavi: Ma mäletan üht seika laskeharjutuse ajal. Minu kõrval oli üks vene poiss, tal tekkis tõrge, ta tõusis püsti, pööras toru veebli poole ja ütles, et tal on tõrge, mille peale siis veebel reageeris täiesti ainuõigelt ja see poiss oli pikali. Laetud relvaga, kus on tekkinud tõrge, on iga hetk võimalik see, et liivaterake tuleb kuskilt vahelt ära ja võib vallanduda… ja ta siis suunas selle veebli poole. Veeblil ei jäänud mitte midagi muud üle kui relva tagumise otsaga näkku lüüa.

Aga te ei kasuta ju päris padruneid seal?

Taavi: Laskeharjutusel loomulikult kasutame.

Erki: On harjutusi, näiteks “söösta-kata”, mida tehakse ka päris relvade ja päris kuulidega. See oli kõige ägedam harjutus tegelikult, aga see on väga ohtlik.

Taavi: Kusjuures ma julgen arvata, et nendel harjutustel on kõige vähem inimesi üldse viga saanud kaitseväe ajaloos. Lihtsalt sellepärast, et kõik teavad, et neil on teravmoon ja keegi ei hakka lollitama.

Erki: Pigem on ohtlik see, et see kaitseväe toit ei kõlba mitte kuhugi. Riigihanked on alati kõige odavamad. Sellele on tehtud ainult pealiskaudne analüüs, kui palju on seal kaloreid ja valke, aga vitamiine seal ei ole. Tervis jääb nõrgemaks, kuigi kutid jäävad seal üldiselt vähe haigeks, sest keha hoiab hästi pikalt vitamiine kinni. Relvadega on seal turvareeglid väga kõrged, see on pigem ohutu.

Taavo: Nooremallohvitseri baaskursusel tegime paukpadrunitega mingit harjutust. Relv on sama, mis teravmoona puhul. Ees on selline julla, mis ei lase asjadel otse lennata. Kompensaator. Kui teravmoon sinna sisse satub, siis lendab pigem relv katki kui kuul välja. Alati peab kontrollima, et oleks paukpadrunid. Meil oli üks harjutus, kus me võitlesime omavahel. Kui harjutus läbi sai, avastas üks tüüp, et tal oli teravmoon sinna sisse sattunud. Kui ta oleks ühe lasu veel teinud, siis relv oleks puruks lennanud, nii et kõik see metall on sul kuskil kehas kinni. See oli napikas. Oleks lõpp natuke hiljem tulnud, oleks tal relv käes plahvatanud.

Erki: Mu sõbral oli täpselt sama juhtum. Neid ikka juhtub.

Taavi: Juhtub jah. Mul enda lahingpaariline sai selle sama kompensaatoriga pihta lihtsalt. Lihtsalt lendas küljest ära. Oleks võinud päris halvasti lõppeda.

Kohustuslik ajateenistus Euroopas. Rootsi ja Leedu otsustasid ajateenistuse kohustuslikuks muuta vastavalt 2017. ja 2015. aastal.

 

Enamikes Euroopa riikides on ajateenistus vabatahtlik. Peale Eesti on see kohustuslik veel näiteks Soomes, Rootsis, Norras, Taanis ja Leedus. Mida teie arvate, kas ajateenistus Eestis peaks olema kohustuslik või vabatahtlik?

Taavi: Arvestades, kui palju inimesi kaitseväes oma vaimse tervisega mängib, teevad nägu, et ei saa magada või kardavad metsa, ja kui need inimesed lihtsalt ära saadetakse, siis selles mõttes ta juba on vabatahtlik. Millegipärast juba SBK lõpus oli nii, et väga paljud mehed, kes ei tahtnud seal olla, olid juba ära saanud.

Samas neid nõudeid tehti nüüd rangemaks. 

(01.01.2018 hakkas kehtima määrus, mille kohaselt ei pääse enam kaitseväest teiste tervisehäirete seas nt ka laktoositalumatuse, migreeni, unehäire või kroonilise bronhiidiga ‒ A.T.)

Taavi: Jah, aga vaimse tervise nõudeid ei saa nii palju rangemaks teha. Füüsilisi liigutati kuskil suunas lihtsalt sellepärast, et avastati, et alla 30% meesterahvastest üldse jõuab kaitseväkke füüsiliste normide pärast.

Taavo: Minu arust tsivilisatsiooni areng on praegu veel seal maal, et kui sulle keegi ei meeldi, siis sa lähed relvaga kallale. Kui tsivilisatsiooni areng jõuaks nii kaugele, et suudame tülisid rahumeelselt lahendada, siis ei oleks kaitseväge vaja. Aga kuna me ei ole nii kaugele jõudnud, siis kui me teeksime selle vabatahtlikuks, siis kas meil üldse oleks midagi, millega suurtele hiidudele vastu hakata?

Missugused võiksid olla reaalsed alternatiivid praegusele kaitseväele? Erki tõi enne välja, et võiks koolitada hoopis diplomaate, psühholooge… Keda või mida oleks veel vaja, et sõda ei oleks füüsiline relvadega sõdimine?

Erki: Ma arvan, et kui me jätaks kaitseväe kohustuslikuks, siis me võiks muuta seda, mida me seal teeme. Praegune kava on see, et 24 tundi peame vastu ja siis tulevad NATO väed appi meile. Meil ei olegi plaani vastu pidada. Mul on visioon, et Eesti võiks end Šveitsi kõrval kuulutada neutraalseks rahu hoidvaks riigiks. Kes oleks kõige parem korraldama rahuläbirääkimisi Venemaa ja NATO vahel kui mitte Eesti? Või üldse piiririigid. Läheks NATOst välja, siis me lõpetaks Venemaa ärritamise ja hakkaks mõlema poolega iseseisvalt ja rahumeelselt suhtlema. Diplomaatia-, psühholoogia-, keele- ja kultuuriteadmised tuleksid siin kasuks. Kui mõistad inimeste kultuuritausta, siis sa ei süüdista inimesi, vaid saad aru, et see tuleb nende keskkonnast. Peab õppima kõiki osapooli tundma, kultuure mõistma.

Aga kui nemad seda ei mõista ja okupeerivad meid?

Taavo: See oli ju esimese iseseisvusaja lõpus ka, et Eesti tahtis rahu sõlmida, aga üks pool ei aktsepteerinud seda.

Erki: Parlamentaarset jõudu taheti vähendada, võeti vastu seadus, mis andis Pätsile rohkem võimu ja ta kehtestas vaikiva ajastu. See oli ikka millegi tulemus, et Venemaa ühel hetkel ei austanud meie neutraalsust. Ma arvan, et neutraalsus on võimalik. Ja kui tullaksegi füüsilise vägivallaga… siis me läheme juba eksistentsiaalsete küsimuste juurde. Mis sa siis võidad, kui sa lased teise inimese maha. Mina lasin kümme inimest maha, teine pool lasi sada. Surnud on ju mõlemad pooled.

Räägitakse, et kaitsevägi teeb meheks. Kas see vastab tõele?

Taavi: Mina muutusin kaitseväes pigem tükkmaad lapsikumaks. Enne kaitseväge kujutasin ette, et ma olen nüüd suur ja viisakas ja väärikas, aga kaitseväes ikkagi istud metsas kuskil ja hakkad lollitama, kui igav hakkab. Jõudsin sinna lapsikuseni tagasi natuke.

Taavo: See sõltub sellest, kui kaugele sa oma vaimses arengus oled jõudnud sel hetkel, kui sa sinna lähed. Mina tunnen, et mind ta eriti ei muutnud. Aga mõnele mehele küll mõjus see. Poisist sai ikka mees.

Mis see tähendab siis?

Taavo: No enne ta oli selline ihhihii-ahhahaa-vend. Ei võtnud midagi tõsiselt, ei suutnud midagi teha. Selline vend, kelle jaoks on kõik pull ja nali. Ei osanud midagi oma kätega ära teha. Lõpuks suutis oma käsi millegi tegemiseks kasutada ja mõnda asja ka tõsiselt võtta.

Erki: Väga paljud saavadki alles kaitseväes esimese kogemuse oma elu eest vastutamisega. Sõltub ka sellest, kus perekonnas kasvanud oled. Aga meheks saamise tiitlit ma kaitseväele ei annaks. Põlisameeriklased saavad meheks nii, et võtavad kaks lapitekki ja pudeli vett kaasa ja lähevad kaheks ööks mägedesse. Kas meheks saamine tähendab seda, et ma oskan nüüd inimest maha lasta? Ei, meheks saamine tähendab seda, et sa oskad vastutada oma elu eest, oskad tööd teha, maja ehitada, metsa kasvatada, toitu valmistada ja perekonda kaitsta.

Taavi: Kaitsevägi oli selles mõttes väga hariduslik asutus. Minu rühmas oli üks mees, kes oli 25, tal oli laps ja ta elas ema juures. Ühel hetkel avastasime, et see mees ei ole elus kordagi voodit teinud, ei ole elus kordagi moppi käes hoidnud. Talle mõjus see kindlasti väga mehistavalt.

Mis tunne oli esimest korda linnaloale saades tüdrukuid näha?

Taavi: Võimas. Kolm kuud ei saanud välja ja peale SBK-d oli siis kaks vaba päeva. Ma ei uskunud, et selline asi juhtub. Me kõik kujutame ette standard-sööklatädi…

Erki: …aga ta muutub väga kauniks.

Taavo: Meil ei olnud isegi sööklatädisid, meil olid seal ka mehed…

Erki: Meil Tapal oli isegi leitnant naine.

Taavi: Meil oli ka üks leitnant naine. Aga jah, ma mäletan, et see esimene linnaloale saamine oli ikka kõikvõimas tunne. Ma mäletan, ma istusin isa auto kapotile maha, ostsin tanklast ühe õlle, vaatasin seda, irvitasin, jõin ära ja sain aru, et okei, ma olen täiesti täis. Istusin autosse, vahetasin isaga täpselt kolm sõna ja jäin magama.

Taavo: Kuidagi imelik oli tõesti. Kõik naised muutusid kuidagi kauniks… kõigile vaatasid järgi. Kui nägid, et vastassoo esindaja tuli, siis vaatasid, et okei, mingi uus loom.

Erki: Selle naiste asjaga harjus linnalubadega ära. Teine asi oli see, et kui ma sain maikuus välja, siis mul oli täiesti kaduma läinud suvi. Mul oli sisse harjunud oodata käsku. Passi, aga oota käsku. Saad vabaks, siis sa ei oska enam. Su mõtlemisvõime on kadunud. Mul läks see suvi hukka. Sügisest läksin ülikooli ja siis sain tagasi ree peale. Minu tagasitulek tsiviilellu oli väga raske.

Kuidas teistele vabadus mõjus?

Taavi: Minul läks väga ruttu üle. Esimesed kaks päeva oli, siis oli jälle tore. Mul juhtus reservi minekuga hoopis huvitav lugu. Veebruari keskel tuldi minu juurde ja öeldi, et lähed kohe reservi. Mõtlesin, et raudselt huumor. Aga ei olnud. Anti kaks päeva asjade pakkimiseks ja enne märtsi algust sain reservi. Teenisin siis kaheksa kuud. Kuskil kõrgemal otsustati, et orkestri ajateenistusel ei ole 11 kuu juures mõtet, las olla kaheksa.

Erki: See ongi täiesti individuaalne. Orkester on täiesti teine kaitsevägi kui vahipataljon, kes peavad seal presidendi ees seisma, mis on täiesti teine, kui on Kuperjanov. Peaks kokku kutsuma 60 inimest, et saada täit ülevaadet.

Kokkuvõtvalt, kas ütlete kohustuslikule ajateenistusele jah või ei?

Taavi: Jah.

Taavo: Ei. Ma ütleks jah, kui seda süsteemi natuke ümber teha. Lõpp oli ikka tuim aja raiskamine. Alguses oli aja teenimine, hiljem oli aja raiskamine.

Erki: Ei.

Hanno: Ei.

 

2015. aasta statistikast selgus, et 81 protsenti ajateenistuse läbinutest tunneb ennast teenistusaja järel targema ja kogenenumana, 80 protsenti enesekindlamana ning 72 protsenti füüsiliselt tugevamana.

————————————————-

Fotod: Kiur Kaasik

Graafikud: Anna Teele Orav