Juba teist talve järjest kogunesid indie-lembelised Intsikurmu talifestivalil NO99 teatris. Käisime ka sel korral pealinnas uudistamas, mida uut korraldajad Eesti muusikamaastikult üles korjanud on.

Kohusetundlike kodanikena olime kohal juba enne esimest artisti. Igavust aitas peletada kohale tulnud hipsterite koorekiht, kes pakkusid omaette vaatemängu. Talifestivali kontingent oli sarnane Põlva metsade vahel nähtavaga, ainult kirevad kostüümid olid asendunud talvisematega. Nagu üks esinejatest mainis, oli teater NO99s kõvasti soojem kui suvisel festivalil. Kuigi tubane soojus meile väga meeldis, siis suvist kurmut panid taga igatsema kõrged plasttopside virnad kõikvõimalikel pindadel. Keskkonna-õilsa Topsiringi oleks võinud ka teatrisse kaasa võtta, mitte metsade vahele puhkama jätta.

Maja teiselt korruselt leidsime põnevad kuubikud, mis osutusid õlle- ja jäätiseautomaatideks. Esialgu olime segaduses, kuidas toode meieni jõuab. Kuubiku sees istus töötaja, kes meile lõpuks humalajoogi ulatas, kuigi ümbritseva müra tõttu ei saanud ta meid kuulda. Muidu vahvad masinad, aga küsisime Põhjalat, saime Pühaste. Õhtu jooksul mõistsime, et mõttekam on käsitöö keelekastet osta baarist, kust saime täpselt selle joogi, mida küsisime. Kohe õlleautomaadi kõrval seisis teinegi kuubik, millest sai osta jäätist, kui mõnel külalisel välistest külmakraadidest veel väheks jäi.

Õlleautomaat tekitas külastajates palju elevust

Treppidel ja laudadel paiknes sadu jõulutähti ning ülemisel korrusel vaaritasid suvisest festivalist meelde jäänud põlledega naised hiiglaslikke kaneelirulle. Kõik see kokku tekitas korraks väga koduse tunde, otsekui viibiksime vanaemal külas. Kaunistuste osas oldi sellel aastal aga hoopis edevamad, kuigi mõnest kujunduselemendist tundis puudust suur saal, kus rippus laest alla vaid üksik millimallikat meenutav valgusdekoratsioon. Meeldejäävaim kaunistus oli kindlasti kahe korruse vahel õhus rippuv tenniseid täis nöör, mida iga kord trepist üles-alla kõndides silmitsesin. Kahju, et sellel aastal kuuski lakke ei riputatud. See-eest põrandal oli neid aga küllaga, jäid lausa ette.

Muidu käivad tennised ja ketsid küll jalas, aga kurmul võib neid leida ka õhus rippumas

Õhtu algas line-up’i noorima artistiga INGER, keda kuulates tuli meelde valus teismeiga selle kõikide probleemidega. Noore ea kohta on tema muusika väga sügav, isegi tema enda sõnul lõbusam laul oli ikka pigem kurvapoolne. Repertuaar koosnes rahulikest ingliskeelsetest lauludest, mille sekka oli ära eksinud üksik emakeelne pala. INGER sobis imehästi esimeseks artistiks, kuna lõi kuulajais mõnusa olemise ja viis just õigele lainele.

Teisena lavale astunud Mick Pedaja uus projekt SUMRA oli nagu elektroonilisem versioon Cigarettes After Sex’ist. Traditsiooniliselt on igal kurmufestil ka üks hiphop-muusika esindaja, seekordne valik langes verivärskele artistile Mick Moon. Iseenesest korraldajate poolt väga julge valik, kuna härra on Eesti kuulajatele väga tundmatu. Ainuke välismaine artist talifestivalil oli idapiiri tagant tulnud punk-bänd ГШ / Glintshake. Bändi solisti miimika, öökullile omased suured silmad ja muusika taktis küljelt-küljele liikuv pea, meenutas mulle tahes-tahtmata multikategelast.

Mick Moon räpinoote välja hingamas

Kui alumise korruse lavale astus 2017. aasta Noortebändi võitja Rainer Ild, otsisid noored neiud kähku nutitelefonid kottidest välja ja asusid filmima, et ka sõbrannad, kes koju jäid, saaksid osa populaarse duo etteastest. Kuigi noormehed said laval olla vaid üürikesed 15 minutit, siis rahva suutsid nad selle lühikese aja jooksul pöördesse ajada. Suure konkursi võit on toonud poistele juurde nii esinemisi kui ka fänne. Siiski jäi mind painama see, miks pole duo nimes ära mainitud ka Sveni. Rainer saab ju kogu tähelepanu endale.

Indie-bänd Mees Inc. raputas publikut geniaalsete sõnade ja teise dimensiooni viivate helidega. Saime teada, et Jeesus armastab meid. Internetiavarustest leitavad lood on kordades rahulikumad kui need, mida indie-mehed NO99 publikule mängisid. Kui enamik kontserdikuulajatest ei jätnud omapäraste sõnade tõttu muigamist, siis mitte keegi neist ei suutnud ka jalga tatsumast hoida. 

Õhtu parima esituse au kuulub meid LexMex kastmega üle valanud kodumaisele funk-bändile Lexsoul Dancemachine. Nende muusika viib päikseloojanguga randa, annab kookoskokteili kätte ning paneb hüppama, keerlema ja vingerdama, kuni higi ojadena voolab. Ka bändiliikmete kostüümid olid niivõrd vahvad, et raske oli palmipuudega särgilt silmi ära saada. Kui keegi publikust üles-alla ei hüpanud, siis seda tegid nende eest bändiliikmed ise, kelle pühendumus tantsule oli niivõrd suur, et nägin nende laupadelt tilkuvaid higipisaraid ruumi teise otsa välja. Keeruline oli mitte tantsu lüüa ja kaasa hüpata, isegi kõige puisemate jalgadega kontserdikuulajad ei suutnud koha peal püsida. Veel järgmisel päevalgi leidsin ennast aina uuesti ja uuesti kookostest laulmas.

Kurmutamine sai selleks korraks küll läbi, kuid ootusärevus suvise metsafestivali järele on suur. Seniks kuulake head kodumaist funk’i ja kujutlege, et olete Kariibidel, mitte külmas Eestimaa talves.

PS. Osalesime ka tenniseloosis, kuid kahjuks ei võitnud. Pettumus missugune, lootsime suvisel festivalil oma uute tantsukingadega uhkustada.

Fotod ja video: Kiur Kaasik