Tartu Elektriteater tõi ERMi Hurda saali kinolinale Andres ja Katrin Maimiku tragikomöödia “Minu näoga onu”. Ootuseid filmile ma ei seadnud ja läksin ERMi valge lehena, et kõiki filmis edasiantavaid emotsioone ja mõtteid immutada ning seejärel omad järeldused teha. Nii ma ka tegin.

Antud filmi arvustus ei ole kohe kindlasti mitte esimene ega jää ka viimaseks, kuid paadunud filmisõpradele võin lubada omanäolist ja ehedat mõttevälgatust, mis ei sarnane kindlasti professionaalse kriitiku omale, sest olgem ausad, seda ma ei ole. Neile aga, kes pole ühtegi arvustust seni lugeda jõudnud või “Minu näoga onu” kinolinalt näinud, siis väike tutvustus ka filmitegijate poole pealt: lavastajad Andres Maimik ja Katrin Maimik, muusikakriitik Hugo rollis on Rain Tolk, Hugo isa ehk Raivo tegelaskuju etendab Roman Baskin ning nende elu vürtsitanud naine on psühhoterapeut Marian ehk Evelin Võigemast, Maarja Mitt on Hugo eksi rollis.

Omadusteta mees

Hugo roll antud filmis kõlaks mõne mehe suust vaid üheselt — pehmo, sest olgem ausad ta oli kohmetu, saamatu ja ebakindel. Võtkem kasvõi stseeni, kus Hugo kolis endisesse koju ja ei saanud hakkama ei ahjult värvi pahteldamisega ega ahju kütmisega. Ehk tõesti ajas ahi suitsu sisse, kes teab.

Juba filmi alguses ütles Hugo isa Raivo, et kõikidel inimestel on millegi peale anne, kuid sinu oma tuleb veel üles otsida. Selle filmi vältel Hugo küll üritas muusikakriitiku maailmas end nähtavaks teha ja raamatuid kirjutada, kuid pigem oma lõbuks… nagu kirjanikud ikka.

Õigupoolest Hugol oli siiski üks hea omadus — hoolivus, sest isast ta siiski hoolis ning päris maha kõngeda ta tal siiski ei lasknud.

Saal täis naerupahvakaid

Kui olla oma lugejate, vähemalt paar teid vast ikka on, suhtes aus, siis film oli kohati ikka halenaljakas. Võiksin öelda, et tragikomöödia žanr õigustab end sajaprotsendiliselt ja filmi vaatama minnes ei tasu igavust peljata. Selle eest kandis hoolt Hugo isa Raivo, kes kohati oma dementsuse, saamatuse ja eluga toimetuleku oskuseta suutis publiku pisarateni naerma panna. See huumor pole labane ega allapoole vööd, mida niimõnegi teise Eesti filmi kohta öelda ei saa. Film pakub naeru läbi pisarate ja vastupidi oma täies eheduses, andes vaatajale realistliku pildi keskmisest eesti mehest. Või vähemalt nii nad räägivad.

Hingematvad looduskaadrid

Ei saa üle ega ümber Pärnumal üles võetud filmikaadritest, mis andsid edasi kesksuvist merekohinat, panid tundma tuult juustes ning haistma kergelt soolase mere lõhna. Ka ainult nende imeilusate päikeseloojangute, pilliroo õõtsumise ja laeva meres kõikumise kaadrite tõttu tasub filmi vaatama minna. Nägemismeeled said esteetiliselt rahuldatud ja siinkohal kniks ja kummardus minu poolt operaator Mihkel Soele!

Läbipõimunud suhterägastik

Nagu pea kõikides filmides ei puudunud ka siit armastuslugu, õigemini armastuslood, sest Hugol oli neid vahepeal lausa mitu. Õigemini ei saanud ta ise ka aru, mida või keda ta tahab ja seetõttu ei õnnestunud ka tema suhted just kuigi hästi. Hugo otsis õnne — nagu me kõik ja filmi jooksul õnnestus tal ka mõnel korral õnnelik olla. Näiteks armastusstseenis Marianiga, mis polnud kuidagi ebatsensuurne, vaid väljendas kirge ja iha vaid selle kõige ehedamal moel.

Edasised juhtnöörid

Käi ja vaata filmi ka oma silmaga, sest tegemist on tükiga, mille kestel treenid nii kõhulihaseid ja lõpu poole soovid ka pisut triitsepsit pingutada. Karta ei tule labaseid seksistseene ja nalju, sest kõik jääb sündsuse piiridesse ning muusikavalikust rääkides, on see samuti naelapea pihta.