Arvustus: “The Americans” on dramatiseeritud reaalsus

Published On: June 26, 2017By

Me elame ajastul, kus telemaastik on võrratult rikkalik. Telesarju on jalaga segada ja ekraanile jõuavad üha originaalsemad ning nüansseeritumad sarjad. Üks nendest paljudest, “The Americans”, on röövinud minu tähelepanu ja südame, naelutades mind iga nädal ekraani ette. Vahel lausa ebamugava ootusärevusega.

Elizabeth (Keri Russell) ja Philip Jennings (Matthew Rhys) on kaks KGB agenti, kes elavad abielupaarina Washington D.C. äärelinnas 80ndate alguses. Külm sõda on täies hoos ning Jenningsid peavad kasutama oma oskusi, et aidata tolleaegsel Nõukogude Liidul Ameerika Ühendriike seestpoolt õõnestada. Näiliselt on kahel agendil loodud ideaalne suitsukate: kaks last, idülliline maja ja edukas reisibüroo. Viimast kasutavad Elizabeth ja Philip kui võimalust, et pidevalt reisida, kuna spioonitöö nõuab erinevate allikate loomist ja säilitamist ning seda kõike valeidentiteetide abil.

Minule paistab sarja “The Americans” puhul kõigepealt silma selle autentsus. Visuaalne stiil, kostüümid, kasutatav tehnika ja asukohad – iga detail on täiuslikkuseni viimistletud. Fännide üks lemmikumaid sarja osi on erinevate identiteetide kasutamise fenomen. Uskuge mind, see on omaette vaatepilt, kuidas Elizabeth ja Philip loovad endale teised isiksused ja kaovad neisse täielikult. Samal ajal on ääretult lõbus vaadata näitlejaid kandmas erinevaid parukaid, vuntse ja muid selliseid vahendeid, et olematud isikud ellu äratada.

Siiski moodustavad sarja parima osa selle tegelased ja lugu. “The Americans” on ekraanidel jooksnud viis aastat. Ütlen kindlusega, et see on üks kõige järjepidevama kvaliteediga sarju tänu selle näitlejatele ja tegevustikule. Rollijaotus on pea täiuslik. Keri Russell ja Matthew Rhys haihtuvad oma rollidesse, kasutades iga väiksematki liigutust enda kasuks. Kõik grimassid, žestid ja hingetõmbed oleks justkui täpselt ajastatud, et tuua esile mõlema peategelase eripärad. Minu arvates veelgi muljetavaldavam on fakt, et mõlemad näitlejad mängivad tegelasi, kes teesklevad kedagi teist ning missioonide ajal kehastavad omakorda veel kedagi kolmandat. Säärane rollivahetus toimub pea igas episoodis, on äärmiselt muljetavaldav ja kajastab imeliselt mõlema näitleja meisterlikkust.

Kõrvalosatäitjad Russelli ja Rhys’i varju ei jää. Noor näitlejanna Holly Taylor kehastab Elizabethi ja Philipi tütart, Paige-i. Kui esimestes hooaegades on Paige peamiselt kõrvalosatäitja, siis kolmandast hooajast alates suureneb tema roll, toetamaks sarja lugu. Et mitte liiga palju ette rääkida, ütlen lihtsalt, et Paige muutub sarja üheks huvitavaimaks tegelaseks ja Taylor kehastab tema arvukaid ja kohati ülevoolavaid emotsioone briljantselt. “The Americans” näitab Paige-i kasvu naiivsest tüdrukust arenevaks ja üha intelligentsemaks nooreks naiseks, kes ei karda teha omi otsuseid ja soovib käia seda teed mööda, mis tundub just temale parim. Holly Taylor toob ekraanile vahest sarja parima tegelase, nimelt temaga suhestumise mõttes. Vahet pole, kas su vanemad on tavalised inimesed või Nõukogude spioonid, iga laps tunneb ühel hetkel nende poolt üüratut survet. Kellega sa läbi käid, mis kooli lähed, kuidas sul seal läheb, mida oma eluga edasi teed jne. Pea kõik meist on seda mingil ajal tundnud ja see teeb kogu Paige-i võitluse loomaks oma isiksust hõlpsasti suhestatavaks.

Lisaks Jenningsite perele on oluline roll ka nende naabril, Stan Beemanil (Noah Emmerich). Juhuse tahtel on Stan FBI agent, kes töötab just taoliste KGB juhtumitega. Emmerich toob Stani ellu tagasihoidliku põikpäisusega. Stan Beeman arvab inimestest parimat, mis teeb ta kohati naiivseks ja toob paratamatult tema ellu pettumuse. Samal ajal ei ole tal õrna aimugi, et tema naabrid on KGB agendid, mis teeb sarja ainult põnevamaks. Jenningistel on alati oht vahele jääda, olgu nad oma töös nii meisterlikud kui tahes. Stan on natuke katkine mees, tema abielu ei ole kõige paremas kohas. See annab tema tegelasele vajaliku inimliku ja haavatava joone, mida tihtipeale selliste tõsiste rollide puhul ei näidata. Tema jaoks ei ole töö kõige tähtsam, tähtsaim on tema pere, mida püüab kõigest väest koos hoida.

“The Americans” on olemuselt pigem aeglane sari, mis päris kõigile ilmselt ei sobi. Sellest hoolimata võin kindlameelselt väita, et ootamine tasub end ära. Sari oskab oma lugu ja pinget kerida niiviisi, et kui suuremad hetked ekraanil lõpuks lahti rulluvad, olen mina pidevalt ekraani ees hämmastusest suu ammuli. Arvan tõsimeeli, et “The Americans” on sari, mis väärib suuremat vaatajaskonda ja rohkem tunnustust. See on peredraama, mis maskeerib end oskuslikult spioonidraamaks, kusjuures mõlemad osad töötavad tõeliselt hästi. Samuti on oluline roll muljetavaldavalt läbimõeldud tegelastel, kes tõstavad sarja hoopis teisele tasandile.

Olen enam kui kindel, et “The Americans” on viimase dekaadi üks parimaid sarju. Kuid kuna sari lõpeb järgmisel aastal kuuenda hooajaga, kahtlen, kas see suudab sellise lühikese ajaga oodata ära suurema vaatajaskonna. Ilmselt hajub sari tagaplaanile nagu selle peategelasedki oma agenditöö jooksul. Sisimas aga loodan, et aastate pärast avastatakse see pärl taas ja märgatakse, milline meistriteos see tegelikult on.

Fotokollaaž: Kristofer Jürisoo

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Arvustus: “The Americans” on dramatiseeritud reaalsus

Published On: June 26, 2017By

Me elame ajastul, kus telemaastik on võrratult rikkalik. Telesarju on jalaga segada ja ekraanile jõuavad üha originaalsemad ning nüansseeritumad sarjad. Üks nendest paljudest, “The Americans”, on röövinud minu tähelepanu ja südame, naelutades mind iga nädal ekraani ette. Vahel lausa ebamugava ootusärevusega.

Elizabeth (Keri Russell) ja Philip Jennings (Matthew Rhys) on kaks KGB agenti, kes elavad abielupaarina Washington D.C. äärelinnas 80ndate alguses. Külm sõda on täies hoos ning Jenningsid peavad kasutama oma oskusi, et aidata tolleaegsel Nõukogude Liidul Ameerika Ühendriike seestpoolt õõnestada. Näiliselt on kahel agendil loodud ideaalne suitsukate: kaks last, idülliline maja ja edukas reisibüroo. Viimast kasutavad Elizabeth ja Philip kui võimalust, et pidevalt reisida, kuna spioonitöö nõuab erinevate allikate loomist ja säilitamist ning seda kõike valeidentiteetide abil.

Minule paistab sarja “The Americans” puhul kõigepealt silma selle autentsus. Visuaalne stiil, kostüümid, kasutatav tehnika ja asukohad – iga detail on täiuslikkuseni viimistletud. Fännide üks lemmikumaid sarja osi on erinevate identiteetide kasutamise fenomen. Uskuge mind, see on omaette vaatepilt, kuidas Elizabeth ja Philip loovad endale teised isiksused ja kaovad neisse täielikult. Samal ajal on ääretult lõbus vaadata näitlejaid kandmas erinevaid parukaid, vuntse ja muid selliseid vahendeid, et olematud isikud ellu äratada.

Siiski moodustavad sarja parima osa selle tegelased ja lugu. “The Americans” on ekraanidel jooksnud viis aastat. Ütlen kindlusega, et see on üks kõige järjepidevama kvaliteediga sarju tänu selle näitlejatele ja tegevustikule. Rollijaotus on pea täiuslik. Keri Russell ja Matthew Rhys haihtuvad oma rollidesse, kasutades iga väiksematki liigutust enda kasuks. Kõik grimassid, žestid ja hingetõmbed oleks justkui täpselt ajastatud, et tuua esile mõlema peategelase eripärad. Minu arvates veelgi muljetavaldavam on fakt, et mõlemad näitlejad mängivad tegelasi, kes teesklevad kedagi teist ning missioonide ajal kehastavad omakorda veel kedagi kolmandat. Säärane rollivahetus toimub pea igas episoodis, on äärmiselt muljetavaldav ja kajastab imeliselt mõlema näitleja meisterlikkust.

Kõrvalosatäitjad Russelli ja Rhys’i varju ei jää. Noor näitlejanna Holly Taylor kehastab Elizabethi ja Philipi tütart, Paige-i. Kui esimestes hooaegades on Paige peamiselt kõrvalosatäitja, siis kolmandast hooajast alates suureneb tema roll, toetamaks sarja lugu. Et mitte liiga palju ette rääkida, ütlen lihtsalt, et Paige muutub sarja üheks huvitavaimaks tegelaseks ja Taylor kehastab tema arvukaid ja kohati ülevoolavaid emotsioone briljantselt. “The Americans” näitab Paige-i kasvu naiivsest tüdrukust arenevaks ja üha intelligentsemaks nooreks naiseks, kes ei karda teha omi otsuseid ja soovib käia seda teed mööda, mis tundub just temale parim. Holly Taylor toob ekraanile vahest sarja parima tegelase, nimelt temaga suhestumise mõttes. Vahet pole, kas su vanemad on tavalised inimesed või Nõukogude spioonid, iga laps tunneb ühel hetkel nende poolt üüratut survet. Kellega sa läbi käid, mis kooli lähed, kuidas sul seal läheb, mida oma eluga edasi teed jne. Pea kõik meist on seda mingil ajal tundnud ja see teeb kogu Paige-i võitluse loomaks oma isiksust hõlpsasti suhestatavaks.

Lisaks Jenningsite perele on oluline roll ka nende naabril, Stan Beemanil (Noah Emmerich). Juhuse tahtel on Stan FBI agent, kes töötab just taoliste KGB juhtumitega. Emmerich toob Stani ellu tagasihoidliku põikpäisusega. Stan Beeman arvab inimestest parimat, mis teeb ta kohati naiivseks ja toob paratamatult tema ellu pettumuse. Samal ajal ei ole tal õrna aimugi, et tema naabrid on KGB agendid, mis teeb sarja ainult põnevamaks. Jenningistel on alati oht vahele jääda, olgu nad oma töös nii meisterlikud kui tahes. Stan on natuke katkine mees, tema abielu ei ole kõige paremas kohas. See annab tema tegelasele vajaliku inimliku ja haavatava joone, mida tihtipeale selliste tõsiste rollide puhul ei näidata. Tema jaoks ei ole töö kõige tähtsam, tähtsaim on tema pere, mida püüab kõigest väest koos hoida.

“The Americans” on olemuselt pigem aeglane sari, mis päris kõigile ilmselt ei sobi. Sellest hoolimata võin kindlameelselt väita, et ootamine tasub end ära. Sari oskab oma lugu ja pinget kerida niiviisi, et kui suuremad hetked ekraanil lõpuks lahti rulluvad, olen mina pidevalt ekraani ees hämmastusest suu ammuli. Arvan tõsimeeli, et “The Americans” on sari, mis väärib suuremat vaatajaskonda ja rohkem tunnustust. See on peredraama, mis maskeerib end oskuslikult spioonidraamaks, kusjuures mõlemad osad töötavad tõeliselt hästi. Samuti on oluline roll muljetavaldavalt läbimõeldud tegelastel, kes tõstavad sarja hoopis teisele tasandile.

Olen enam kui kindel, et “The Americans” on viimase dekaadi üks parimaid sarju. Kuid kuna sari lõpeb järgmisel aastal kuuenda hooajaga, kahtlen, kas see suudab sellise lühikese ajaga oodata ära suurema vaatajaskonna. Ilmselt hajub sari tagaplaanile nagu selle peategelasedki oma agenditöö jooksul. Sisimas aga loodan, et aastate pärast avastatakse see pärl taas ja märgatakse, milline meistriteos see tegelikult on.

Fotokollaaž: Kristofer Jürisoo

+ posts
+ posts