„Rehepapp“ testib südant ja närvi

Published On: February 26, 2017By

Ooperi “Rehepapp” plakat

Hiljuti käisin „Rehepappi“ vaatamas. Jah, just „Rehepappi“, mitte „Novembrit“. Kui kõik teised seadsid sammud kinno Kivirähu üllitise ekraniseeringule, siis mina otsustasin kultuursema versiooni – ooperi kasuks.

Muidugi teavad ooperifännid, et olen ülesandega vähemalt kolm aastat hiljaks jäänud. Vabandan ennast sellega, et minu eelmisest ooperikülastusest oligi umbes nii kaua aega möödas. Neile, kes ooperit veel näinud pole või kelle külastus jääb mõne aja taha, toon välja ooperi tegijad: koostas Taivo Aints, libreto autor on Urmas Lennuk, lavastas ja Rehepapi rollis figureeris Marko Matvere.

Kõigi ooperisõprade südamerahuks aga ütlen, et järgnev ei ole ühegi näitlejatöö ega lavastuse allteksti süvaanalüüs. Selle ülesande on juba ammu, umbes kolm aastat tagasi elukutselised arvustajad ära teinud. Järgneb mõni tähelepanek minu kui täiesti tavalise vaataja vinklist.

Eesriie, avane!

Üllatusmomente oli ooperis mitu. Näiteks kohe alguses. Saalis läksid tuled kustu, inimesed vaikisid ja lülitasid telefoni välja või panid vähemalt hääletu režiimi peale. Orkester hakkas oma instrumentide saatel pimeda novembrikuu meeleolu looma. Kõige selle taustal püsis eesriie vankumatult paigal ega liikunud mitu head minutit. Pahaaimamatult tekkis tunne, et ustava Vanemuise väikse maja tehnika on esinejaid ninapidi vedanud. Tegelikult aga midagi valesti ei olnud, kui välja arvata see, et veidi igav hakkas. Jumal tänatud – mõne aja möödudes suutis Rehepapp oma viisijupiga publiku pilgud endale kinnistada.

Meeletu pauk

Tegevus kulges ladusalt ja nagu heas tükis ikka, tuleb vaataja vahepeal ahhetama panna. Istud rahulikult pimedas saalis ja jälgid lõõritavaid kangelasi, kui äkki – pauh! – kostab meeletult vali heli. Järgneb Kuradi madal hääl: ta pahandab Rehepapi sõnakasutuse üle. Ei mäletagi, mida ta täpselt rääkis, sest süda tagus ehmatusest kiiremini kui hiire oma. Vaatasin kähku paar pingirida ettepoole, kus istus üks soliidses eas härra, kelle süda ei kannataks tõenäoliselt paari lööki vahele jätta. Vot see oleks alles minek olnud, mõtlesin. Nagu mõnes filmis. Või ooperis. Õnneks elas ta ehmatuse üle ja vaatemäng sai jätkuda.

Ropendav Endel ja kubjas Hans

Kui üldse keegi ooperist hästi meelde jäi, oli see Õuna-Endel (Lauri Saatpalu). Endel oli võimekas ropendaja, kordades võimekam kui „Rehepapi“ raamatus. Ta luges vulgaarseid sõnu nagu luuletusi ja tegi seda andekalt. Nii andekalt, et see oli isegi naljakas. Ja labasus on harva naljakas. Aitäh, Õuna-Endel!

Tegelikult oli ooperis üks muhe sell veel – kubjas Hans (Reigo Tamm). Hansul oli suur armuprobleem, aga puudus oskus seda lahendada. Appi tõttas lumememm, kelle käest ta armastatu südame võitmiseks pidevalt nõu küsis. Peale selle ehtis Hansu ninaalust kohev vunts, mis meenutas natuke ühe Saksa diktaatori oma. Võib-olla jäigi ta hoopis sellepärast hästi meelde. Hansu armuvalu viis ta lõpuks koos oma koheva vuntsiga vikatimehe pehmete käte vahele. Siit ka tähelepanek: lumememm pole kõige parem nõuandja.

Paar pauku veel

Ega üks kahe ja kaks kolmeta jää. Siiski peab nentima, et kui veel teise Kuradi paugu ajal võpatas keha heliga samas taktis, siis edasi tugevnes valmisolek ja vähenes ehmatus. Teisalt oli selle võpatava heli tekitamine kaval nipp. Ei saanud kordagi tähelepanul langeda lasta. Kui mu ajataju ei valeta, siis oli neid iga poole tunni tagant. Seega olid paugatused ääretult osav võimalus vaatajate tähelepanu köita. Kui selline nipp aga ooperitel harjumuseks saab, siis tuleks muidugi ustele paigaldada hoiatussildid, et ehmumine on omal vastutusel. Vastasel juhul peab igal etendusel ukse taga kiirabi patrullimas käima, et näost kaameks ehmatanud inimestele uuesti elujõud sisse puhuda.

„Rehepapid“

Tegu on päris laheda tükiga. Sellisega, kus päris püsti tõusta ei taha, kuid peopesad võib ikka punaseks aplodeerida. „Rehepapi“ raamat on Eesti kultusteos ja seega ei saa oopergi kehvem tulla. Nüüd on ju väljas on veel „Rehepapi“ ainetel tehtud film ja kes teab – äkki tõstab varsti pead mõni tarkpea, kes suudab loo arvutimänguks vormistada.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

„Rehepapp“ testib südant ja närvi

Published On: February 26, 2017By

Ooperi “Rehepapp” plakat

Hiljuti käisin „Rehepappi“ vaatamas. Jah, just „Rehepappi“, mitte „Novembrit“. Kui kõik teised seadsid sammud kinno Kivirähu üllitise ekraniseeringule, siis mina otsustasin kultuursema versiooni – ooperi kasuks.

Muidugi teavad ooperifännid, et olen ülesandega vähemalt kolm aastat hiljaks jäänud. Vabandan ennast sellega, et minu eelmisest ooperikülastusest oligi umbes nii kaua aega möödas. Neile, kes ooperit veel näinud pole või kelle külastus jääb mõne aja taha, toon välja ooperi tegijad: koostas Taivo Aints, libreto autor on Urmas Lennuk, lavastas ja Rehepapi rollis figureeris Marko Matvere.

Kõigi ooperisõprade südamerahuks aga ütlen, et järgnev ei ole ühegi näitlejatöö ega lavastuse allteksti süvaanalüüs. Selle ülesande on juba ammu, umbes kolm aastat tagasi elukutselised arvustajad ära teinud. Järgneb mõni tähelepanek minu kui täiesti tavalise vaataja vinklist.

Eesriie, avane!

Üllatusmomente oli ooperis mitu. Näiteks kohe alguses. Saalis läksid tuled kustu, inimesed vaikisid ja lülitasid telefoni välja või panid vähemalt hääletu režiimi peale. Orkester hakkas oma instrumentide saatel pimeda novembrikuu meeleolu looma. Kõige selle taustal püsis eesriie vankumatult paigal ega liikunud mitu head minutit. Pahaaimamatult tekkis tunne, et ustava Vanemuise väikse maja tehnika on esinejaid ninapidi vedanud. Tegelikult aga midagi valesti ei olnud, kui välja arvata see, et veidi igav hakkas. Jumal tänatud – mõne aja möödudes suutis Rehepapp oma viisijupiga publiku pilgud endale kinnistada.

Meeletu pauk

Tegevus kulges ladusalt ja nagu heas tükis ikka, tuleb vaataja vahepeal ahhetama panna. Istud rahulikult pimedas saalis ja jälgid lõõritavaid kangelasi, kui äkki – pauh! – kostab meeletult vali heli. Järgneb Kuradi madal hääl: ta pahandab Rehepapi sõnakasutuse üle. Ei mäletagi, mida ta täpselt rääkis, sest süda tagus ehmatusest kiiremini kui hiire oma. Vaatasin kähku paar pingirida ettepoole, kus istus üks soliidses eas härra, kelle süda ei kannataks tõenäoliselt paari lööki vahele jätta. Vot see oleks alles minek olnud, mõtlesin. Nagu mõnes filmis. Või ooperis. Õnneks elas ta ehmatuse üle ja vaatemäng sai jätkuda.

Ropendav Endel ja kubjas Hans

Kui üldse keegi ooperist hästi meelde jäi, oli see Õuna-Endel (Lauri Saatpalu). Endel oli võimekas ropendaja, kordades võimekam kui „Rehepapi“ raamatus. Ta luges vulgaarseid sõnu nagu luuletusi ja tegi seda andekalt. Nii andekalt, et see oli isegi naljakas. Ja labasus on harva naljakas. Aitäh, Õuna-Endel!

Tegelikult oli ooperis üks muhe sell veel – kubjas Hans (Reigo Tamm). Hansul oli suur armuprobleem, aga puudus oskus seda lahendada. Appi tõttas lumememm, kelle käest ta armastatu südame võitmiseks pidevalt nõu küsis. Peale selle ehtis Hansu ninaalust kohev vunts, mis meenutas natuke ühe Saksa diktaatori oma. Võib-olla jäigi ta hoopis sellepärast hästi meelde. Hansu armuvalu viis ta lõpuks koos oma koheva vuntsiga vikatimehe pehmete käte vahele. Siit ka tähelepanek: lumememm pole kõige parem nõuandja.

Paar pauku veel

Ega üks kahe ja kaks kolmeta jää. Siiski peab nentima, et kui veel teise Kuradi paugu ajal võpatas keha heliga samas taktis, siis edasi tugevnes valmisolek ja vähenes ehmatus. Teisalt oli selle võpatava heli tekitamine kaval nipp. Ei saanud kordagi tähelepanul langeda lasta. Kui mu ajataju ei valeta, siis oli neid iga poole tunni tagant. Seega olid paugatused ääretult osav võimalus vaatajate tähelepanu köita. Kui selline nipp aga ooperitel harjumuseks saab, siis tuleks muidugi ustele paigaldada hoiatussildid, et ehmumine on omal vastutusel. Vastasel juhul peab igal etendusel ukse taga kiirabi patrullimas käima, et näost kaameks ehmatanud inimestele uuesti elujõud sisse puhuda.

„Rehepapid“

Tegu on päris laheda tükiga. Sellisega, kus päris püsti tõusta ei taha, kuid peopesad võib ikka punaseks aplodeerida. „Rehepapi“ raamat on Eesti kultusteos ja seega ei saa oopergi kehvem tulla. Nüüd on ju väljas on veel „Rehepapi“ ainetel tehtud film ja kes teab – äkki tõstab varsti pead mõni tarkpea, kes suudab loo arvutimänguks vormistada.

+ posts
+ posts