Keel kui rahvusliku identiteedi alustala

Published On: November 23, 2016By

photo26_6

Tundub, et tänapäeval on meil üha raskem end keeleliselt väljendada – “klikimaailm” muudab hea eneseväljendusoskuse pea ebavajalikuks. Võib-olla aga ei mõtle me igapäevaselt, et keelte-, eelkõige emakeeleoskus on meie kui rahvuse alustala.

Filosoof ja tõlkija Margus Ott on öelnud, et eestlastel on keelepõhine identiteet. Vaadates meie segaverelisi juuri, pole ime, et eesti keeles on niivõrd palju võõrkeelte ilminguid ja laene. Valdur Mikita on eesti keele koostisesse lugenud sõnu umbes 135st keelest, kusjuures 85% eesti sõnatüvedest on laenulist päritolu. Oleme olnud suure adoptsioonivõimega rahvas ja oleme seda jätkuvalt.

Mitmekeelsete Euroopa kodanikena on elementaarne inglise keele oskus, lisaks õpetatakse koolides teise ja kolmanda keelena vene, saksa, prantsuse, rootsi ja muid keeli. Neist enim vajab tähelepanu saksa keel. Esiteks ajaloo aspektist, sest just haritud (balti)sakslased kujundasid eesti keelest kirja- ja trükikeele ehk saksa keelt on vaja meie maa ja rahva loo mõistmiseks. Teisalt tulenevalt Saksamaa rollist Euroopas ja tänapäeva maailmas. Tsiteerides Lennart Meri: „Inglise keelt oskab tänapäeval igaüks. Saksa keelt aga iga kultuurne inimene.“

Olles ise õppinud inglise, prantsuse, vene ja rootsi keelt, võin öelda, et võõrkeelte oskamine on lisaväärtus, mis tuleb lisaks CV keelteoskuste lahtri täitmisele kasuks ka reaalsetes suhtlussituatsioonides. Seda nii kodumaal kui ka piiri taga. Tähtis komponent on ka teise riigi, rahva ja kultuuri tundmaõppimine, mis on läbi autentse keelespektri rikastavam.

Võõrkeelte taustal on siiski kõige tähtsam suuta ennast emakeeles nii verbaalselt kui ka kirjalikult hästi väljendada. See eeldab laia ja mitmekesist sõnavara, täpset eneseväljendusoskust ja grammatilist korrektsust. On palju tõendeid sellest, et eesti keel on siinse rahva ja riigi südameasjaks. See kajastub nii murelikes artiklites keele jätkusuutlikkuse pärast, emakeelepäeva tähistamises pidulike aktuste ja populaarseks muutunud Vikerraadio viktoriiniga. Keeleteadlased jälgivad valdkonna protsesse, sätestades uusi reegleid või neid vastavalt vajadusele lõdvendades. Gümnasistide koolilõpu märgilisimaks sündmuseks on eesti keele riigieksami sooritamine.

Võõrkeelte ja emakeele austamise kõrval on siiski veel miski, mille oskus siinset rahvast iseloomustab ja liidab. Selleks on, tsiteerides Tõnu Kaljustet, niinimetatud kolmas keel, mis sünnib muusika ja teksti koostoimel. Selle valdamise juured ulatuvad regilaulu aegadesse, mis kestis Eestis 19. sajandi keskpaigani. Regilaulud, olles kommunikatsioonivahendiks, saatsid nii argiseid, rõõmsaid kui ka kurbi sündmusi.

Muusika ja teksti koostoimel, kolmandas keeles, omandab sõnum teistsuguse väe. Ju seetõttu ongi meil näiteks hümnid, sünnipäevalaulud ja psalmid. Selles keeles ennast kuuldavaks tehes koguneme ka sakslastelt üle võetud kombe kohaselt laulukaare alla ning selles keeles oleme ennast ka vabaks laulnud, et seda tänini teha saaksime. Sõna väe kohta lausus ajakirjanik Raul Rebane imeilusasti saates „Plekktrumm“: „Kaitse koosneb sõnadest, mitte betoonist ja tankidest. Eesti kaitsestruktuur on laulupidu, ühistunne; 100 000 eestlast käivad kaarekujulises kirikus eesti usku palvetamas.“

Oma keeles, mida valdab niivõrd väike hulk inimesi, oleme korda saatnud suuri asju. Niisiis on meisterlik sõnakasutus eestlastesuguse väikerahva eneseteadvuse alustalaks. Paraku on kaasaegses klikkimise ja inglistumise kultuuris üha enam võimust võtmas internetis ja igapäevases kõnes leviv kiirkeel, mis vähendab korrektse keelekasutuse oskust ning vajadust. Mihhail Lotmani sõnul ei kehti internetis meile seni tuntud kirja või suulise sõna reeglid, kaasa arvatud viisakusreeglid, grammatikareeglid, autorlus. Faktoreid, mis sunniks eneseväljendusega pingutama, on samuti vähem kui lähiajaloos, kus tsensuuri kontrollist puhtalt pääsemiseks tuli sõnum metafooride ja kujundite sisse peita.

Õnneks on ka vastumehhanisme, mille üheks näiteks on Toomas Hendrik Ilvese ellu kutsutud sõnaus ehk riigi ja ühiskonnaga seotud uute mõistete paremaks väljendamiseks loodud sõnavõistlus. Eesti Keele Instituut tunnustab juba kolmandat aastat sisult ja vormilt selgeid sõnumeid. Riigipoolseid hädaabimeetmeid emakeele esiletõstmiseks leidub veelgi, kuid neist hoolimata peab igaüks ise jõudma tahtmiseni keelekunsti vallata ning seeläbi väärtustada. Kommunikatsioon nii üksikisikute kui ka riikide vahel on koostöö mõttes üha olulisemaks muutumas ja kõikvõimalike suhtlusvahendite kaudu toodetakse pidevalt uusi kirjalikke sõnumeid.

Juba nende aspektide tõttu on nii hea ema- kui ka võõrkeelte valdamine möödapääsmatu. Aeg-ajalt tasub mõelda  ka grammatikast kaugemale keeleilule. See tuleb kõige paremini esile luules, kus väikese arvu tähemärkidega mõtte edasiandmiseks peab olema väga hea sõnasepp.

Foto: Anna Klimovitsch

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Keel kui rahvusliku identiteedi alustala

Published On: November 23, 2016By

photo26_6

Tundub, et tänapäeval on meil üha raskem end keeleliselt väljendada – “klikimaailm” muudab hea eneseväljendusoskuse pea ebavajalikuks. Võib-olla aga ei mõtle me igapäevaselt, et keelte-, eelkõige emakeeleoskus on meie kui rahvuse alustala.

Filosoof ja tõlkija Margus Ott on öelnud, et eestlastel on keelepõhine identiteet. Vaadates meie segaverelisi juuri, pole ime, et eesti keeles on niivõrd palju võõrkeelte ilminguid ja laene. Valdur Mikita on eesti keele koostisesse lugenud sõnu umbes 135st keelest, kusjuures 85% eesti sõnatüvedest on laenulist päritolu. Oleme olnud suure adoptsioonivõimega rahvas ja oleme seda jätkuvalt.

Mitmekeelsete Euroopa kodanikena on elementaarne inglise keele oskus, lisaks õpetatakse koolides teise ja kolmanda keelena vene, saksa, prantsuse, rootsi ja muid keeli. Neist enim vajab tähelepanu saksa keel. Esiteks ajaloo aspektist, sest just haritud (balti)sakslased kujundasid eesti keelest kirja- ja trükikeele ehk saksa keelt on vaja meie maa ja rahva loo mõistmiseks. Teisalt tulenevalt Saksamaa rollist Euroopas ja tänapäeva maailmas. Tsiteerides Lennart Meri: „Inglise keelt oskab tänapäeval igaüks. Saksa keelt aga iga kultuurne inimene.“

Olles ise õppinud inglise, prantsuse, vene ja rootsi keelt, võin öelda, et võõrkeelte oskamine on lisaväärtus, mis tuleb lisaks CV keelteoskuste lahtri täitmisele kasuks ka reaalsetes suhtlussituatsioonides. Seda nii kodumaal kui ka piiri taga. Tähtis komponent on ka teise riigi, rahva ja kultuuri tundmaõppimine, mis on läbi autentse keelespektri rikastavam.

Võõrkeelte taustal on siiski kõige tähtsam suuta ennast emakeeles nii verbaalselt kui ka kirjalikult hästi väljendada. See eeldab laia ja mitmekesist sõnavara, täpset eneseväljendusoskust ja grammatilist korrektsust. On palju tõendeid sellest, et eesti keel on siinse rahva ja riigi südameasjaks. See kajastub nii murelikes artiklites keele jätkusuutlikkuse pärast, emakeelepäeva tähistamises pidulike aktuste ja populaarseks muutunud Vikerraadio viktoriiniga. Keeleteadlased jälgivad valdkonna protsesse, sätestades uusi reegleid või neid vastavalt vajadusele lõdvendades. Gümnasistide koolilõpu märgilisimaks sündmuseks on eesti keele riigieksami sooritamine.

Võõrkeelte ja emakeele austamise kõrval on siiski veel miski, mille oskus siinset rahvast iseloomustab ja liidab. Selleks on, tsiteerides Tõnu Kaljustet, niinimetatud kolmas keel, mis sünnib muusika ja teksti koostoimel. Selle valdamise juured ulatuvad regilaulu aegadesse, mis kestis Eestis 19. sajandi keskpaigani. Regilaulud, olles kommunikatsioonivahendiks, saatsid nii argiseid, rõõmsaid kui ka kurbi sündmusi.

Muusika ja teksti koostoimel, kolmandas keeles, omandab sõnum teistsuguse väe. Ju seetõttu ongi meil näiteks hümnid, sünnipäevalaulud ja psalmid. Selles keeles ennast kuuldavaks tehes koguneme ka sakslastelt üle võetud kombe kohaselt laulukaare alla ning selles keeles oleme ennast ka vabaks laulnud, et seda tänini teha saaksime. Sõna väe kohta lausus ajakirjanik Raul Rebane imeilusasti saates „Plekktrumm“: „Kaitse koosneb sõnadest, mitte betoonist ja tankidest. Eesti kaitsestruktuur on laulupidu, ühistunne; 100 000 eestlast käivad kaarekujulises kirikus eesti usku palvetamas.“

Oma keeles, mida valdab niivõrd väike hulk inimesi, oleme korda saatnud suuri asju. Niisiis on meisterlik sõnakasutus eestlastesuguse väikerahva eneseteadvuse alustalaks. Paraku on kaasaegses klikkimise ja inglistumise kultuuris üha enam võimust võtmas internetis ja igapäevases kõnes leviv kiirkeel, mis vähendab korrektse keelekasutuse oskust ning vajadust. Mihhail Lotmani sõnul ei kehti internetis meile seni tuntud kirja või suulise sõna reeglid, kaasa arvatud viisakusreeglid, grammatikareeglid, autorlus. Faktoreid, mis sunniks eneseväljendusega pingutama, on samuti vähem kui lähiajaloos, kus tsensuuri kontrollist puhtalt pääsemiseks tuli sõnum metafooride ja kujundite sisse peita.

Õnneks on ka vastumehhanisme, mille üheks näiteks on Toomas Hendrik Ilvese ellu kutsutud sõnaus ehk riigi ja ühiskonnaga seotud uute mõistete paremaks väljendamiseks loodud sõnavõistlus. Eesti Keele Instituut tunnustab juba kolmandat aastat sisult ja vormilt selgeid sõnumeid. Riigipoolseid hädaabimeetmeid emakeele esiletõstmiseks leidub veelgi, kuid neist hoolimata peab igaüks ise jõudma tahtmiseni keelekunsti vallata ning seeläbi väärtustada. Kommunikatsioon nii üksikisikute kui ka riikide vahel on koostöö mõttes üha olulisemaks muutumas ja kõikvõimalike suhtlusvahendite kaudu toodetakse pidevalt uusi kirjalikke sõnumeid.

Juba nende aspektide tõttu on nii hea ema- kui ka võõrkeelte valdamine möödapääsmatu. Aeg-ajalt tasub mõelda  ka grammatikast kaugemale keeleilule. See tuleb kõige paremini esile luules, kus väikese arvu tähemärkidega mõtte edasiandmiseks peab olema väga hea sõnasepp.

Foto: Anna Klimovitsch