Kuidas ma Anonüümsete Alkohoolikute koosolekul käisin

Published On: April 18, 2016By

13054790_1188377107839363_158221863_o

Õues on Eesti kevad oma täies hiilguses – jahe, pilves ja tuuline. Ukse kõrval vihmaveetoru peal on Telegrami kleeps, üle õla vaatab mulle vastu Ameerika suursaatkond ja selle kotkapilguga G4S turvamehed. Astun uksest sisse ja kõnnin mööda treppi keldrisse.

Trepp juhatab mind eesruumi, kuhu paistab akendest minimaalselt valgust. Peale suitsuhaisu on tunda ka juba hoopis teistsugust ja pinevat õhkkonda. Seina ääres on laud, kuhu on asetatud kohvikann, paar topsi ja küpsisekauss. Koosolek toimub kõrvalruumis, kust on kuulda ahastuses mehehäält. Kõnnin koosolekuruumi ja sel hetkel jookseb kõnelejal mõte kokku ja ta jääb pead käe peale toetama. “Esimest korda?” küsib vanem mees laua tagant. Noogutan ja palutakse maha istuda. Seinu katavad karskusele üles kutsuvad motivatsioonipildid ning plakatid, millel olevad telefoninumbrid olid pärit sellest ajast, kui need veel nulliga algasid. Viis meest, kaks naist. Diivanid, lauad ja toolid. Küünlad, küpsised ja kohv. Täpselt nii nagu Fight Club‘is.

Moraalsetel kaalutlustel ei saa ma inimeste lugusid ümber rääkida. Ma võiksin nimesid ja inimeste välimust muutes olla kooskõlas ajakirjanduseetikaga, aga öösel ma ikka ei magaks. See oli erakordselt intiimne kogemus võhivõõraste inimestega. See on nende suhtes õiglane, et seal räägitu ei jõua laiema üldsuse ette.

Detailidesse laskumata kurdeti seal, kui nigel nüüd elu ilma viinata on. Samal ajal oldi tänulikud kainuse eest. Väga selgelt paistis välja, et saavutatud karskus ei tulnud väikese hinnaga. Nende mured ja kannatused kõlasid valjemalt kui nende sõnad. Need olid päris inimesed päris probleemidega. Kui nad tulevad sulle tänava peal vastu, siis sa ei arva ära, mis murekoormat nad endaga kaasas kannavad.

Koosolekul räägiti, milline laastav mõju on olnud alkoholil nende elule. “Kui ma oleksin teadnud, mis juhtub peale seda esimest viinapitsi, oleks ma endale vasektoomia teinud. See oleks olnud kõigile parem”. Ja nii oligi. Ta selgitas tagamaid ning öeldu põhjal jääb mulje, et ta tõesti oleks pidanud ennast steriliseerida laskma. Huvitaval kombel oli kõnealuseks teemaks vasektoomia tegemine, kuid mitte esimesest pitsist loobumine. Sellest võib järeldada, et enda viljatuks lõikamine tundub loomupärasem käitumine kui viina joomata jätmine.

Alles seal sain aru, miks inimesed nii kuradi palju joovad ja täpselt kui põhja on võimalik langeda. Sain aru, kui valusalt võib viinakurat pureda. Seal istudes hakkasid Jevgeni Ossinovski sõnavõtud tunduma päris mõistlikud ja asjakohased. Muidugi ei lahenda sealsete inimeste probleeme karmim alkoholi reklaamiseadus, kuid kuidagi oleks vaja sellele vedelale katkule kork peale lüüa. Kui ma töötaksin alkoholitööstuse heaks, siis oleks ma pärast koosolekut  koju läinud ja ennast päris pikalt peeglist vaadanud. Seejärel oleks ma selle peegli endale näkku kinni löönud, killud ära söönud ja  pimedasse nurka looteasendis oma südametunnistust puhtaks nutma läinud.

Vaatamata kõigele, mida nad seal oma elude kohta paljastasid, tundusid nad selles kontekstis sümpaatsed inimesed. Sümpaatsed haiged inimesed. Mind võeti sinna väga sõbralikult vastu ja ma tundsin, et ma olen sinna teretulnud. Ei mingit registreerimist ega ette helistamist. Sellele koosolekule sai väga lihtsalt minna ja sealt ära tulla. Tänavapealne uks jäigi lõpuni lahti. See ongi selle võlu: anonüümselt kõnnid sisse ja samamoodi välja. Ma ei öelnud seal oma päris nime ning ma poleks üllatunud, kui nemad ka seda ei teinud. Ma lohutan ennast sellega, et ma rääkisin oma loo ausalt ära.

Inimesed ronivad isegi kõige sügavamast august välja ja saavad oma elud joonde. See on see, mille ma sealt endaga kaasa võtsin. Kõlab nagu kõikide klišeede ema. Ei tasu aga unustada, et klišeed on klišeed põhjusega: vahepeal on vaja midagi sellist, mis tuletaks meelde, et inimesed saavad kõigega hakkama.

Kui sa tunned, et sul on alkoholiga probleem, siis AA koosolek on hea koht, kust alustada. Kui sa tahad saada abi, siis sealt sa selle leiad. Liigseid küsimusi küsimata.

Kogu koosolek oli uskumatult intiimne ja šokeeriv kogemus. Mind võeti soojalt vastu, kuid ainult selleks, et mulle hiljem külma reaalsusega näkku lajatada. Mul tekkis selle poole tunniga kohalolijate suhtes seletamatu empaatia. Ma tean nüüd midagi väga sügavat nende kohta ja nemad minu kohta.

Foto: Margus Hanno Murakas

Buy Me a Coffee at ko-fi.com

One Comment

  1. sõber baarman April 28, 2016 at 21:00 - Reply

    Äärmiselt huvitavalt kirjutad, tõesti elasin ise looga kaasa. Küll aga olen oma hingelt, mõistuselt ja loomult alkoholiga suhtes. Ilmselt sa juba tead, kes ma olen :D Sinu sõber baarmen nii Tartust, kui Tallinnast. Ja mina näen seda hoopis teistpidi. Kui mina neile ei müü, müüb nii või naa keegi teine. Räägin enda ja ka paljude teiste baaritöötajate eest, kui väidan, et tegelikult me piirame alkoholi koguseid nähes näiteks purjus inimest. Keeldume ka müügist üsna tihti. Seega ei ole mul probleemi kunagi peeglisse vaatamisega, elan selle koha pealt väga puhta moraaliga ;)

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kuidas ma Anonüümsete Alkohoolikute koosolekul käisin

Published On: April 18, 2016By

13054790_1188377107839363_158221863_o

Õues on Eesti kevad oma täies hiilguses – jahe, pilves ja tuuline. Ukse kõrval vihmaveetoru peal on Telegrami kleeps, üle õla vaatab mulle vastu Ameerika suursaatkond ja selle kotkapilguga G4S turvamehed. Astun uksest sisse ja kõnnin mööda treppi keldrisse.

Trepp juhatab mind eesruumi, kuhu paistab akendest minimaalselt valgust. Peale suitsuhaisu on tunda ka juba hoopis teistsugust ja pinevat õhkkonda. Seina ääres on laud, kuhu on asetatud kohvikann, paar topsi ja küpsisekauss. Koosolek toimub kõrvalruumis, kust on kuulda ahastuses mehehäält. Kõnnin koosolekuruumi ja sel hetkel jookseb kõnelejal mõte kokku ja ta jääb pead käe peale toetama. “Esimest korda?” küsib vanem mees laua tagant. Noogutan ja palutakse maha istuda. Seinu katavad karskusele üles kutsuvad motivatsioonipildid ning plakatid, millel olevad telefoninumbrid olid pärit sellest ajast, kui need veel nulliga algasid. Viis meest, kaks naist. Diivanid, lauad ja toolid. Küünlad, küpsised ja kohv. Täpselt nii nagu Fight Club‘is.

Moraalsetel kaalutlustel ei saa ma inimeste lugusid ümber rääkida. Ma võiksin nimesid ja inimeste välimust muutes olla kooskõlas ajakirjanduseetikaga, aga öösel ma ikka ei magaks. See oli erakordselt intiimne kogemus võhivõõraste inimestega. See on nende suhtes õiglane, et seal räägitu ei jõua laiema üldsuse ette.

Detailidesse laskumata kurdeti seal, kui nigel nüüd elu ilma viinata on. Samal ajal oldi tänulikud kainuse eest. Väga selgelt paistis välja, et saavutatud karskus ei tulnud väikese hinnaga. Nende mured ja kannatused kõlasid valjemalt kui nende sõnad. Need olid päris inimesed päris probleemidega. Kui nad tulevad sulle tänava peal vastu, siis sa ei arva ära, mis murekoormat nad endaga kaasas kannavad.

Koosolekul räägiti, milline laastav mõju on olnud alkoholil nende elule. “Kui ma oleksin teadnud, mis juhtub peale seda esimest viinapitsi, oleks ma endale vasektoomia teinud. See oleks olnud kõigile parem”. Ja nii oligi. Ta selgitas tagamaid ning öeldu põhjal jääb mulje, et ta tõesti oleks pidanud ennast steriliseerida laskma. Huvitaval kombel oli kõnealuseks teemaks vasektoomia tegemine, kuid mitte esimesest pitsist loobumine. Sellest võib järeldada, et enda viljatuks lõikamine tundub loomupärasem käitumine kui viina joomata jätmine.

Alles seal sain aru, miks inimesed nii kuradi palju joovad ja täpselt kui põhja on võimalik langeda. Sain aru, kui valusalt võib viinakurat pureda. Seal istudes hakkasid Jevgeni Ossinovski sõnavõtud tunduma päris mõistlikud ja asjakohased. Muidugi ei lahenda sealsete inimeste probleeme karmim alkoholi reklaamiseadus, kuid kuidagi oleks vaja sellele vedelale katkule kork peale lüüa. Kui ma töötaksin alkoholitööstuse heaks, siis oleks ma pärast koosolekut  koju läinud ja ennast päris pikalt peeglist vaadanud. Seejärel oleks ma selle peegli endale näkku kinni löönud, killud ära söönud ja  pimedasse nurka looteasendis oma südametunnistust puhtaks nutma läinud.

Vaatamata kõigele, mida nad seal oma elude kohta paljastasid, tundusid nad selles kontekstis sümpaatsed inimesed. Sümpaatsed haiged inimesed. Mind võeti sinna väga sõbralikult vastu ja ma tundsin, et ma olen sinna teretulnud. Ei mingit registreerimist ega ette helistamist. Sellele koosolekule sai väga lihtsalt minna ja sealt ära tulla. Tänavapealne uks jäigi lõpuni lahti. See ongi selle võlu: anonüümselt kõnnid sisse ja samamoodi välja. Ma ei öelnud seal oma päris nime ning ma poleks üllatunud, kui nemad ka seda ei teinud. Ma lohutan ennast sellega, et ma rääkisin oma loo ausalt ära.

Inimesed ronivad isegi kõige sügavamast august välja ja saavad oma elud joonde. See on see, mille ma sealt endaga kaasa võtsin. Kõlab nagu kõikide klišeede ema. Ei tasu aga unustada, et klišeed on klišeed põhjusega: vahepeal on vaja midagi sellist, mis tuletaks meelde, et inimesed saavad kõigega hakkama.

Kui sa tunned, et sul on alkoholiga probleem, siis AA koosolek on hea koht, kust alustada. Kui sa tahad saada abi, siis sealt sa selle leiad. Liigseid küsimusi küsimata.

Kogu koosolek oli uskumatult intiimne ja šokeeriv kogemus. Mind võeti soojalt vastu, kuid ainult selleks, et mulle hiljem külma reaalsusega näkku lajatada. Mul tekkis selle poole tunniga kohalolijate suhtes seletamatu empaatia. Ma tean nüüd midagi väga sügavat nende kohta ja nemad minu kohta.

Foto: Margus Hanno Murakas

Buy Me a Coffee at ko-fi.com